1. Millist abi jüngrid said, kui nad kokku tulid, ja miks nad seda vajasid?

 PEAGI pärast Jeesuse ülesäratamist tulid tema jüngrid kokku, et üksteist julgustada. Hirmust vaenlaste ees lukustasid nad uksed. Nende hirm aga hajus, kui Jeesus nende sekka ilmus. Ta ütles: „Võtke vastu püha vaim.” (Loe Johannese 20:19–22.) Hiljem kogunesid jüngrid taas ning Jehoova valas nende peale püha vaimu. Seeläbi said nad palju jõudu, et täita neile antud ülesannet teha kuulutustööd. (Ap. t. 2:1–7.)

2. a) Kuidas annab Jehoova meile jõudu ja miks me seda vajame? b) Miks on pere piibliõhtu väga tähtis? (Vaata allmärkust ja teemat „ Pere piibliõhtu”.)

² Me kohtame tänapäeval samasuguseid raskusi nagu meie esimese sajandi vennad. (1. Peetr. 5:9.) Mõnikord võib meil olla hirm inimeste ees. Me vajame Jehoovalt jõudu, kui tahame jätkata kuulutustöö tegemist. (Efesl. 6:10.) Jehoova annab meile jõudu enamasti just meie kogunemiste kaudu. Iga nädal on meil võimalik saada õpetust kahel koosolekul: üldsusele suunatud koosolekul ja Vahitorni-uurimisel ning nädalasisesel koosolekul, mis kannab nime „Kristlik elu ja teenistus”. a Samuti toimub igal aastal neli suuremat kogunemist: üldkokkutulek, kaks ringkondlikku kokkutulekut ja Kristuse surma mälestusõhtu. Miks on tähtis käia kõigil neil koosolekutel ja kokkutulekutel? Milline on meie koosolekute ajalugu? Ja mida meie suhtumine neisse meie kohta näitab?

3., 4. Mida Jehoova käsib oma rahval teha? Too näiteid.

³ Juba ammusel ajal käskis Jehoova oma rahval tema teenimiseks kokku tulla. Näiteks aastal 1513 e.m.a andis Jehoova Iisraeli rahvale seaduse, milles oli nõue pidada iganädalast hingamispäeva, nii et kõik pered saaksid teda teenida ja tema seadust tundma õppida. (5. Moos. 5:12; 6:4–9.) Kui iisraellased järgisid seda käsku, muutusid pered tugevamaks ja ka rahvas tervikuna oli tugev ja vaimselt puhas. Kui nad aga eirasid seadusenõudeid, nagu näiteks  seda, et neil tuleb Jehoova teenimiseks korrapäraselt kokku saada, kaotasid nad Jumala soosingu. (3. Moos. 10:11; 26:31–35; 2. Ajar. 36:20, 21.)

⁴ Mõtle ka selle peale, millise eeskuju jättis Jeesus. Tal oli tavaks käia iga nädal hingamispäeval sünagoogis. (Luuka 4:16.) Pärast Jeesuse surma ja ülesäratamist jätkasid tema jüngrid tava käia korrapäraselt koos, kuigi nad ei olnud enam Moosese seaduse all. (Ap. t. 1:6, 12–14; 2:1–4; Rooml. 14:5; Kol. 2:13, 14.) Esimese sajandi kristlased ei saanud koosolekutel üksnes õpetust ja julgustust, vaid nad tõid ka kiitusohvreid: nad palvetasid, arutlesid pühakirja üle ja laulsid. (Kol. 3:16; Heebr. 13:15.)

5. Miks me käime iganädalastel koosolekutel ja igaaastastel kokkutulekutel? (Vaata ka kasti „ Igaaastased kogunemised, mis ühendavad Jumala rahvast”.)

⁵ Samamoodi on meiega. Käies iganädalastel koosolekutel ja igaaastastel kokkutulekutel, toetame Jumala kuningriiki, saame püha vaimu kaudu jõudu ning julgustame teisi, kui väljendame oma usku. Mis veelgi tähtsam, seal me teenime Jehoovat: me palvetame, arutleme pühakirja üle ja laulame. Meie koosolekud võivad küll olla mõnevõrra teistsugused kui vana aja iisraellastel ja esimese sajandi kristlastel, kuid need on niisama tähtsad. Milline on tänapäeva koosolekute ajalugu?

6., 7. a) Mis on meie koosolekute eesmärk? b) Kuidas eri rühmade koosolekud üksteisest erinesid?

⁶ Kui vend Charles Taze Russell alustas Jumala sõna uurides oma tõeotsinguid, mõistis ta, et on tähtis saada  kokku nendega, kellel on sama eesmärk. Russell kirjutas 1879. aastal: „Ma moodustasin koos mõnede teistega Pittsburghis piibliklassi, et saaksime pühakirja uurida, ja me koguneme pühapäeviti.” Siioni Vahitorni lugejaid õhutati kokku saama ning aastaks 1881 peeti Pennsylvania osariigis Pittsburghis koosolekuid igal pühapäeval ja kolmapäeval. 1895. aasta novembri Vahitornis öeldi, et koosolekute eesmärk oli edendada „kristlikku läbikäimist, armastust ja osadust” ning anda kohalolijatele võimalus üksteist julgustada. (Loe Heebrealastele 10:24, 25.)

⁷ Palju aastaid erines piirkonniti see, kui sageli ja kuidas piibliuurijate rühmad koosolekuid korraldasid. Näiteks ühe USA rühma saadetud kirjas, mis avaldati 1911. aastal, öeldi: „Meil on iga nädal vähemalt viis koosolekut.” Nende koosolekud toimusid esmaspäeval, kolmapäeval, reedel ja kaks korda pühapäeval. Ühes teises kirjas, mille saatis Aafrikas tegutsev rühm ja mis avaldati 1914. aastal, öeldi: „Me peame koosolekuid kaks korda kuus. Koosolek algab reedel ja kestab pühapäeva õhtuni.” Aja jooksul kujunesid meie koosolekud selliseks, nagu need on tänapäeval. Vaatame lühidalt iga koosoleku ajalugu.

8. Millistel teemadel olid algusaegade avalikud kõned?

⁸ Üldsusele suunatud koosolek. Aasta pärast seda, kui vend Russell hakkas välja andma Siioni Vahitorni, aastal 1880, võttis ta Jeesuse eeskujul ette kuulutustööreisi. (Luuka 4:43.) Need kokkusaamised, mida ta selle reisi ajal korraldas, said eeskujuks koosolekule, mida tänapäeval kutsutakse üldsusele suunatud koosolekuks. Vahitornis anti teada Russelli reisist ja öeldi, et ta „peab hea meelega avalikkusele kõne teemal „Asjad, mis on seotud Jumala kuningriigiga””. 1911. aastal, pärast seda kui paljudes maades olid moodustatud klassid ehk kogudused, õhutati neid kõiki läkitama oma lähipiirkondadesse tublisid kõnepidajaid, et nad esitaksid kuus kõnet sellistel teemadel nagu näiteks kohtupäev ja lunastus. Iga kõne lõpus kuulutati välja järgmise nädala kõnepidaja ja tema kõne teema.

9. Kuidas on üldsusele suunatud koosolek aastate jooksul muutunud ja kuidas sa saad seda koosolekut toetada?

⁹ 1945. aastal anti Vahitornis teada ülemaailmsest kampaaniast, mille käigus juhiti tähelepanu üldsusele suunatud koosolekutele. Selle ettevõtmise käigus esitati kaheksa piibliteemalist kõnet, mis olid seotud „meie aja põletavate valuküsimustega”. Aastakümneid esitasid valitud vennad kõnesid nii ustava orja soovitatud teemadel kui ka enda valitud teemadel. 1981. aastal paluti kõigil kõnepidajatel koostada oma kõned kogudusse saadetud kõnekonspektide  alusel. b Kuni 1990. aastani õhutati mõnes konspektis kõnepidajat kaasama arutellu kuulajaid või esitama kõne ajal demonstratsioone; kuid sellel aastal juhendeid muudeti ja avalikke kõnesid hakati esitama üksnes kõne vormis. Veel üks muudatus tehti jaanuaris 2008, kui kõne pikkus kahandati 45 minutilt 30-le. Kuigi avalike kõnede pidamises on tehtud muudatusi, tugevdavad hästi ettevalmistatud kõned siiani usku Jumala sõnasse ning aitavad meil paremini mõista erinevaid Jumala kuningriigi aspekte. (1. Tim. 4:13, 16.) Kas sa kutsud piiblihuvilisi ja teisi kuulama neid tähtsaid Piiblil põhinevaid kõnesid?

10.–12. a) Kuidas on Vahitorni-uurimine aastate jooksul muutunud? b) Mida oleks hea endalt küsida?

¹⁰ Vahitorni-uurimine. Vennad, keda tunti pilgrimitena ja keda Vahitorni ühing saatis kogudustesse kõnesid pidama ning kuulutustööd juhatama, soovitasid 1922. aastal, et võiks hakata pidama korrapäraselt koosolekuid, kus uuritaks Vahitorni. See soovitus läkski käiku ja algul toimus Vahitorni-uurimine kas nädala keskel või pühapäeval.

¹¹ 1932. aasta 15. juuni Vahitornis anti lisajuhendeid selle kohta, kuidas see koosolek peaks toimuma. Artiklis toodi eeskujuks Peetelis toimuv Vahitorni-uurimine ja öeldi, et üks vend peaks seda koosolekut juhatama. Kolm venda istusid kuulajaskonna ees ja lugesid kordamööda lõike. Tol ajal polnud artiklites lõikude kohta küsimusi, seega tuli juhatajal paluda, et keegi kuulajatest tõstataks uuritava materjali kohta küsimuse. Seejärel lasi ta kellelgi kuulajaskonnast sellele küsimusele vastata. Kui mingit  mõtet oli vaja selgemalt välja tuua, pidi juhataja andma „lühikese ja tabava” selgituse.

¹² Alguses võisid kogudused valida uurimiseks ajakirjanumbri, mis meeldis enamikule. 1933. aasta 15. aprilli Vahitornis soovitati aga kõigil kogudustel uurida kõige viimast ajakirjanumbrit. 1937. aastal öeldi, et seda koosolekut peaks pidama pühapäeval. 1942. aasta 1. oktoobri Vahitornis anti veel juhendeid ja see koosolek hakkas sarnanema rohkem meie tänapäevaste koosolekutega. Esiteks teatati, et uurimisartiklitesse lisatakse iga lehe allossa küsimused, mida tuleks arutelu ajal esitada. Seejärel öeldi, et koosolek peaks kestma ühe tunni. Samuti õhutati vastajaid vastama oma sõnadega, selle asemel et lihtsalt teatud osa lõigust ette lugeda. Vahitorni-uurimine on siiani peamine koosolek, mille kaudu ustav ori annab vaimset toitu õigel ajal. (Matt. 24:45.) Meil kõigil oleks hea endalt küsida: „Kas ma valmistun iga nädala Vahitorni-uurimiseks ja kas ma püüan võimaluse korral vastata?”

13., 14. Milline on koguduse piibliuurimise kujunemislugu ja mis sulle selle koosoleku juures kõige rohkem meeldib?

¹³ Koguduse piibliuurimine. 1890-ndate alguses, pärast seda kui oli ilmunud juba mitu „Millenniumi koidiku” köidet, soovitas vend Rahn, USA-s Marylandi osariigis Baltimore’is elav piibliuurija, rajada Koidiku piibliuurimisringid. Selliste koosolekutega tehtigi proovi ja neid peeti tavaliselt kellegi kodus. 1895. aasta septembris olid Koidiku piibliuurimisringid juba paljudes USA linnades. Seepärast soovitati tolle kuu Vahitornis hakata neid koosolekuid pidama kõigil tõeuurijatel. Juhataja pidi olema hea lugeja. Tal tuli lugeda ette üks lause ja seejärel teha paus, et kuulajad saaksid kommenteerida. Pärast seda kui kõik lõigu laused olid loetud ja arutatud, pidi juhataja Piiblist välja otsima ning ette lugema kõik viidatud kirjakohad. Peatüki lõpus tuli igal kohalviibijal materjalist lühike ülevaade teha.

¹⁴ Selle koosoleku nimi on mitu korda muutunud. Seda kutsuti näiteks Beroia piibliuurimisringiks, millega viidati esimese sajandi Beroia linna elanikele, kes olid hoolikad pühakirjauurijad. (Ap. t. 17:11.) Hiljem nimetati seda koguduse raamatu-uurimiseks. Praegu on koosoleku nimi koguduse piibliuurimine ja kõik kogunevad kuningriigisaali, mitte väikestesse gruppidesse kellegi koju. Aastakümnete jooksul on uuritud erinevaid raamatuid, brošüüre ja isegi Vahitorni artikleid. Juba algusaegadest peale on õhutatud kõiki kohalolijaid koosolekul kaasa lööma. Tänu sellele koosolekule oleme Piiblit paremini tundma  õppinud. Kas sina valmistad selleks koosolekuks korrapäraselt ette ja püüad vastata kogu südamest?

15. Mis oli teokraatliku teenistuskooli eesmärk?

¹⁵ Teokraatlik teenistuskool. Vend Carey Barber, kes teenis 1942. aastal New Yorgis Brooklynis asuvas peakorteris, meenutas: „Esmaspäeva õhtul, 16. veebruaril 1942 kutsuti kõiki Brooklyni Peeteli pere vendi võtma osa kursusest, mida hakati hiljem nimetama teokraatlikuks teenistuskooliks.” Vend Barber, kellest sai hiljem juhtiva kogu liige, kirjeldas seda kooli kui „ühte kõige tähelepanuväärsemat viisi, kuidas Jehoova on praegusel ajal oma rahvast aidanud”. Tänu sellele kursusele paranes vendade õpetamis- ja kuulutamisoskus niivõrd palju, et 1943. aastast alates hakati brošüüri „Teokraatlik teenistuskursus” kasutama järk-järgult kõigis kogudustes üle kogu maailma. 1943. aasta 1. juuni Vahitorni sõnul oli teokraatlik  teenistuskool mõeldud selleks, et aidata jumalateenijatel „õppida seda, kuidas paremini kuulutada kuningriigisõnumit”. (2. Tim. 2:15.)

16., 17. Kas teokraatlikus teenistuskoolis õpiti üksnes kõnetehnikat? Selgita.

¹⁶ Alguses tundsid paljud, et suure kuulajaskonna ees rääkimine on tõeline piin. Clayton Woodworth juunior, kelle isa pandi 1918. aastal koos vend Rutherfordi ja teistega ebaõiglaselt vangi, rääkis oma tunnetest, kui ta astus 1943. aastal sellesse kooli. „Kõnede pidamine oli minu jaoks väga raske,” ütles vend Woodworth. „Mulle tundus, et mu keel on sõlmes, mu suu kuivab ja hääl kõlab vahel röögatuse, vahel piiksatusena.” Kui aga vend Woodworthi kõnepidamisoskus paranes, anti talle palju võimalusi avalikkuse ees kõneleda. See kool õpetas talle enamat kui kõnetehnikat: ta õppis, kui tähtis on alandlikkus ja Jehoovale lootmine. Ta ütles: „Ma mõistsin, et kõige tähtsam  pole kõnepidaja. Kui ta valmistub hästi ja loodab täielikult Jehoovale, on teda rõõm kuulata ja kuulajad õpivad midagi.”

¹⁷ 1959. aastal anti ka õdedele võimalus sellesse kooli astuda. Õde Edna Bauer meenutab, kuidas selle kohta tehti kokkutulekul teade. Ta ütles: „Ma mäletan, kui palju elevust see õdede seas tekitas. Nüüd avanesid neile uued võimalused.” Aastate jooksul on paljud vennad ja õed kasutanud võimalust astuda teokraatlikku teenistuskooli ja lasta end Jehooval õpetada. Praegu saame niisugust väljaõpet nädalasisesel koosolekul. (Loe Jesaja 54:13.)

18., 19. a) Kuidas me praegu saame nõuandeid kuulutustööks? b) Miks me koosolekutel laulame? (Vaata kasti „ Piibli teemadel laulmine”.)

¹⁸ Teenistuskoosolek. Juba 1919. aastal peeti koosolekuid, mis aitasid kaasa kuulutustöö korraldamisele. Tol ajal ei käinud kõik koguduseliikmed neil koosolekutel, vaid ainult need, kes osalesid kirjanduse levitamisel. 1923. aastal hakati teenistuskoosolekut pidama kord kuus ja oodati, et kogu klass ehk kogudus võtaks sellest osa. 1928. aastal soovitati kõigil kogudustel pidada teenistuskoosolekut iga nädal ning 1935. aastal õhutati Vahitornis kõiki kogudusi käsitlema teenistuskoosolekul materjali, mis oli toodud Kuulutajate Teejuhis (hilisemad nimetused Teataja ning Meie Kuningriigiteenistus). Peagi muutus see koosolek iga koguduse nädalakava lahutamatuks osaks.

¹⁹ Nädalasisesel koosolekul saame seoses kuulutustööga praktilisi nõuandeid. (Matt. 10:5–13.) Kui ka sina saad selle koosoleku töövihiku, kas sa uurid seda ja rakendad seal toodud soovitusi kuulutustööl?

20.–22. a) Miks me mälestame Jeesuse surma? b) Miks sa tahad igal aastal mälestusõhtul olla?

²⁰ Jeesus käskis oma järelkäijatel mälestada tema surma ja teha seda kuni tema tulemiseni. Just nagu paasapüha, nii on ka Kristuse surma mälestusõhtu sündmus, mida tähistatakse kord aastas. (1. Kor. 11:23–26.) Seda püha koguneb igal aastal tähistama miljoneid inimesi. Võitutele tuletab mälestusõhtu meelde neile osaks saavat au olla Jumala kuningriigis Jeesuse kaaspärijad. (Rooml. 8:17.) Teistel lammastel aitab mälestusõhtu süvendada lugupidamist Jumala kuningriigi kuninga vastu ja olla talle ustav. (Joh. 10:16.)

²¹ Vend Russell ja ta kaaslased mõistsid, kui oluline on tähistada Issanda õhtusöömaaega ja et seda tuleks teha vaid kord aastas. 1880. aasta aprilli Vahitornis öeldi: „Paljudel meist siin Pittsburghis on juba mitmel aastal tavaks ... pidada paasapüha [mälestusõhtut] ja süüa meie  Issanda keha ja vere sümboleid.” Peagi hakati koos mälestusõhtuga pidama ka kokkutulekuid. Kõige varajasem statistika selle kohta pärineb aastast 1889, kui kohal viibis 225 inimest ja 22 ristiti.

²² Tänapäeval ei peeta enam mälestusõhtut ühe osana kokkutulekuprogrammist, kuid sellele vaatamata kutsume kõiki inimesi oma kodukohas seda koos meiega tähistama kas kuningriigisaali või üüritud ruumi. 2013. aastal tuli Jeesuse surma mälestusõhtule üle 19 miljoni inimese. On suur au viibida sel kõige pühamal õhtul ja kutsuda sinna ka teisi. Kas sa kutsud igal aastal mälestusõhtule nii paljusid kui võimalik?

23. Kuidas sina suhtud meie koosolekutesse?

²³ Käsk kokku tulla ei ole Jehoova ustavate teenijate jaoks koormav. (Heebr. 10:24, 25; 1. Joh. 5:3.) Näiteks meeldis kuningas Taavetile väga käia Jehoova kojas teda teenimas. (Laul 27:4.) Talle valmistas rõõmu teha seda koos inimestega, kes armastasid Jumalat. (Laul 35:18.) Mõtle ka Jeesuse eeskujule. Juba noorena oli tal suur soov olla oma isa kummardamispaigas. (Luuka 2:41–49.)

24. Mida me saame koosolekutel käimisega näidata?

²⁴ Koosolekutel käimisega saame näidata, et armastame Jehoovat ja soovime julgustada usukaaslasi. Sellega näitame ka oma soovi õppida, kuidas elada Jumala kuningriigi alamatena, sest just koosolekutel ja kokkutulekutel seda õpetataksegi. Lisaks annavad koosolekud meile oskusi ja jõudu, et jätkata kõige tähtsama töö tegemist, mis Jumala kuningriigil praegu on teha – õpetada inimesi, et nad saaksid kuningas Jeesus Kristuse jüngriteks, ning anda neile seejärel väljaõpet. (Loe Matteuse 28:19, 20.) See, kui tugev on meie soov koos käia, näitab, kui reaalne on Jumala kuningriik meie jaoks. Hinnakem alati meie koosolekuid!