Sündisin 1951. aasta aprillis Keenias Nairobis. Mu vanemad olid pärit Indiast ja usu poolest sikhid. Isal oli kaks naist, sest ta võttis endale ka oma lesestunud vennanaise. Emal polnud selles asjas mingit sõnaõigust. Ema ja kasuema said mõlemad mitu last, nii et mul oli palju õdesid ja vendi. Ja ka mu onupoeg elas meiega. Meid lapsi oli kokku seitse. Aastal 1964, kui olin just saanud 13-aastaseks, suri mu isa.

Õigluse otsinguil

 Meie peres oli palju võistlemist ja lemmikute soosimist. See meenutas Lea ja Raaheli lugu piiblist, aga seda sain muidugi alles hiljem teada. Nägin, kui halvasti kohtlesid vanemad meie keenialastest teenijaid. Nad õpetasid meidki suhtuma neisse kui alamatesse. Mu isa tahtis, et me sõbruneksime eurooplastega, nimelt uskus ta, et neilt võib midagi õppida. Aafriklasi aga käskis ta vältida, sest neilt polnud tema arvates midagi õppida. Samuti ei tohtinud me suhelda Pakistani päritolu inimestega: nemad olevat meie vaenlased. Mul on alati olnud tugev õiglustunne ja minu meelest polnud isal õigus.

 Sikhismile pani 15. sajandi lõpupoole aluse guru Nānak. Tema õpetused, näiteks see, et on olemas ainult üks tõeline Jumal, meeldisid mulle, aga ebaõiglus, mida ma sikhide hulgas nägin, pani mind mõtlema, et midagi on valesti.

 See polnud ainus asi, mis mind kukalt kratsima pani. Kuna sikhism oli ainult mõni sajand vana, mõtlesin tihti, mis oli enne seda. Milline oli päris esimene viis Jumalat teenida? Meie koduseintel rippusid kalendrid kümne sikhi guru piltidega. Mina aga mõtlesin: „Kust me üldse teame, millised nad välja nägid? Ja kui need gurud õpetasid, et tuleb kummardada ainult tõelist Jumalat, siis miks minu pere ja teised sikhid kummardavad nende pilte?”

 Aastal 1965, kui olin 14, kolisime Indiasse. Elu oli seal üsna keeruline, sest meil olid näpud põhjas. Umbes aasta pärast hakkasime kolima Inglismaale Leicesterisse. Nimelt tuli meil kolida kahekaupa, sest meil polnud nii palju raha, et kolida kõik korraga.

 16-aastaselt hakkasin tegema juhutöid ja käima õhtukoolis, et kool ära lõpetada. Tööl käies nägin palju diskrimineerimist, näiteks maksti inglastele rohkem palka kui immigrantidele. See häiris mu õiglustunnet. Minust sai ametiühingu aktivist ning ma korraldasin palgalõhe vastu naisimmigrantide streigi. Janunesin õigluse järele.

Leian, mida otsisin

 Jehoova tunnistajatega kohtusin esimest korda aastal 1968, kui kaks meest mu uksele koputasid. Piibli tõotus, et Jumala kuningriik teeb ebavõrdsusele lõpu, köitis mind kohe. Üks neist meestest tuli tagasi koos oma naisega ning mina, mu õde Jaswinder ja poolõde Chani hakkasime piiblit uurima. Pärast kuue peatüki uurimist olime veendunud, et Jehoova on tõeline Jumal, et piibel on Jumala sõna ja et ainult Jumala kuningriik suudab tuua õigluse maa peale.

 See ajas meie pere marru. Kasuema ässitas meie vastu üles mu poolvenna, kes oli pärast isa surma perepeaks saanud. Poolvend peksis mu nooremaid õdesid Jaswinderit ja Chanit jalgadega, jalas terasest ninaga saapad. Mina olin juba 18 ja ta teadis, et võin politseisse pöörduda, aga arvas, et õdedega võib teha, mida tahab. Kord võttis ta piibli, tegi selle lahti, pani lehed põlema ja pistis neile nina alla, öeldes: „Paluge oma Jehoovat, et ta tule ära kustutaks!” Selleks ajaks olime salaja ainult mõnel koosolekul käinud, kuid me tahtsime väga Jehoovat teenida. Kuna kodus tundus see võimatu, hakkasime plaanima põgenemist.

 Panime salaja kõrvale oma lõunasöögiraha ja bussisõiduraha, samuti osa minu palgast, kuigi kasuema nõudis palka endale. Ostsime kolm kohvrit, peitsime need ühte hoiukappi ning kogusime sinna vähehaaval oma riideid. 1972. aasta maikuus, kui Jaswinder oli peaaegu 18-aastane ning meil oli 100 naela, sõitsime rongiga Edela-Inglismaale Penzance’isse. Kui sinna jõudsime, helistasime telefoniputkast Jehoova tunnistajatele, ja meid võeti soojalt vastu. Tegime erinevaid töid, näiteks rookisime kalu, nii et varsti saime üürida endale elukoha.

 Meiega uuris piiblit üks eakas abielupaar Harry ja Betty Briggs. 1972. aasta septembris ristiti meid Truro kuningriigisaali väikses basseinis, mis oli lava sisse ehitatud. Chani hakkas pioneeriks ja meie Jaswinderiga toetasime teda rahaliselt.

Tagasi Indiasse

 Kuigi Harry ja Betty olid hilistes 80-ndates, käisid nad regulaarselt kuulutamas Scilly saartel, mis asuvad Inglismaa edelaranniku lähedal. Nende eeskuju sütitas meiski soovi teha midagi sellist. Ja kui me siis 1973. aastal vend Skinneriga kohtusime, nagu sissejuhatuses juttu oli, teadsime kohe, mida teha.

 1974. aasta jaanuaris ostsime üheotsapileti Indiasse New Delhisse. Vend Dick Cotterill lubas meil külalistena misjonikodus elada. Chani oli üldpioneer ja meiegi Jaswinderiga hakkasime rohkem kuulutustööd tegema.

 Hiljem suunati meid Loode-Indiasse Pandžabisse. Elasime Chandigarhi linnas asuvas misjonikodus, kuni saime endfale korteri üürida. Septembris 1974 alustasin pioneerteenistust ja aastal 1975 määrati mind eripioneeriks. Kuulutustöö aitas mul mõista, kui hädasti oleks vaja pandžabikeelset kirjandust, et veel paljud saaksid teada, kui armastav ja õiglane on Jehoova. Aastal 1976 kutsus India harubüroo meid kolmekesi appi tõlkima meie kirjandust pandžabi keelde. Ilma trükimasinate või arvutiteta oli see väga suur töö. Kõike tuli teha käsitsi: tõlkida, kontrollida, toimetada. Seejärel tuli meil minna kohalikku vanaaegsesse trükikotta ja seal tekst täht tähe haaval käsitsi kokku laduda.

Rõõmus hoolimata tervisemuredest

 Meie elu muutus üsna pea. Jaswinder kohtus ühe vennaga, abiellus ja kolis Kanadasse. Chani abiellus ühe saksa vennaga, kes elas USA-s, ja nad kolisid sinna. Mina jäin aga väga haigeks ja oktoobris 1976 kolisin tagasi Inglismaale. Ema ja vend, kes polnud mu usu vastu, elasid Leicesteris ja võtsid mind enda juurde. Sain teada, et mul on Evansi sündroom: haruldane autoimmuunhaigus, mis kahjustab vererakke. Pidin palju ravil käima ja mul eemaldati põrn. Kahjuks tuli mul pioneerteenistus katkestada.

 Palvetasin tuliselt ja ütlesin Jehoovale, et niipea kui tervis võimaldab, jätkan täisajalist teenistust. Ja see õnnestuski! Kuigi haigus aeg-ajalt ägenes, kolisin aastal 1978 Wolverhamptonisse. Seal tegin pioneeritööd territooriumil, kus räägiti enamasti pandžabi keelt. Et kutsuda inimesi avalikku kõnet kuulama, valmistasime käsitsi pandžabikeelseid koosolekukutseid ja lasime neid paljundada. Praegu on Suurbritannias viis pandžabikeelset kogudust ja kolm gruppi.

 Suurbritannia harubüroos teati, et olin Indias tõlkimisega tegelenud, ja 1980-ndate lõpus võeti minuga ühendust. Hakkasin käima Londoni peetelis, et aidata välja töötada gurmukhi kirja standardeid meie väljaannete jaoks. Samuti aitasin valmistada fonte ja seadistada tarkvara. Elutempo oli kurnav: teenisin elatist, hoolitsesin ema eest, kes elas teises linnas, ja käisin peetelis. Samas oli väga tore, et sain peetelit aidata.

 1991. aasta septembris kutsuti mind peetelisse täisajaliseks tõlkijaks. See tuli nagu välk selgest taevast. Tundsin end ebapädevana, mu tervis polnud kiita ja olin juba ületanud uute peetellaste vanusepiiri. Sellegipoolest kinkis Jehoova mulle sellise imelise võimaluse. Tervisemured ei kadunud aga kuhugi. Keemiaravi ja teiste ravimeetodite tõttu kerkis mitmeid kordi üles vereküsimus. Hematoloogid olid hämmastunud, kui hästi ma taastusin, kuigi keeldusin vereülekandest. Seetõttu kutsuti mind seminarile, mis toimus ühes suures haiglas Londonis ja kus osales umbes 40 asjatundjat. Tegin seal 10-minutilise ettekande, kus selgitasin oma seisukohta. Sellele järgnes küsimuste ja vastuste voor, mida juhatas üks haiglainfoteenistuse vend.

 Neil rasketel aegadel olid mulle suureks toeks mu õed Jaswinder ja Chani ning peetelipere ja teised sõbrad. Ma olen selle eest väga tänulik. Jehoova on andnud mulle jõudu, et olen kõigest hoolimata saanud peetelis edasi teenida. (Laul 73:26.)

Jehoova õnnistus teeb rikkaks

 Nüüdseks olen teeninud peetelis 33 aastat ja kogu selle aja jooksul olen saanud maitsta ja vaadata, et Jehoova on hea. (Laul 34:8; Õpetussõnad 10:22.) Mulle on suureks eeskujuks ustavad eakad vennad ja õed. Samuti teeb mind väga rõõmsaks see, et paljudest mu piibliõpilastest on saanud tublid Jehoova teenijad. Mul on ka ema ja vennaga head suhted. Nad pole küll saanud Jehoova tunnistajaks, aga mu usust rääkides ütleb ema tihti tunnustavalt: „Sa oled tõesti südamega asja juures.” Ja kui pakkusin, et tulen peetelist ära, et ema eest rohkem hoolitseda, ütles vend: „Sa teed õiget asja. Ära loobu sellest.” Ema elab nüüd hooldekodus, mis asub peetelist üsna kaugel, aga ma käin teda vaatamas nii tihti kui võimalik.

 Iga kord, kui mind on tabanud mõni katsumus, olen endamisi mõelnud: „Ära karda, Kamal, Jehoova on sulle kilbiks. Sinu tasu on väga suur.” (1. Moosese 15:1.) Olen nii tänulik Jehoovale, oma õiglasele Jumalale, et ta märkas mind, kui olin veel noor, ja on andnud mulle mõttekat tööd terveks eluks. (Jesaja 30:18.) Ja muidugi ootan igatsusega aega, mil ükski elanik ei ütle: „Ma olen haige.” (Jesaja 33:24.)