1., 2. Mis oli juhtunud Eelija elu kõige sündmusrohkemal päeval?

EELIJA jooksis läbi tiheda vihmasaju ning taevas tema pea kohal aina tumenes. Jisreeli oli veel pikk maa. Pealegi polnud Eelija enam oma esimeses nooruses. Ometi jooksis ta väsimatult, sest tema peal oli „Jehoova käsi”. Niisugust jõudu polnud prohvet oma ihuliikmeis küllap vist kunagi tundnud. Ta suutis koguni kuningas Ahabi hobuvankrist mööda joosta! (Loe 1. Kuningate 18:46.)

² Prohveti teekond polnud aga veel sugugi lõppenud. Võime ette kujutada, kuidas Eelija joostes oma silmilt vihmapiisku pühkis ja mõtles tagasi möödunud päevale, mis oli olnud kõige sündmusrohkem tema elus. Kahtlemata oli see päev toonud hiilgava võidu nii Eelija Jumalale Jehoovale kui ka õigele jumalateenimisele. Tuuline Karmeli mägi, kus Jehoova oli Eelija kaudu Baali kultusele ime läbi võimsa hoobi andnud, jäi nüüd üha kaugemale, olles mähkunud süngetesse tormipilvedesse. Seal oli paljastatud sajad Baali prohvetid kui kuritahtlikud petised, kes olid ära teeninud hukkamise. Pärast kõike seda oli Eelija palunud, et Jehoova lõpetaks kolm ja pool aastat kestnud põua, mis oli maale kõvasti liiga teinud. Ja vihma oligi hakanud sadama! (1. Kun. 18:18—45.)

3., 4. a) Miks võis Eelijale Jisreeli poole joostes tunduda, et viimaks ometi hakkavad asjad laabuma? b) Mis küsimusi me arutama hakkame?

³ Kui Eelija need 30 kilomeetrit läbi vihmasaju Jisreeli poole jooksis, võis talle tunduda, et viimaks ometi on saabunud tõeline pöördepunkt. Ahabil ei jää muud üle kui end muuta. Pärast kõike seda, mida kuningas oli oma silmaga näinud, pole tal muud valikut kui hüljata Baali kultus, talitseda oma naist kuninganna Iisebeli ja lõpetada Jehoova teenijate tagakiusamine.

⁴ Kui asjad näivad kulgevat meile soovitud suunas, on loomulik, et meie südames tärkab lootus. Siis tundub, et meie elu läheb aina paremaks, ja võib-olla koguni loodame, et kõige  suuremad raskused on ületatud. Pole üllatav, kui Eelija just nõnda mõtles, sest temagi oli „samasuguste tunnetega inimene nagu meie” (Jaak. 5:17). Tegelikult polnud aga Eelija probleemid kaugeltki möödas. Ei läinud päevagi, kui Eelijat valdas niisugune hirm ja masendus, et ta soovis surra. Mis siis juhtus? Ja kuidas aitas Jehoova oma prohvetil usku tugevdada ja julgust tagasi saada?

5. Kas Ahab oli hakanud pärast Karmeli mäe sündmusi Jehoovast rohkem lugu pidama ja kust me seda teame?

⁵ Kas pärast seda, kui Ahab jõudis tagasi Jisreeli oma paleesse, näitas miski, et ta on muutunud? Piibel ütleb: „Ahab jutustas Iisebelile kõik, mis Eelija oli teinud ja kuidas ta oli mõõgaga tapnud kõik prohvetid” (1. Kun. 19:1). Tasub tähele panna, et Ahab ei maininud oma naisele Eelija Jumalat Jehoovat. Ahab, maine inimene nagu ta oli, nägi neid üleloomulikke sündmusi vaid inimlikust vaatevinklist. Ta nägi ainult seda, mida „Eelija oli teinud”. Ilmselgelt polnud Ahab hakanud Jehoovast lugu pidama. Ja kuidas reageeris tema kättemaksuhimuline naine?

6. Mis teate Iisebel Eelijale saatis ja mida see tähendas?

⁶ Iisebel sattus raevu. Vihast pulbitsedes saatis ta Eelijale järgmise teate: „Jumalad tehku minuga ükskõik mida, kui ma homme sel ajal ei tee sinu hingega, nagu sündis kõigi nende hingedega!” (1. Kun. 19:2). See polnud mingi tühipaljas ähvardus. Teisisõnu vandus Iisebel oma elu nimel, et kättemaksuks Baali prohvetite hukkamise eest tapab ta Eelija järgmisel päeval. Võib kujutleda, kuidas käskjalg äratas Eelija sel tormisel ööl kuskil Jisreeli majakeses unest üles ja andis talle edasi kuninganna ähvardussõnumi. Kuidas see sõnum Eelijale mõjus?

7. Kuidas Iisebeli ähvardus Eelijale mõjus ja mida prohvet seepeale tegi?

⁷ Kui Eelija oli lootnud, et sõda Baali kultusega on lõpusirgel, siis purunesid tema lootused vaid hetkega. Iisebeli polnud kõigutanud mitte miski. Väga paljud Eelija ustavad kaasprohvetid olid selle naise käsul juba hukatud ja näis, et käes on Eelija kord. Kuidas Iisebeli ähvardus Eelijale mõjus? Piibel ütleb: „Eelija lõi kartma.” Kas Eelija kujutas vaimusilmas ette, milline kohutav surm teda Iisebeli käe läbi ees ootab? Pole ime, et hirm temast võitu sai, kui ta niisuguseid mõtteid heietas. Igatahes Eelija „põgenes, et päästa oma hing” (1. Kun. 18:4; 19:3; UM).

8. a) Kuidas sarnanes Peetrusega juhtunu Eelija olukorraga? b) Mida olulist me võime õppida Eelijalt ja Peetruselt?

 ⁸ Eelija pole sugugi ainus usumees, kes on lasknud hirmul endast võitu saada. Sajandeid hiljem juhtus nii ka Peetrusega. Näiteks kui Jeesus andis Peetrusele võime vee peal kõndida, lõi Peetrus „tormi nähes” kartma ning hakkas vajuma. (Loe Matteuse 14:30.) Peetruse ja Eelijaga toimunu õpetab meile midagi olulist. Kui me ei taha julgust kaotada, ei tohi me lasta oma mõtetel jääda peatuma asjadel, mis meis hirmu tekitavad. Pigem tuleks meil keskenduda Jumalale, kes annab meile lootust ja jõudu.

9. Kirjelda Eelija teekonda ja seda, mis tunded teda valdasid.

⁹ Süda täis hirmu, põgenes Eelija edela poole ligikaudu 150 kilomeetri kaugusele Beer-Sebasse, Juudamaa lõunapiiri lähedal asuvasse linna. Seal lahkus ta oma teenrist ning läks üksi kõrbe. Piibli jutustus ütleb, et ta käis „ühe päevateekonna”. Võib kujutleda, kuidas ta alustas oma teekonda päikese tõustes, ning ilmselt polnud tal kaasas ei toitu ega vett. Masendununa ja hirmust aetuna rühkis ta kõrvetava päikese all üle karmi ja metsiku maastiku. Kui päikeseketas viimaks punama hakkas ja horisondi taha vajus, ütles Eelija jõud üles. Kurnatult istus ta põõsa alla, et seal tühermaal veidigi varju leida (1. Kun. 19:4).

10., 11. a) Mida Eelija Jehoovale palves ütles ja mida tema sõnad tähendasid? b) Kirjelda viidatud kirjakohtade abil, mida mõned teised jumalateenrid masenduses olles tundsid.

¹⁰ Suures meeleheites palvetas Eelija Jehoova poole. Ta palus, et Jumal laseks tal surra, ja ütles: „Ma pole parem kui mu vanemad!” Eelija teadis, et tema esivanemad on hauas põrmuks saanud ega suuda kellelegi midagi head teha (Kog. 9:10). Sama kasutuna tundis end temagi. Pole siis ime, et ta hüüdis: „Küllalt!” Teisisõnu võis ta mõelda, milleks edasi elada.

¹¹ Kas meid peaks üllatama, et jumalateener võib sellisesse musta masendusse langeda? Ei. Piibel räägib nii mõnestki Jumalale ustavast mehest ja naisest, kes tundsid sedavõrd suurt kurbust, et soovisid surra. Nende seas olid Rebeka, kes mõtles, „milleks üldse elada”, Jaakob, Mooses ja Iiob (1. Moos. 25:22, UM; 37:35; 4. Moos. 11:13—15; Iiob 14:13).

12. Kui sa oled vahel väga masendunud, siis kuidas saaksid Eelija eeskuju järgida?

 ¹² Kuna praegu on käes „kriitilised ajad, millega on raske toime tulla”, pole üllatav, et paljud inimesed, sealhulgas ustavad Jumala teenijad, on aeg-ajalt madalseisus (2. Tim. 3:1). Kui ka sina end mõnikord niimoodi tunned, järgi Eelija eeskuju: räägi Jumalale kõigest, mida sa tunned. Jehoova on ju „kogu lohutuse Jumal”. (Loe 2. Korintlastele 1:3, 4.) Kas Jehoova lohutas Eelijat?

13., 14. a) Kuidas kandis Jehoova ingli kaudu armastavalt hoolt oma vaevatud prohveti eest? b) Miks see on lohutav, et Jehoova teab meie igaühe kohta kõike, ka meie piire?

¹³ Mis sa arvad, mida tundis Jehoova, kui nägi taevast, kuidas tema kallis prohvet lamab kõrbes põõsa all ja palub endale surma? Me ei pea seda oletama. Kui Eelija oli unne vajunud, läkitas Jehoova tema juurde ingli. Ingel äratas õrna puudutusega Eelija unest ning ütles: „Tõuse üles ja söö!” Eelija tõusiski üles ning tema ees oli lihtne eine: värske soe „leib” ja „kann veega”. Kas Eelija tänas inglit selle eest? Jutustus ütleb üksnes seda, et prohvet sõi ja jõi ning heitis uuesti magama. Kas Eelija oli liiga rusutud, et rääkida? Igatahes äratas ingel ta veel teist korda üles, võib-olla koidiku ajal. Jälle õhutas ta Eelijat: „Tõuse üles ja söö” ning lisas siis märkimisväärsed sõnad: „Muidu sa ei pea oma pikal teekonnal vastu” (1. Kun. 19:5—7, UM).

¹⁴ Jumal oli andnud inglile teada, kuhu Eelija on teel. Ingel teadis sedagi, et tee sinna on liiga pikk ja oma jõuga Eelija pärale ei jõuaks. Kuidas meid küll lohutab see, et teenime Jumalat, kes teab inimeste häid kavatsusi ja piire paremini kui nad ise! (Loe Laul 103:13, 14.) Kas toit andis Eelijale vajalikku jõudu?

15., 16. a) Mida võimaldas Jehoovalt saadud toit Eelijal teha? b) Miks me peaksime hindama seda, kuidas Jehoova tänapäeval oma teenijate eest hoolt kannab?

¹⁵ Piibel jutustab: „Siis ta tõusis, sõi ja jõi ning käis selle sööma rammuga nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd kuni Jumala mäeni, Hoorebini” (1. Kun. 19:8). Eelija paastus 40 päeva ja ööd, nagu Mooses oli seda teinud kuussada aastat enne teda ja nagu Jeesus paastus ligi tuhat aastat pärast teda (2. Moos. 34:28; Luuka 4:1, 2). See üks toidukord ei lahendanud kõiki Eelija probleeme, kuid andis talle imepäraselt jõudu. Kujuta ette, kuidas see aastates mees rühkis päev päeva, nädal nädala järel läbi tühja kõrbe ligi poolteist kuud.

¹⁶ Jehoova toetab oma teenijaid ka tänapäeval. Seda küll  mitte ime läbi antud füüsilise toidu kaudu, vaid palju tähtsamal moel. Ta hoolitseb oma teenijate eest vaimselt (Matt. 4:4). Meile annab vaimset jõudu see, kui õpime Jumalat tundma tema Sõna ning sellel põhinevate väljaannete kaudu. Niisugune vaimne toit ei kõrvalda küll kõiki meie probleeme, kuid aitab vastu pidada raskustes, mis muidu oleksid talumatud. Peale selle aitab vaimutoit saada ka „igavese elu” (Johannese 17:3).

17. Kuhu Eelija läks ja miks oli see tähendusrikas paik?

¹⁷ Eelija kõndis üle 300 kilomeetri, kuni jõudis viimaks Hoorebi (Siinai) mäeni. See oli tähendusrikas paik, sest seal oli Jehoova aastasadu varem end Moosesele põlevas põõsas ingli kaudu ilmutanud ning hiljem Iisraeli rahvaga seaduselepingu sõlminud. Eelija leidis varju ühest koopast.

18., 19. a) Mida Jehoova ingel küsis ja kuidas Eelija talle vastas? b) Millised kolm madalseisu põhjust ilmnevad Eelija sõnadest?

¹⁸ Hoorebi mäel tuli Eelijale Jehoova „sõna”, mille andis edasi tõenäoliselt ingel, kes küsis lihtsa küsimuse: „Mis sa siin teed, Eelija?” Arvata võib, et see küsimus oli esitatud leebelt, kuna nüüd pääsesid Eelija tunded otsekui paisu tagant valla. Eelija ütles: „Ma olen ülima innuga teeninud vägede Jumalat Jehoovat. Iisraeli rahvas on aga hüljanud su lepingu, kiskunud maha su altarid ja tapnud mõõgaga su prohvetid. Ainult mina olen järele jäänud. Ja nüüd püüavad nad ka minult elu võtta!” (1. Kun. 19:9, 10, UM). Eelija sõnadest tuleb välja vähemalt kolm põhjust, miks ta madalseisus oli.

¹⁹ Esiteks tundis Eelija, et tema töö oli olnud tulutu. Kuigi Eelija oli kaua Jehoovat ülima innuga teeninud ning pannud Jumala püha nime ja tema teenimise ettepoole kõigest muust oma elus, näis talle, et olukord läheb aina hullemaks. Iisraellastel polnud veelgi Jehoovasse usku ja nad hakkasid Jumalale vastu, samal ajal kui ebajumalateenimine lokkas. Teiseks tundis Eelija, et ta on üksi. „Ainult mina olen järele jäänud,” ütles ta, nagu oleks ta viimane iisraellane, kes veel Jehoovat teenib. Kolmandaks oli Eelija hirmul. Paljud tema kaasprohvetid olid juba hukatud ning ta oli veendunud, et tema on järgmine. Eelijal võis küll olla raske tunnistada, et ta midagi niisugust tunneb, kuid ta ei lasknud uhkusel ega häbil end tagasi hoida. Ta avas oma südame palves Jumalale ning jättis sellega hea eeskuju kõigile ustavatele jumalateenijatele (Laul 62:9).

20., 21. a) Kirjelda, mille tunnistajaks oli Eelija koopasuus Hoorebi mäel. b) Mida Jehoova väeilmingud Eelijale õpetasid?

 ²⁰ Kuidas aitas Jehoova Eelijal oma hirmudest ja muredest üle saada? Ingel palus Eelijal koopasuhu seista. Eelija kuuletus, teadmata, mis teda ees ootab. Äkitselt hakkas puhuma võimas tuul. Kes teab kui kõvasti see tormituul võis möirata, kui lõhestas oma teel mägesid ja purustas kaljusid. Kujutle Eelijat varjamas nägu ja samal ajal kinni hoidmas oma rasket nahast kuube, mida rebivad tuuleiilid. Kui tuul oli raugenud, lõi maapind Eelija jalge all kõikuma. Toimus maavärin. Eelija polnud saanud õieti hingegi tõmmata, kui juba nägi ta suurt tuleleeki, mille kõrvetav kuumus sundis teda koopasse taganema (1. Kun. 19:11, 12).

²¹ Iga kord, kui jutustus mainib uut loodusjõudu, öeldakse, et Jehoovat ei olnud selle muljetavaldava loodusnähtuse sees. Eelija teadis, et Jehoova pole müütiline loodusjumal nagu Baal, keda selle pimestatud teenrid ülistasid kui pilvedel sõudjat või vihmatoojat. Jehoova on kõigi võimsate loodusjõudude looja, kuid lisaks sellele on ta ka palju võimsam kui ükski tema loodud jõud. Isegi füüsiline taevas ei mahuta teda (1. Kun. 8:27). Kuidas nähtu Eelijat aitas? Nagu mainitud, oli Eelija olnud hirmul. Ent niisuguse Jumalaga nagu Jehoova, kelle käsutuses on ülivõimsad loodusjõud, polnud tal mingit põhjust Ahabi ja Iisebeli ees hirmu tunda. (Loe Laul 118:6.)

22. a) Kuidas kinnitas „vaikne mahe hääl” Eelijale, et ta pole sugugi kasutu? b) Kellele võis see „vaikne mahe hääl” kuuluda? (Vaata allmärkust.)

²² Pärast seda, kui Eelija oli näinud suurt tuld, saabus vaikus ja prohvet kuulis „vaikset mahedat häält” (UM). See vaikne hääl esitas Eelijale uuesti sama küsimuse ning prohvet rääkis taas kord oma muredest. * Võib-olla kergendas see tema murekoormat. Kahtlemata leidis Eelija veel rohkem lohutust sellest, mida see vaikne ja mahe hääl talle järgmisena ütles. Jehoova kinnitas Eelijale, et ta pole sugugi kasutu. Kuidas? Jumal paljastas nii mõndagi oma pikaajalise eesmärgi kohta seoses Baali kultuse hävitamisega Iisraelist. Ilmselgelt polnud Eelija töö olnud asjatu, sest Jumala eesmärk liikus vääramatult  täitumise poole. Ja mis veel, Eelija osa selles eesmärgis polnud sugugi mitte lõppenud. Jehoova saatis Eelija tagasi ja andis talle tegutsemiseks konkreetsed juhised (1. Kun. 19:12—17).

23. Millisel kahel viisil aitas Jehoova Eelijal üksindustundest üle saada?

²³ Kuidas aitas Jehoova Eelijal saada üle üksindustundest? Esiteks käskis ta Eelijal võida prohvetiks Eliisa, kellest pidi saama Eelija mantlipärija. Sellest nooremast mehest sai Eelijale pikkadeks aastateks kaaslane ja abimees. See oli tõepoolest suur abi. Teiseks andis Jehoova Eelijale teada rõõmustava uudise: „Ma jätan Iisraelis üle [„ma olen Iisraelisse alles jätnud”, UM] seitse tuhat: kõik põlved, mis ei ole nõtkunud Baali ees, ja kõik suud, mis ei ole teda suudelnud!” (1. Kun. 19:18). Niisiis polnud Eelija sugugi üksi. Kindlasti soojendas Eelija südant teadmine, et Iisraelis on veel tuhandeid ustavaid jumalateenijaid, kes on keeldunud kummardamast Baali. Kõigile neile jumalateenijatele oli väga oluline, et Eelija jätkaks oma ustavat teenistust ning annaks neil süngeil päevil oma murdumatu ustavusega teistele eeskuju. Eelija võis olla sügavalt liigutatud, kui tollelt „vaikselt mahedalt häälelt” ehk Jehoova saadikult neid sõnu kuulis.

24., 25. a) Kuidas saame meie kuulata Jehoova „vaikset mahedat häält”? b) Mis annab alust arvata, et Eelija sai Jehoovalt lohutust?

²⁴ Nagu Eelijas, võivad meiski tohutud loodusjõud aukartust äratada, ja nii see peabki olema. Jehoova loomistöö annab võimsat tunnistust tema suurest jõust (Rooml. 1:20). Jehoova kasutab meeleldi ka nüüd oma piiritut jõudu, et oma ustavaid teenijaid aidata (2. Ajar. 16:9). Ometi palju rohkem saame Jumala kohta teada tema Sõna Piibli lehekülgede kaudu. (Loe Jesaja 30:21.) Piibel võib olla otsekui see „vaikne mahe hääl”, kui laseme sel end tänapäeval juhtida. Selle kallihinnalise raamatu lehekülgede kaudu Jehoova parandab ja julgustab meid ning kinnitab meile oma armastust.

²⁵ Kas Eelija tundis, et oli saanud Hoorebi mäel Jehoovalt lohutust? Selles pole kahtlustki! Varsti oli see vapper ja ustav prohvet taas tegus ning võitles ebajumalateenimise vastu. Kui ka meie võtame südamesse Jumala inspireeritud sõnad, „pühakirja lohutuse”, suudame käia usumehe Eelija jälgedes (Rooml. 15:4).