Kui Jeesus on veel Jeruusalemma lähistel, tulevad tema juurde mõned juudid. Ühed selleks, et temalt õppida, teised selleks, et teda proovile panna. Üks seadusetundja küsib: „Õpetaja, mida mul tuleb teha, et pärida igavene elu?” (Luuka 10:25.)

Jeesus saab aru, et mees esitab selle küsimuse tagamõttega. Ehk loodab ta saada Jeesuselt sellise vastuse, mis juute solvaks. Teades, et mehel on selles asjas oma seisukoht, vastab Jeesus viisil, mis paneb mehe oma mõtteid väljendama.

Jeesus ütleb talle: „Mis on Moosese seaduses kirjutatud? Kuidas sa aru saad?” Kuna see mees on Moosese seadust õppinud, tsiteerib ta tekste 5. Moosese 6:5 ja 3. Moosese 19:18. Ta lausub: „„Armasta Jehoovat, oma Jumalat, kogu südamest ja hingest ning kogu oma jõu ja mõistusega” ning „oma ligimest nagu iseennast”.” (Luuka 10:26, 27.) Kas see on õige vastus?

Jeesus kostab: „Sa vastasid õigesti, tee nii ja sa saad elu.” Sellega nende vestlus ei lõppe. Tegelikult ei taha mees kuulda vaid korrektset vastust oma küsimusele. Ta tahab paista õigena ehk leida kinnitust sellele, et tema seisukoht on õige ja et seega on tema käitumine põhjendatud. Seepärast uurib mees: „Kes siis on mu ligimene?” (Luuka 10:28, 29.) Sellel pealtnäha lihtsal küsimusel on sügav tagamaa. Miks võib nii öelda?

Juudid usuvad, et nende ligimesed on üksnes need, kes järgivad juudi pärimusi. Võib näida, et kirjakoht 3. Moosese 19:18 toetab sellist arusaama. Juudid võivad lausa väita, et mittejuutidega läbikäimine on seadusvastane. (Apostlite teod 10:28.) Sel põhjusel on see mees ja ehk mõned Jeesuse jüngridki enda meelest õiglased, kui kohtlevad lahkelt teisi juute. Ent mittejuute võivad nad kohelda lahkusetult, sest väidetavalt pole need nende ligimesed.

Mismoodi saaks Jeesus kummutada selle eksliku seisukoha, ilma et ta solvaks seda meest või teisi juute? Ta jutustab ühe loo: „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus röövlite kätte. Need riisusid ta paljaks, peksid läbi ning läksid ära, jättes ta poolsurnuna maha.” Jeesus jätkab: „Juhtumisi läks üks preester mööda seda teed alla, ent kui ta seda meest nägi, läks ta teiselt poolt teed temast mööda. Samamoodi üks leviit, kes jõudis alla sellesse paika, nägi teda ja läks temast teiselt poolt teed mööda. Siis jõudis sinna üks samaarlane, kes seda teed mööda rändas, ja kui ta meest nägi, hakkas tal temast kahju.” (Luuka 10:30–33.)

Mees, kellele Jeesus selle loo räägib, teab, et paljud preestrid ja leviitidest templiabilised elavad Jeerikos. Templist tagasi koju jõudmiseks tuleb neil minna 23 kilomeetrit allamäge. Tee on ohtlik, sest sealkandis võivad ringi luusida röövlid. Kas preester ja leviit ei oleks pidanud tõttama appi kaasjuudile, kes oli hädas? Jeesus ütleb, et nad ei teinud seda. Mehele läks appi hoopis samaarlane – inimene, keda juudid põlgavad. (Johannese 8:48.)

Kuidas samaarlane haavatud juuti aitas? Jeesus ütleb: „Ta astus mehe juurde, sidus tema haavad ning valas nende peale õli ja veini. Siis tõstis ta mehe oma looma selga, viis ühte võõrastemajja ning hoolitses tema eest. Järgmisel päeval võttis ta kaks denaari, andis need võõrastemajapidajale ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja mis sa üle selle kulutad, tasun ma sulle tagasi tulles.”” (Luuka 10:34, 35.)

Pärast loo jutustamist esitab meisterõpetaja Jeesus mehele mõtlemapaneva küsimuse: „Kes  neist kolmest oli sinu arvates ligimene sellele mehele, kes oli sattunud röövlite kätte?” Arvatavasti ei taha sõna „samaarlane” mehel kuidagi üle huulte tulla, seetõttu kostab ta: „See, kes tema peale halastas.” Seejärel ütleb Jeesus mehele otse: „Mine ja tee sina samamoodi.” (Luuka 10:36, 37.)

Milline tõhus õpetamismeetod! Kas see mees ja teised seal viibinud juudid oleksid Jeesusega nõustunud, kui Jeesus oleks mehele lihtsalt öelnud, et ka mittejuudid on tema ligimesed? Vaevalt küll. Ent sellega, et Jeesus jutustas lühikese loo, milles oli tema kuulajatele tuttavaid detaile, sai vastus mehe küsimusele „Kes siis on mu ligimene?” vägagi selgeks. Tõeline ligimene on see, kes kohtleb teisi armastavalt ja lahkelt, nii nagu pühakiri käsib.