KUULSIN esmakordselt piiblitõde siis, kui õppisin Khuthaisis kõrgkoolis. Naaber rääkis mulle, et Jehoova tunnistajad ei kasuta jumalateenimisel ikoone ega usu, et Jeesus on kõikvõimas Jumal. See oli vastuolus kõigega, mis mulle õigeusukiriku liikmena tähtis oli.

Kui naasin 1992. aasta suvel oma kodulinna Tsagerisse, avastasin, et Jehoova tunnistajad tegutsevad ka seal. Mu ema oli nende kohta palju head kuulnud. Kuna mina suhtusin neisse halvakspanuga, ütles ta mulle: „Mine ja kuula, mida nad õpetavad.”

Kaks pioneeri, Pavle ja Paata, käisid ühe meie naabripere juures. Teisedki naabrid kogunesid sinna neid  kuulama ja neile küsimusi esitama. Otsustasin samuti ühele arutelule minna. Mil iganes ma tõstatasin mõne küsimuse, avasid vennad Piibli ja palusid mul endal selle kohta lugeda. See avaldas mulle sügavat muljet: nägin oma silmaga, mida Piibel ütleb.

Liitusin peagi ühe rühmaga, kellega vennad Piiblit uurisid. Järgmisel suvel lasi kümme meist end ristida. Hiljem sai ka mu emast Jehoova tunnistaja.

Tagasi vaadates olen tänulik, et vennad lasid mul oma küsimustele Piiblist vastused lugeda. See aitas mul toime tulla oma sisima võitlusega selle pärast, et mulle kallid õpetused seati kahtluse alla. Kuna selline meetod oli minu puhul nii tõhus, kasutan seda ka ise teistele piiblitõde õpetades.