Ma sündisin Rumeenias aastal 1952. Mu ema oli küll ristitud Jehoova tunnistaja, kuid kogudusest eemale jäänud ja seepärast me koosolekutel ei käinud. Peale selle oli Rumeenia tollal kommunistlik maa ning Jehoova tunnistajate väljaanded ja kuulutustöö olid seal keelatud. Seega esimesed 36 aastat oma elust ei teadnud ma Jehoovast ega piiblist midagi. Kuid aastal 1988 juhtus midagi, mis muutis mu elu.

Ettepanek, millest ma ei suutnud ära öelda

 Elasin koos oma abikaasa Istvániga linnas nimega Satu Mare. Ühel päeval tuli ema meile külla ja ütles: „Ma lähen su tädi vaatama. Kas tahad kaasa tulla? Pärast seda võime koos poodi minna.” Mõtlesin, et miks mitte, kuna mul niikuinii polnud midagi muud plaanis.

 Kui me tädi juurde kohale jõudsime, oli seal veel üheksa inimest, ja selgus, et seal toimub Jehoova tunnistajate koosolek. Tuli välja, et mu emast oli jälle saanud innukas Jehoova teenija. See, mida ma tol koosolekul kuulsin, läks mulle väga südamesse.

 Kui koosolek lõppes, siis vend, kes oli seda juhatanud, tuli minu juurde ja ütles: „Mina olen János. Ma märkasin, et sa kuulasid nii tähelepanelikult. Kas sulle meeldis siin?” Ma rääkisin talle, et ma polnud varem ühelgi sellisel koosolekul käinud ja et ma tahan kindlasti uuesti tulla. Siis ta küsis: „Kas sa sooviksid piiblit uurida?” Sellest ettepanekust ei suutnud ma ära öelda. Ma olin kindel, et Jumal oli mind nende inimestega kokku viinud.

 Järgmisel päeval tegi János mind tuttavaks Idaga, kes hakkas minuga piiblit uurima. Kuid ma kartsin, mida István sellest arvab, kui saab teada, et ma uurin piiblit Jehoova tunnistajatega. Ma proovisin mitu korda temaga rääkida, aga ta ei kuulanud mind. Teadsin, et tegelikult see talle ei meeldi.

 Sellest hoolimata jätkasin ma piibli uurimist ja lasin end augustis 1989 ristida. Neli kuud hiljem varises kommunistlik režiim Rumeenias kokku ja selle juht hukati.

Vastupanu ägeneb

 Valitsuse muutus tähendas rohkem vabadust. Jehoova tunnistajad võisid nüüd avalikult koguneda ja kuulutustööd teha. Minu puhul tähendas see vabadus aga seda, et vastupanu muutus veelgi intensiivsemaks. István ütles mulle: „Usu, mida tahad, aga vaata, et sa ei hakka inimeste uste taga käima.”

 Loomulikult ei lõpetanud ma kuulutustööd. (Apostlite teod 4:20.) Püüdsin teha seda võimalikult diskreetselt. Kuid ühel päeval, kui olin kuulutamas, nägid mind Istváni sõbrad ja rääkisid sellest talle. Kui ma koju jõudsin, röökis ta mu peale. Ta ütles, et ma häbistan teda ja kogu meie peret. Ta pani noa mu kõrile ja ähvardas mind tappa, kui ma veel kuulutama lähen.

 Ma rääkisin Istvániga ja kinnitasin talle, et armastan teda. Tundus, et mõneks ajaks oli rahu majas. Kui ma aga polnud nõus minema koos temaga ühe sugulase kiriklikule laulatusele, lõi tema viha taas lõkkele. Pärast seda tegi ta oma sõnadega mulle veelgi rohkem haiget.

 Mul tuli Istváni viha taluda 13 aastat. Mitu korda ähvardas ta mind lahutusega. Mõnikord keeras ta koduukse lukku ega lasknud mind sisse. Teinekord aga käskis ta mul asjad kokku pakkida ja ära minna.

 Kuidas ma suutsin selle kohutava aja üle elada? Ma palvetasin palju ja Jehoova aitas mul jääda rahulikuks. Tundsin, et ta tõesti hoolitseb mu eest. (Laul 55:22.) Ka vennad ja õed olid mulle suureks toeks. Kogudusevanemad ja mõned eakamad õed julgustasid mind, et ma ei annaks alla. Nad tuletasid mulle meelde piibli mõtet, et kui naine jääb endale kindlaks ja Jehoovale ustavaks, võib ta võita oma mehe „usule ilma sõnadeta”. (1. Peetruse 3:1.) Ja nii läks ka minu puhul.

Pöördepunkt

 Aastal 2001 sai István insuldi ja seetõttu ei saanud ta enam kõndida. Ta oli kuu aega haiglas ja pärast seda veel mitu nädalat taastusravil. Kogu selle aja olin ma tema kõrval. Ma toitsin teda, rääkisin temaga ja hoolitsesin selle eest, et tal oleks olemas kõik mis vaja.

 Ka vennad-õed kogudusest käisid teda vaatamas. István võis nende hoolt ja armastust oma silmaga näha. Paljud aitasid meid majapidamistöödega. Ja kogudusevanemad olid iga kell meie jaoks olemas, et meid lohutada ja toetada.

 Kõik need heateod liigutasid Istvánit ja tal hakkas häbi, et ta oli mind niimoodi kohelnud. Samuti pani ta tähele, et keegi tema enda sõpradest ei tulnud teda vaatama. Niisiis, kui István oli haiglast välja saanud, ütles ta: „Ma tahan hakata piiblit uurima ja saada Jehoova tunnistajaks.” Ma ei suutnud oma rõõmupisaraid tagasi hoida.

 2005. aasta mais läks István ristimisele. Kuna ta ei saanud kõndida, siis lükkasid vennad ta ratastooliga ristimisbasseini kõrvale, kandsid ta vette ja ristisid ta. Istvánist sai innukas kuningriigi kuulutaja. Mul on armsad mälestused ajast, kui käisime koos kuulutamas. Uskumatu! See sama mees, kes oli varem nii vastu sellele, et ma kuulutustööd tegin, oli nüüd minu kõrval ja me jagasime koos piibli head sõnumit.

 István hakkas Jehoovat järjest rohkem armastama ja ta kasutas oma aega selleks, et isiklikult uurida ja piiblisalme pähe õppida. Talle väga meeldis koguduse sõpradega nende salmide üle arutleda. Niimoodi sai ta vendade-õdede usku tugevdada.

 Ajapikku Istváni tervis halvenes veelgi. Pärast mitut järjestikust mini-insulti kaotas ta kõnevõime ja lõpuks ei suutnud enam voodist tõusta. Kas see kahandas tema innukust Jehoova teenistuses? Üldsegi mitte. Ta luges ja uuris ikka edasi nii palju kui suutis. Kui sõbrad teda vaatama tulid, kasutas ta üht elektroonilist seadet, et nendega suhelda ja nende usku tugevdada. Üks vend ütles: „Mulle nii meeldib Istváni juures käia. Saan temalt alati palju kosutust ja uut jõudu.”

 2015. aasta detsembris István kahjuks suri. See oli minu jaoks ränk kaotus ja ma olin äärmiselt kurb. Aga samas tundsin ka rahu, sest juba kaua enne seda, kui István suri, oli temast saanud Jehoova sõber, ja see teeb mind ülirõõmsaks. Nii István kui mu ema on nüüd Jehoova mälus. See on tõesti imeline, et uues maailmas saan neid jälle näha ja kallistada.

 Sellest on möödas rohkem kui 35 aastat, kui me koos emaga tädi juures käisime. Ma ei unusta seda päeva kunagi. Praegu olen ma pisut üle 70 ja teenin pioneerina. Ma tunnen, et see on parim viis tänada Jehoovat kõige hea eest, mis ta mulle on teinud. (Laul 116:12.) Ta aitas mul jääda ustavaks ja rahulikuks, kui pidin taluma vastupanu. Kuigi see oli raske aeg, õppisin ma, et olud võivad muutuda. Ma poleks eales osanud arvata, et mul õnnestub oma abikaasa võita usule ilma sõnadeta.