Pikkadel keeluaastatel tegid Indoneesia vennad targasti, et võtsid kuulda Jeesuse soovitust „Olge siis ettevaatlikud nagu maod ja süütud nagu tuvid”. (Matt. 10:16.) Kui keeld tühistati, tuli paljudel õppida rääkima Jumala sõna julgesti. (Ap. t. 4:31.)

Näiteks pelgasid mõned vennad teha ukselt uksele kuulutustööd ning keskendusid korduskülastuste tegemisele ja piibliuurimiste juhatamisele. Teised jällegi ei kuulutanud muslimitele. Paljud esitlesid end kristlastena, mitte Jehoova tunnistajatena, ning kasutasid indoneesiakeelse „Uue maailma tõlke” asemel ristiusu kiriku piiblitõlkeid. a Suur osa kuulutajaid polnud kuigi innukad kirjandust jagama.

Mõni selline komme oli keeluaja taak. Teised olid seotud kultuuriga. Indoneeslastele on omane minna pigem kompromissile kui kellegagi pahuksisse ning olla pigem delikaatne kui avameelne. Mis aitas kuulutajatel uue olukorraga kohaneda?

Jehoova andis neile küpsete vendade kaudu lahkelt nõu. (Efesl. 4:11, 12.) Näiteks käis 2010. aastal Indoneesias juhtiva kogu liige Stephen Lett, kes õhutas vendi ja õdesid kasutama kuulutustööl julgelt „Uue maailma tõlget”, et Jumala nime teatavaks teha. „Vend Letti kõne avaldas paljudele sügavat mõju,” räägib misjonär Misja Beerens. „Nad mõistsid, et peavad uhkusega kandma nime Jehoova tunnistajad ning kaitsma Jumala sõna.”

Kuna Indoneesia muslimid seostavad Jehoova  tunnistajaid sageli ristiusuga, andis kohalik Meie Kuningriigiteenistus järgmist nõu: „Tavaliselt on kõige parem kohe vestluse alguses öelda, et oled Jehoova tunnistaja. ... Me oleme uhked, et saame esindada Jehoovat, ning soovime teha meile määratud territooriumil teatavaks tema nime ja eesmärke.” Shinsuke Kawamoto, kes teenib Indoneesia harubüroos, jutustab: „See otsene, kuid taktitundeline pöördumine toob häid tulemusi. Paljud muslimid tahavad teada, kes on Jehoova tunnistajad. Neid huvitab, mille poolest me teistest erineme. Tänu sellele saame anda head tunnistust.”

Samuti ergutati kuulutajaid levitama rohkem ajakirju Vahitorn ja Ärgake!. „Selleks et inimesed võiksid meid tundma õppida, tuleb neil lugeda meie ajakirju,” selgitab harubürookomitee koordineerija Lothar Mihank. „Ajakirjad pehmendavad inimeste südant ja muudavad nad tõele vastuvõtlikumaks. Kui levitame ajakirju kõikjal, on enamatel inimestel võimalus Jehoovat tundma õppida.”

2013. aastal tegi Indoneesia harubüroo algust kahe uue kuulutustöömeetodiga, mille juhtiv kogu oli heaks kiitnud. Need olid suurlinnades kuulutamise eriprojekt ja koguduste kuulutustöö avalikes kohtades. Niisugused uued põnevad kuulutustöömeetodid on avanud paljudele indoneeslastele võimaluse kuulda head sõnumit.

Suurlinnades kuulutamise eriprojekti käigus seati esimene kirjanduslaud üles ühes suures elektroonikaseadmete ostukeskuses Lääne-Jakartas. Seejärel hakkasid kogudused kasutama kirjandusstende ja -laudu enda territooriumil. Aasta pärast oli Indoneesia linnades  kasutusel üle 400 kirjandusstendi ja -laua. Millised on olnud tulemused?

Yusak Uniplaita, kes teenib Jakartas kogudusevanemana, lausub: „Enne kui hakkasime avalikes kohtades kuulutustööd tegema, tellis meie kogudus iga kuu 1200 ajakirja. Pool aastat hiljem tellisime juba 6000 ajakirja ning praegu tellime iga kuu 8000 ajakirja. Lisaks levitame palju raamatuid ja brošüüre.” Põhja-Sumatral Medani linnas hakkas väike rühm pioneere kolmes kohas kirjandusstendidega kuulutama. Esimesel kuul levitasid nad 115 raamatut ja umbes 1800 ajakirja. Kaks kuud hiljem levitas umbes 60 pioneeri seitsmes kohas 1200 raamatut ja 12 400 ajakirja. „Need uued kuulutustöömeetodid tekitavad vendades elevust ning näitavad, kui suur potentsiaal on meie tööl Indoneesias,” ütleb misjonär Jesse Clark. „Kuulutustöö avalikes kohtades on tulnud, et jääda.”

Indoneesia asub piirkonnas, mis on maailmas keeleliselt üks mitmekesisemaid. b Olgugi et enamik indoneeslasi kõneleb indoneesia keelt, räägivad paljud ka mõnd kohalikku hõimukeelt, oma südamekeelt.

2012. aastal otsustas harubüroo uurida, millistes keeltes oleks hea meie kirjandust välja anda. „Kõigepealt hakkasime tõlkima 12 kohalikku keelde, mida räägib umbes 120 miljonit inimest,” lausub Tom Van Leemputten. „Kui jaava keele tõlkijad nägid esimest voldikut oma emakeeles, olid nad pisarateni liigutatud. Viimaks ometi oli vaimne toit saadaval nende enda keeles!”

 Koosolekud toimusid aga ka edaspidi valdavalt indoneesia keeles, seda isegi paikades, kus enamik inimesi rääkis mõnd hõimukeelt. „2013. aastal käisin koos abikaasa Carmeniga kahepäevasel kokkutulekul Põhja-Sumatra provintsis Niasi saarel,” meenutab Lothar Mihank. „Suur osa 400 kohalviibijast rääkis niasi keelt, kuid kõik kõned peeti indoneesia keeles. Pidanud kõnepidajatega nõu, andsime kuulajatele teada, et järgmisel päeval peetakse kõned niasi keeles. Teisel päeval täitus saal enam kui 600 inimesega.” Carmen lisab: „Ilmselgelt kuulasid inimesed kokkutulekul hoolsamalt võrreldes päev varasemaga, kui kõned esitati indoneesia keeles. Neil oli ülimalt hea meel kuulda Piibli sõnumit oma emakeeles ja sellest täielikult aru saada.”

 Indoneesias elavad kurdidki võivad nüüd „kuulda” tõde omas keeles. Alates 2010. aastast on indoneesia viipekeele tõlketiim tõlkinud seitse brošüüri ja kaheksa voldikut. Peale selle on harubüroo korraldanud 24 kursust, mille käigus on välja õpetatud enam kui 750 viiplejat. Praegu aitavad Indoneesia 23 viipekeelset kogudust ja gruppi umbes kolmel miljonil kurdil Piiblit tundma õppida ja sealt lohutust leida.

Tõlkeosakonnas on praegu 37 tõlketiimi. Indoneesias on 19 paigas kokku 117 tõlkijat, keda toetab 50-liikmeline tugipersonal.