Jeesus õpetab Kapernauma sünagoogis, et ta on tõeline leib taevast. Tema kõne on ilmselt jätkuks arutelule, mida ta inimestega alustas, kui need naasid Galilea mere idakaldalt, kus nad olid söönud kala ja leiba.

Ta jätkab: „Teie esiisad sõid kõrbes mannat ja surid siiski.” Kuid seejärel ütleb ta: „Mina olen elav leib, mis on taevast alla tulnud. Kes seda leiba sööb, elab igavesti. Ja leib, mille ma annan, et maailm võiks elada, on minu liha.” (Johannese 6:48–51.)

30. aasta kevadel ütles Jeesus Nikodeemosele, et Jumal on armastanud maailma nii palju, et ta saatis oma poja inimesi päästma. Nüüd õpetab Jeesus, et inimestel on vaja süüa tema liha, see tähendab uskuda tema toodavasse ohvrisse. Üksnes nii on võimalik saada igavene elu.

Ent inimesed puiklevad vastu: „Kuidas saab see mees anda meile oma liha süüa?” (Johannese 6:52.) Jeesus ei soovi, et nad tema juttu sõna-sõnalt võtaksid. Ta räägib hoopis piltlikult. Seda on näha tema järgmistest sõnadest.

Jeesus lausub: „Kui te ei söö Inimesepoja liha ega joo tema verd, ei saa te elu. Kes sööb minu liha ja joob minu verd, see saab igavese elu ...; sest minu liha on tõeline toit ja minu veri on tõeline jook. Kes sööb minu liha ja joob minu verd, jääb ühte minuga.” (Johannese 6:53–56.)

Võib arvata, kuidas need sõnad juute riivavad. Vahest mõtlevad nad, et Jeesus pooldab kannibalismi või et ta õhutab neid astuma üle Jumala seadusest, mis keelab süüa verd. (1. Moosese 9:4; 3. Moosese 17:10, 11.) Jeesus ei räägi aga liha söömisest ja vere joomisest sõna otseses mõttes. Ta tahab öelda, et kõik, kes soovivad elada igavesti, peavad uskuma ohvrisse, mille ta toob siis, kui ohverdab oma täiusliku inimkeha ja valab oma verd inimeste eest. Ometi ei saa isegi paljud tema jüngrid sellest õpetusest aru. Osa neist ütleb: „Kui võigas jutt! Kes suudab seda kuulata!” (Johannese 6:60.)

Teades, et mõned tema jüngrid nurisevad, küsib Jeesus: „Kas see saab teile komistuskiviks? Mis te veel siis teete, kui näete Inimesepoega minemas üles sinna, kus ta enne oli? ... Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu. Kuid teie seas on neid, kes ei usu.” Seepeale paljud jüngrid lahkuvad ja jätavad ta maha. (Johannese 6:61–64.)

Jeesus küsib oma 12 apostlilt: „Kas ka teie tahate ära minna?” Peetrus vastab: „Isand, kelle juurde on meil minna? Sinul on igavese elu sõnad. Me usume ja teame, et sina oled Jumala Püha.” (Johannese 6:67–69.) Milline truudus! See on seda imekspandavam, et sel hetkel ei mõista Peetrus ja teised apostlid veel täielikult, mida Jeesus tahab neile õpetada.

Ehkki Jeesus tunneb Peetruse vastuse üle heameelt, nendib ta: „Ma ise valisin teid kahtteist, ometi on üks teie seast laimaja.” (Johannese 6:70.) Jeesus räägib Juudas Iskariotist. Ehk on ta nüüdseks märganud, et Juudas on hakanud õigelt teelt kõrvale kalduma.

Samas on Jeesus väga rõõmus, et Peetrus ja teised apostlid ei jäta teda maha ning teevad ka edaspidi koos temaga elupäästvat tööd.