Õlimäe idanõlval, umbes kolme kilomeetri kaugusel Jeruusalemmast, asub Betaania küla. (Johannese 11:18.) Seal elavad õed Marta ja Maarja, kellele Jeesus külla läheb. Nemad ja nende vend Laatsarus on Jeesuse sõbrad ning nad võtavad ta lahkesti vastu.

On suur au võõrustada messiat oma kodus. Marta ihkab Jeesuse eest hästi hoolitseda ning asub uhket einet valmistama. Samal ajal kui Marta askeldab süüa teha, istub Maarja Jeesuse jalgade juures ning kuulab teda. Mõne aja pärast ütleb Marta Jeesusele: „Isand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde on jätnud kõik toimetused minu teha? Ütle talle, et ta mulle appi tuleks.” (Luuka 10:40.)

Jeesus ei tee Maarjale etteheiteid, vaid annab hoopis Martale nõu mitte olla üleliia mures aineliste asjade pärast. Ta ütleb: „Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad end paljuga. Vaja on aga vähe või ainult üht. Maarja on endale hea osa valinud ja seda ei võeta temalt ära.” (Luuka 10:41, 42.) Jeesus annab mõista, et pole vaja kulutada palju aega mitmesuguste roogade valmistamisele. Piisab ka lihtsast einest.

Martal on head kavatsused. Ta tahab olla külalislahke. Ent kuna ta keskendub toidu valmistamisele, laseb ta mööda ainulaadse võimaluse saada õpetust Jumala pojalt. Jeesuse sõnul tegi Maarja targa valiku ning see toob talle kestvat kasu. Samuti on see lugu õpetuseks meile.

Ühel teisel korral jagab Jeesus õpetust veel ühel olulisel teemal. Üks tema jünger ütleb talle: „Isand, õpeta meid palvetama, nagu ka Johannes õpetas oma jüngreid.” (Luuka 11:1.) Tegelikult on Jeesus seda juba teinud, nimelt siis, kui ta umbes poolteist aastat tagasi mäejutluse pidas. (Matteuse 6:9–13.) Võimalik, et see jünger ei olnud tookord kohal, niisiis kordab Jeesus tähtsamaid mõtteid. Seepeale räägib ta mõistujutu, mis näitab, kui oluline on palvetada püsivalt.

Ta ütleb: „Oletame, et sul on sõber ja sa lähed keskööl tema juurde ning ütled: „Sõber, laena mulle kolm leiba, sest üks mu sõber on rännakul olles minu poole tulnud ja mul pole talle midagi pakkuda.” Tema aga vastab: „Ära tülita mind. Uks on juba lukus ja mu lapsed on koos minuga voodis. Ma ei saa tõusta ega sulle midagi anda.” Ma ütlen, et kui ta ka ei tõuse üles ega anna sulle midagi sellepärast, et ta on su sõber, siis kindlasti tuleb ta üles sinu järelejätmatu pealekäimise pärast ja annab sulle, mida sa vajad.” (Luuka 11:5–8.)

Jeesus ei taha selle looga öelda, et Jehoova ei soovi palvetele vastata nagu sõber selles mõistujutus. Pigem näitab ta kujukalt, et kui sõber, kel pole tahtmist aidata, vastab järelejätmatutele palvetele, siis võime palju enam olla kindlad selles, et meie armastav taevane isa vastab oma ustavate teenijate siirastele palvetele. Jeesus jätkab: „Ma ütlen teile: ärge lõpetage palumist ja teile antakse, ärge lõpetage otsimist ja te leiate, ärge lõpetage koputamist ja teile avatakse, sest igaüks, kes palub, see saab, kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele avatakse.” (Luuka 11:9, 10.)

Nüüd rõhutab Jeesus seda mõtet, kõrvutades taevast isa inimisadega. Ta lausub: „Kas teie hulgas on sellist isa, kes siis, kui tema poeg palub kala, annaks talle kala asemel mao? Või kui ta palub muna, annaks talle skorpioni? Kui nüüd teie, kes olete patused, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie taevane isa annab püha vaimu neile, kes teda paluvad!” (Luuka 11:11–13.) Me võime olla täiesti kindlad selles, et meie taevane isa kuulab meid ja vastab meie palvetele.