1., 2. Milline reis ootab Paulust ees ja mis võib tal mõttes mõlkuda?

 „KEISRI kohut sa oled soovinud, keisri ette sa ka lähed!” (Ap. t. 25:12.) Need Festuse sõnad tulevad Paulusele ikka ja jälle meelde. Ta teab, et keisri otsusest sõltub, mis temast edasi saab. Vähemalt pakub pikk reis Rooma talle mõningast vaheldust, on ta ju kaks aastat vangis olnud. Samas teab Paulus omast kogemusest, et merereis ei pruugi olla sugugi lõbureis, kus saab nautida mahedat tuuleõhku ja imetleda avarat silmapiiri.

² Paulus on oma varasematel merereisidel korduvalt ohtu sattunud. Ta on üle elanud kolm laevahukku ning kord isegi hulpinud terve öö ja päeva avamerel. (2. Kor. 11:25, 26.) Eesootavat reisi ei anna aga võrreldagi misjonireisidega, mis ta on teinud. Noil reisidel oli ta vaba mees, praegu aga vang. Pealegi on teekond Rooma tohutu pikk – üle 3000 kilomeetri. Kas ta üldse jõuab terve nahaga kohale? Ja kui jõuabki, kas ta mitte ei lähe vastu oma hukule? Tema üle mõistab ju kohut kõrgeim võimukandja, keiser ise.

3. Mida on Paulus otsustanud teha ja millest selles peatükis juttu tuleb?

³ Paulust teades võib olla kindel, et meeleheitesse ta ei langenud. Ta oli arvestanud sellega, et ees seisavad raskused, ta lihtsalt ei teadnud, millised need on. Miks lasta murel selle pärast, mis ei olene temast, oma rõõmu Jehoova teenimisest lämmatada? (Matt. 6:27, 34.) Paulus teadis, et Jehoova tahab, et ta annaks tunnistust Jumala kuningriigist igal võimalusel, sealhulgas valitsejatele, ning ta oli otsustanud seda teha, maksku mis maksab. (Ap. t. 9:15.) Uurime nüüd Pauluse reisi lähemalt ja vaatame, mida kasulikku me sellest endale leiame.

4. Millise laevaga Pauluse merereis algas ja kes teda reisil saatsid?

⁴ Paulus ja mõned muud vangid anti üle Juliuse-nimelisele sadakonnaülemale ning nad läksid kaubalaevale, mis oli tulnud Kaisareasse Väike-Aasia läänerannikul asuvast Adramüttionist. See pidi  purjetama kõigepealt põhja ja seejärel läände ning tegema sadamates peatusi, et kaupa maha ja peale laadida. Kaubalaevad ei olnud reisijatele just kõige mugavamad ja vangide vedamiseks sobisid need veelgi vähem. (Vaata kasti „ Antiikaja merereisid”.) Õnneks ei olnud Paulus vangide seas üksi. Temaga koos oli vähemalt kaks usukaaslast, Aristarhos ja Luukas. Viimane oli teadagi see, kes selle loo kirja pani. Nad võisid maksta selle reisi eest ise või siis said Pauluse abilistena priiküüti. (Ap. t. 27:1, 2.)

5. Kellega kohtus Paulus Siidonis ja mida me sellest õpime?

⁵ Kui laev oli sõitnud ühe päevaga umbes 110 kilomeetrit põhja poole, randus see Süürias Siidonis. Julius ei kohelnud Paulust kui tavalist kurjategijat, võib-olla sellepärast, et Paulus oli Rooma kodanik, keda polnud veel süüdi mõistetud. (Ap. t. 22:27, 28; 26:31, 32.) Ta lubas Paulusel maale minna ja usukaaslastega kokku saada. Võime kujutada, kui rõõmsad olid vennad ja õed, et said Pauluse eest pärast tema pikka vangistust hoolitseda. Kas meiegi kasutame võimalusi osutada usukaaslastele külalislahkust? Kui seda teeme, kosutab see ka meid endid. (Ap. t. 27:3.)

6.–8. Milline oli teekond Siidonist Knidoseni ja mida Paulus tõenäoliselt tegi?

⁶ Siidonist purjetas laev piki rannikut edasi ja möödus Kiliikiast, kus asus Pauluse kodulinn Tarsos. Luukas ei maini, et teel oleks peatusi olnud. Küll aga ütleb ta, et tuuled olid vastu, andes mõista, et ilmaolud olid muutunud ohtlikuks. (Ap. t. 27:4, 5.) Vaevalt, et Paulus end sellest häirida lasi. Arvatavasti kuulutas ta head sõnumit igal võimalusel nii vangidele, meeskonnaliikmetele, sõduritele kui ka neile, kellega ta kohtus sadamates, kus laev peatus. Kas meiegi haarame kinni võimalustest, mis meile hea sõnumi jagamiseks avanevad?

 ⁷ Kui laev jõudis Väike-Aasia lõunarannikul asuvasse Mürrasse, tuli neil minna teise laeva peale, mis viiks nad nende sihtpunkti Rooma. Julius leidiski sellise laeva. Tegu oli viljalaevaga, mis oli tulnud Egiptusest Aleksandriast. (Ap. t. 27:6.) Tol ajal sai Rooma oma teravilja peamiselt Egiptusest ning Egiptuse viljalaevad randusid tihtipeale Mürras. See laev oli märksa suurem kui eelmine. Peale viljalasti oli pardal 276 inimest: meeskond, sõdurid, vangid ja tõenäoliselt teisigi, kes tahtsid Rooma minna. Nüüd oli Paulusel veelgi suurem kuulutustööterritoorium ja kahtlemata asus ta usinalt tööle.

⁸ Järgmise peatuse tegi laev Väike-Aasia edelanurgas asuvas Knidoses. Soodsa ilmaga oleks sinna jõutud kõigest ühe päevaga. Luukas aga kirjutab: „Olles palju päevi aeglaselt edasi purjetanud, jõudsime läbi raskuste Knidoseni.” (Ap. t. 27:7a.) Ilmaolud olid märgatavalt halvenenud. (Vaata kasti „ Vahemere tujukad tuuled”.) Polnud just lust olla laeval, mida mäslev meri raevukalt räsis.

9., 10. Millised raskused tabasid laeva Kreeta juures?

⁹ Kapten plaanis Knidosest läände purjetada. Kuid Luukas kirjutab: „Tuul ei lasknud meid edasi.” (Ap. t. 27:7b.) Kui laev avamerele jõudis, hakkas tugev loodetuul seda lõuna poole ajama. Nii nagu eelmise laevaga sõites oli neid tuulte eest kaitsnud Küpros, nõnda kaitses neid nüüd Kreeta. Kui laev oli möödunud Kreeta idaküljes olevast Salmoone kaljuneemest, muutus olukord mõnevõrra paremaks, sest saare lõunaküljel leidsid nad tugevate tuulte eest varju. Laevalolijad said nüüd kergemalt hingata, kuid oht polnud kaugeltki möödas. Lähenes talv ja meeskond teadis hästi, mida see merel tähendab.

¹⁰ Luukas ütleb: „Sõitsime raskustest hoolimata piki [Kreeta] rannikut ja jõudsime viimaks paika, mida hüütakse Heaks Sadamaks.” Nendest sõnadest tuleb välja, et isegi saare varjus oli laeva raske juhtida. Viimaks leidsid nad ankrupaiga väikses lahes vahetult enne kohta, kus rannajoon põhja poole pöördub. Luuka sõnul olid nad seal ankrus „märkimisväärselt palju aega”. Kuid aeg ei töötanud nende kasuks. Septembris-oktoobris oli laevatamine juba päris ohtlik. (Ap. t. 27:8, 9.)

11. Mida Paulus soovitas ja mis edasi sai?

¹¹ Võimalik, et mõned reisijad küsisid Pauluselt nõu, mida edasi teha – oli ta ju korduvalt Vahemerel reisinud. Paulus soovitas jääda sinnasamma. Ta ütles, et edasisõit ei tooks kaasa kahju ja suuri  kaotusi mitte ainult lastile ja laevale, vaid seaks ohtu ka nende elu. Kapten ja laevaomanik aga tahtsid edasi minna. Võib-olla tundus neile, et Heasse Sadamasse jäämine pole piisavalt turvaline. Nad veensid Juliust, et parem oleks sõita piki rannikut Foiniksisse, ja sama arvas ka enamik reisijaid. Arvatavasti oli Foiniksi sadam suurem ja talvitumiseks ohutum. Kui hakkas puhuma õrn lõunatuul, näis, et ilmgi soosib neid, ja laev asus teele. (Ap. t. 27:10–13.)

12. Mis sai pärast Kreetalt lahkumist ja kuidas püüdsid meremehed laevaõnnetust ära hoida?

¹² Siis aga tõusis tormituul, mida hüüti Kirdemaruks. Mõnda aega pakkus laevale varju väike Kauda saar, mis asus Heast Sadamast umbes 65 kilomeetri kaugusel. Valitses aga oht, et tugev tuul ajab laeva lõuna poole, Aafrika rannikul olevatele liivamadalikele. Meremehed püüdsid meeleheitlikult seda ära hoida. Kõigepealt vinnasid nad ahtri taga oleva väikse paadi laeva peale. Ilmselt oli paat vett täis, sest Luukas ütleb, et nad nägid suurt vaeva. Seejärel „sidusid nad laevakere ümbert kinni, et seda tugevdada”. Nähtavasti panid nad laevakere alt läbi köied või ketid, et planke koos hoida. Samuti langetasid nad grootpurje koos taglasega ning püüdsid laevanina vastu tuult hoida. Kõigist neist abinõudest hoolimata vintsutas maru neid kõvasti. Kui kohutav kogemus võis see küll laevalolijatele olla! Kolmandal päeval viskasid meremehed laeva kergendamiseks ära taglase köied. (Ap. t. 27:14–19.)

13. Mida võisid laevalolijad tormi ajal tunda?

¹³ Kui üldiselt valitses laeval kabuhirm, siis Paulus ja ta kaaslased olid lootusrikkad. Jeesus oli Paulusele öelnud, et tal tuleb tema kohta tunnistust anda ka Roomas, ning hiljem selle tormi ajal kinnitas seda talle ka üks ingel. (Ap. t. 19:21; 23:11.) Ent tormile ei paistnud veel lõppu. Kaks nädalat kallas ööl ja päeval vihma, ja kuna taevast katsid paksud pilved, polnud võimalik ei laeva asukohta ega kurssi määrata. Ka normaalsest söömaajast ei saanud juttugi olla. Kuidas suudakski keegi keset säärast raju merehaige ja hirmununa midagi suu sisse võtta!

14., 15. a) Miks meenutas Paulus laevalolijatele oma varasemaid sõnu? b) Kuidas Paulus laevalolijaid lohutas ja mida tema sõnad näitavad?

¹⁴ Kui nad olid pikka aega söömata olnud, tõusis Paulus püsti ja ütles: „Mehed, te oleksite pidanud mu nõuannet kuulda võtma ja Kreetalt mitte merele minema.” Muidugi ei öelnud ta seda selleks, et nende eksimust neile nina alla hõõruda. Pigem lootis ta, et ehk nad mõistavad, et tema sõnu tasub tõsiselt võtta. Ta jätkas: „Ometi kutsun ma teid üles olema julged, sest mitte keegi teist ei hukku, ainult laev  puruneb.” (Ap. t. 27:21, 22.) Seda võis küll olla hea kuulda. Ja kindlasti oli Paulusel hea meel, et Jehoova oli andnud talle sõnumi, mis pakkus reisijatele lootust. Sellest loost on näha, kui kalliks peab Jehoova iga inimese elu. Talle lähevad korda kõik. Piibel ütleb: „Jehoova . . . ei taha, et keegi hukkuks, vaid soovib, et kõik oma patte kahetseksid.” (2. Peetr. 3:9.) Rääkigem siis Jehoova antud lootusesõnumit nii paljudele kui võimalik. Kaalul on elud.

¹⁵ Tõenäoliselt oli Paulus paljudele laeval rääkinud võrratust tulevikust, mida Jumal on tõotanud. (Ap. t. 26:6; Kol. 1:5.) Nüüd, kui näis, et laev hukkub, sai Paulus neile rääkida ka ühest sellisest lubadusest, mille täitumist ei tule neil kaua oodata. Ta ütles: „Jumal, keda ma teenin, saatis täna öösel minu juurde ingli ning see ütles: „Ära karda, Paulus! Sa pead seisma keisri ees. Ja Jumal on kinkinud sulle kõik need, kes on koos sinuga laevas.”” Paulus julgustas neid: „Seepärast, mehed, olge julged! Ma usun Jumalat, et kõik läheb täpselt nii, nagu mulle öeldi. Ent meie laev jookseb ühe saare juures madalikule.” (Ap. t. 27:23–26.)

16., 17. a) Mida Paulus tegi ja kuidas see laevalolijaile mõjus? b) Kuidas läksid Pauluse sõnad täide?

¹⁶ Kui seljataga oli kaks vintsutusrohket nädalat ja umbes 870 kilomeetrit, hakkas meremeestele tunduma, et nad lähenevad mingile maale. Võib-olla kuulsid nad murdlainetust. Igatahes heitsid nad ahtrist välja ankrud, jättes laevanina maa poole. Samal ööl püüdsid meremehed laevalt lahkuda. Paulus aga ütles sadakonnaülemale ja sõduritele: „Kui need mehed ei jää laeva, siis te ei pääse”, mispeale sõdurid takistasid neil minna. Kuna laev kõikus nüüd vähem, ergutas Paulus kõiki sööma ja kinnitas taas, et nad jäävad ellu. Seejärel tänas ta kõigi ees Jumalat, mis tõi laevasolijaile suurt tröösti. (Ap. t. 27:31, 35.) See oli hea eeskuju Luukale ja Aristarhosele ning on ka meile. Kui esindame teisi ühispalves, peaksid meiegi sõnad olema kosutavad ja pakkuma tröösti.

¹⁷ Pärast Pauluse palvet läks kõigil tuju paremaks ja nad asusid sööma. (Ap. t. 27:36.) Seejärel heitsid nad nisulasti merre, et laev oleks kergem ja pääseks madalamatesse vetesse. Kui valgeks läks, raiusid meremehed läbi ankruköied, sidusid lahti tüürimõlade kinnitused ja seadsid eespurje tuulde. Nii oli laeva kergem juhtida ning nad ajasid selle madalikule. Laev jäi vööripidi leetseljakule või mudasse kinni, ahter aga hakkas lainemöllus koost lagunema. Siis otsustasid mõned sõdurid vangid ära tappa, et ükski neist põgenema ei pääseks, kuid sadakonnaülem takistas neil oma plaani ellu viia. Ta käskis kõigil kas omal jõul või laevatükkide abil kaldale ujuda. „Nii pääsesidki kõik tervelt maale.” (Ap. t. 27:44.) Pauluse sõnad läksid täide: kõik 276 jäid ellu. Aga kuhu nad olid sattunud?

18.–20. Kuidas maltalased merehädalisi kohtlesid ja millise ime Jumal tegi?

¹⁸ Merehädalised said teada, et nad on Malta saarel, mis asub Sitsiiliast lõunas. (Vaata kasti „ Mis saare juures toimus laevahukk?”.) Sealsed võõrast keelt rääkivad inimesed olid nende vastu erakordselt lahked. (Ap. t. 28:2.) Nad tegid tule üles, et saarele pääsenud märjad ja lõdisevad võõrad saaksid end soojendada, eriti veel, et ilm oli külm ja sadas vihma. Lõkke ääres toimus ka üks ime.

¹⁹ Paulus tahtis aidata ja korjas sületäie hagu. Kui ta selle tulle pani, tuli sealt kuumuse tõttu välja rästik ja hakkas tema kätte kinni. a Seda nähes arvasid maltalased, et see on kindlasti karistus kõrgemalt poolt.

²⁰ Kohalikud eeldasid, et Pauluse käsi „paistetab üles”. Ühe teatmeteose järgi on vastav kreeka sõna meditsiinitermin, mis on ka ootuspärane, kuna selle loo üleskirjutaja Luukas oli arst. (Ap. t. 28:6, allmärkus; Kol. 4:14.) Paulus aga raputas rästiku maha ja temaga ei juhtunud midagi.

21. a) Mis kinnitab Luuka jutustuse usaldusväärsust? b) Milliseid imesid Paulus Maltal tegi ja kuidas maltalased reageerisid?

²¹ Seal lähedal elas rikas maaomanik Publius, kes võis olla kõrgeim Rooma sõjaväelane Maltal. Luukas nimetab teda saare tähtsaimaks meheks – see on täpselt sama nimetus, mis esineb kahel Maltalt leitud raidkirjal. Publius võõrustas Paulust ja ta kaaslasi kolm päeva. Publiuse isa aga lamas haigevoodis. Luukas kirjeldab tema seisundit väga täpselt, öeldes: „Tal oli palavik ja düsenteeria.” Paulus palvetas ja pani käed haige peale ning see sai terveks. Imeteost rabatuna hakkasid kohalikud tooma Pauluse juurde teisigi haigeid, et ta nad terveks teeks. Samuti tõid nad talle ja ta kaaslastele kingitusi ja kõike vajalikku. (Ap. t. 28:7–10.)

22. a) Mida ütles üks professor selle kohta, kuidas Luukas räägib Pauluse merereisist? b) Millest tuleb juttu järgmises peatükis?

²² Luukas annab Pauluse merereisist tõetruu pildi. Üks professor ütles: „Luuka jutustus . . . on üks ilmekamaid kogu piiblis. Ta kirjeldab 1. sajandi meresõitu väga detailselt ja Vahemere idaosa ilmaolusid erakordselt täpselt.” Ta järeldab, et Luukas peab olema tuginenud päevikule. Luukas võis Paulusega reisides päevikut pidada küll. Ainest kirjutamiseks igal juhul jätkus, nagu näeme ka edasistest sündmustest. Mis ootas Paulust ees Roomas? Sellest tuleb juttu järgmises peatükis.