KOLMANDAL päeval pärast Jeesuse surma avastasid mõned Jeesuse naisjüngrid, et hauasuu eest on kivi ära veeretatud ning haud on tühi.

Ilmusid kaks inglit. ”Te otsite naatsaretlast Jeesust,” lausus üks. ”Ta on üles äratatud” (Markuse 16:6). Viivitamata jooksid naised sellest apostlitele teatama. Teel kohtasid nad Jeesust, kes ütles neile: ”Ärge kartke! Minge teatage mu vendadele, et nad läheksid Galileasse, ja seal nad näevad mind” (Matteuse 28:10).

Hiljem samal päeval olid kaks jüngrit teel Jeruusalemmast Emmause külla. Nendega liitus üks võõras ja küsis, millest nad vestlevad. See oli tegelikult ülesäratatud Jeesus, keda nad kohe ära ei tundnud. Kurvalt vastasid nad, et räägivad Jeesusest. Võõras hakkas selgitama, mida kogu Pühakirjas Messiast räägitakse. Jah, Jeesuses olid Messia kohta käivad prohvetikuulutused täitunud pisima üksikasjani. * Kui jüngrid mõistsid, et võõras on vaimuna üles äratatud Jeesus, siis ta kadus.

Need kaks jüngrit naasid kohe Jeruusalemma ja leidsid apostlid üheskoos olevat lukustatud uste taga. Kui need kaks rääkisid oma lugu, ilmus Jeesus. Hämmelduses jüngrid ei suutnud seda uskuda. ”Mispärast tõuseb teie südames kahtlusi?” küsis Jeesus. ”Nõnda on kirjutatud, et Kristus kogeb kannatusi ja tõuseb kolmandal päeval surmast üles” (Luuka 24:38, 46).

40 päeva jooksul pärast ülesäratamist ilmus Jeesus oma jüngritele mitmel korral, ühel juhul isegi rohkem kui 500 inimesele. Ilmselt just sel korral andis ta neile vastutusrikka ülesande: ”Minge ja tehke jüngriteks inimesi kõigi rahvaste hulgas, . . . õpetades neid pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures kuni selle ajastu lõpulejõudmiseni” (Matteuse 28:19, 20).

Viimasel kohtumisel oma 11 ustava apostliga lubas Jeesus: ”Te saate jõu, kui püha vaim tuleb teie peale, ja olete siis minu tunnistajad . . . kuni maa kõige kaugema paigani” (Apostlite teod 1:8). Seejärel tõsteti Jeesus üles ja pilv varjas teda nende eest, kui ta taevasse läks.

Allikmaterjal: Matteuse 28. ptk; Markuse 16. ptk; Luuka 24. ptk; Johannese 20. ja 21. ptk; 1. Korintlastele 15:5, 6