Mototakso, mida kohalikud kutsuvad zem’iks, on Benini lõunaosa linnades paljude lemmikliikumisvahend. Désiré, kes teenib abipioneerina, paigaldas oma mototaksole audiopleieri ja suunas kaks kõlarit tagaistme poole. Ta mängib reisijatele ühtejärge ette meie väljaannete salvestisi ja kuuldemänge. Kui klient hüppab mootorrattale, ei  lähe üldjuhul kuigi kaua, kui ta juba hoolega kuulab. Paljud on kuulatavasse nii süvenenud, et sihtkohta jõudes lähevad nad mootorrattalt maha tõrksalt või keelduvad hoopistükkis seda tegemast, kuni salvestis on lõpuni kuulatud. Désiré lausub: „Ma muidugi eelistaksin, et nad mulle sõidu eest maksaksid ja lahkuksid, et saaksin uue kliendi peale võtta, kuid ma tean, et rahast olulisem on inimestele hea sõnumi kuulutamine. Peale selle õnnestub mul niiviisi palju kirjandust levitada.”

Nolla on kuueaastane tüdruk, kes elab koos perega Burundi mägedes. Ühel päeval, kui pere väikesel söepliidil süüa valmistas, palusid kaks kõrvalmajas töötavat meest, et neile antaks paar hõõguvat söetükki tuletegemiseks. Nolla, kes ei käi veel koolis, vaatas parasjagu tule järele. Ta lubas neil mõne söe võtta. Veidi aega hiljem kõndis Nolla meestest mööda ja nägi, et nad olid temalt saadud tulise söega sigaretid läitnud. Teda häiris see väga ning ta ütles neile: „Kui ma oleksin teadnud, et te kasutate söetükki sigarettide süütamiseks, poleks ma teile midagi andnud.” Siis meenus talle, et ta oli kuningriigisaalis näinud sigareti pildiga ajakirja. Ta lippas saali ja võttis sealt 2014. aasta 1. juuni Vahitorni kaks eksemplari. Nolla naasis meeste juurde, andis neile suitsetamisest rääkivad ajakirjad ning käis peale, et mehed need kohe läbi loeksid. Hiljem nägi ta neid taas ning andis neile peagi  toimuva üldkokkutuleku kutse. Mehi hämmastas selle väikese tüdruku visadus ja nad tulid kahel päeval kohale. Nolla nägi neid lõunapausil ja kutsus nad koos oma perega einestama. Meestele avaldas kokkutulek muljet ning nad mõlemad hakkasid Piiblit uurima.

Libeerias käivad kogudusevanemad kuulutamas mitmes riiklikus kinnipidamisasutuses. Yves, kes teenib eripioneerina pealinnas Monrovias, selgitab: „Märtsis sai kolm vangi ristimata kuulutajaks. Nüüd on Monrovia keskvanglas kokku kuus kuulutajat.” Kuidas vangid kuulutustööd teevad? „Kolmapäeviti ja laupäeviti toimub neil kuulutustöökoosolek,” lausub Yves. „Seejärel lubatakse neil käia kongist kongi, et kaasvangidele Piibli lootusesõnumit rääkida.” Paljudele vangidele meeldib, et nüüd saavad nad individuaalset piibliõpet, ja nad käivad vanglas toimuvatel koosolekutel. Harubüroo esindaja pidas selles vanglas avaliku kõne 79 vangile. Piibliõppe rühmakursused toimuvad korrapäraselt veel kuues vanglas ning ka seal teevad vangid tublisid edusamme.

Palju vaeva nähakse selle nimel, et kõrvalistes paikades elavad huvilised saaksid võtta osa mälestusõhtust. Toome ühe näite. Sanid, keda kutsutakse ka bušmaniteks, on Lõuna-Aafrika põlisasukad. Nad on palju sajandeid olnud rändeluviisiga kütid ja korilased. 2015. aastal  korraldas Namiibia põhjaosas eripioneerina teeniv Glenn mälestusõhtu ühes kõrvalises sanide külas, mis asub Rundust 270 kilomeetrit idapool. Mälestusõhtu toimus seal teist korda. Mõlemal korral andsid võimuesindajad Jehoova tunnistajatele loa kasutada tasuta sealset kohtusaali. Kuigi mälestusõhtu eel ja selle ajal kallas nagu oavarrest, tuli kohale 232 inimest. Selle piirkonna sanid kõnelevad khvee keelt, mida tuntakse selle arvukate imihäälikute poolest. Mälestusõhtukõne tõlgiti inglise keelest khvee keelde. Kuna khvee keeles pole Piiblit, näidati seinale värvilisi slaide, et selgitada selliseid piiblisalme nagu Jesaja 35:5, 6. Glenn, kel on seal kandis mitu edenevat piibliõpilast, ütleb: „Olen viimase kahe aasta jooksul käinud siin kord kuus. Tavaliselt jään siia paariks päevaks laagrisse. Keelebarjääri ja vahemaa tõttu edeneb töö visalt. Vajame hädasti abi. Kui läksin sel aastal võimuesindajate jutule, et mälestusõhtut korraldada, uuris üks neist, kas me võiksime ehitada sinna jumalakoja. Ta ütles, et nad annaksid meile krundi ja laseksid maja omal kulul ehitada. Meil tuleks vaid pastor leida, või kui see ei õnnestu, anda mõnele kohalikule selleks tööks väljaõpet.”