Kui Jeesus Ketsemani aias kinni võetakse, jätavad apostlid ta maha ja põgenevad hirmuga. Ent kaks neist lõpetavad põgenemise. Need on Peetrus ja „üks teine jünger”, kes võib olla apostel Johannes. (Johannese 18:15; 19:35; 21:24.) Arvatavasti jõuavad nad Jeesusele järele, kui teda Hannase poole viiakse. Kui Hannas saadab Jeesuse ülempreester Kaifase juurde, järgnevad Peetrus ja Johannes Jeesusele eemalt. Nähtavasti tunnevad nad end kaheks kistuna: ühest küljest on nad hirmul oma elu pärast, teisest küljest on nad mures, mis nende isandast saab.

Johannes tunneb ülempreestrit ning pääseb seetõttu Kaifase maja siseõue. Peetrus jääb välja värava juurde, kuni Johannes naaseb ja räägib teenijatüdrukust uksehoidjaga. Seejärel lubatakse Peetrusel sisse tulla.

Kuna on külm öö, on siseõues viibijad teinud sütest lõkke. Peetrus istub koos nendega ja soojendab end selle ääres. Ta ootab, millega Jeesuse kohtuprotsess lõppeb. (Matteuse 26:58.) Peetruse sisse lasknud uksehoidja näeb teda nüüd tulevalgel paremini. „Kas pole sinagi selle mehe jünger?” küsib ta. (Johannese 18:17.) Ta pole ainus, kes Peetruse ära tunneb ja teda Jeesusega koosolemises süüdistab. (Matteuse 26:69, 71–73; Markuse 14:70.)

See teeb Peetruse rahutuks. Ta püüab jääda märkamatuks ja läheb eeskotta. Peetrus eitab, et ta on Jeesusega koos olnud. Mingil hetkel ta isegi ütleb: „Ma ei tunne teda. Ma ei saa aru, millest sa räägid.” (Markuse 14:67, 68.) Samuti lausub ta: „Olgu ma neetud, kui ma valetan!” ja vannub: „Ma ei tunne seda inimest!” (Matteuse 26:74.)

Samal ajal mõistetakse Kaifase majas Jeesuse üle kohut, ilmselt selle ülemises õuepoolses osas. Vahest näevad Peetrus ja teised, kes all ootavad, kuidas tunnistust andma toodud inimesed üksteise järel sisse ja välja käivad.

Galilea murre, mida Peetrus kõneleb, näitab, et ta valetab. Lisaks on üks sealolijatest Malkuse sugulane. Mäletatavasti raius Peetrus ära Malkuse kõrva. See sugulane süüdistab Peetrust: „Kas ma mitte ei näinud sind koos temaga aias?” Kui Peetrus salgab Jeesuse ära kolmandat korda, kireb kukk, nagu Jeesus ennustas. (Johannese 13:38; 18:26, 27.)

Nüüd on Jeesus arvatavasti rõdul, kust talle avaneb vaade siseõue. Ta pöördub ja vaatab Peetrusele otsa. Võib arvata, et see torkab Peetrusele südamesse. Talle meenub, mida Isand ütles vaid mõni tund tagasi ülemises toas. Kujuta ette, mida Peetrus tunneb, kui taipab, mida ta on teinud. Ta läheb välja ja nutab kibedasti. (Luuka 22:61, 62.)

Kuidas sai midagi sellist juhtuda? Kuidas sai küll Peetrus, kes arvas enesekindlalt, et ta on tugeva usuga ja ustav, oma isanda ära salata? On ju tõde väänatud ning Jeesusest jäetud nurjatu kurjategija mulje. Kuigi Peetrus võinuks seista selle süütu mehe eest, kellel on „igavese elu sõnad”, ei teinud ta seda, vaid pööras talle selja. (Johannese 6:68.)

See kurb lugu Peetrusest näitab, et isegi inimene, kel on tugev usk ja kes teenib Jumalat pühendumusega, võib tasakaalu kaotada, kui ta pole ootamatuteks katsumusteks või kiusatusteks valmistunud. Olgu Peetrusega juhtunu hoiatuseks kõigile jumalateenijatele!