1951. aasta juulis tuli Jakarta pisike kogudus kokku, et võtta vastu Peter Vanderhaegen, esimene Gileadi piiblikooli lõpetanud misjonär, kes saadeti Indoneesiasse. Sama aasta jooksul saabus Indoneesiasse veel 13 misjonäri Austraaliast, Hollandist ja Saksamaalt, nii et kuulutajate arv riigis peaaegu kahekordistus.

„Kujutasin ette, et mul tuleb majast majja tööd tehes inimestega suhelda žestikuleerides,” meenutab Hollandi misjonär Fredrika Renskers. „Kuna aga nii paljud inimesed rääkisid hollandi keelt, kuulutasin esialgu põhiliselt selles keeles.” Ronald Jacka Austraaliast jutustas: „Mõned meist kasutasid tunnistuskaarti, kuhu oli trükitud lühike piiblisõnum indoneesia keeles. Heitsin iga kord enne uksele koputamist kaardile pilgu ja seejärel püüdsin sellel olevat teksti peast ette lugeda.”

Kui misjonärid asusid kuulutustöö etteotsa, kasvas kuulutajate arv kõigest ühe aasta jooksul 34-lt 91-ni. 1. septembril 1951 rajati André Eliase koju Jakarta kesklinnas Vahitorni ühingu harubüroo. Harubüroosulaseks määrati Ronald Jacka.

1951. aasta novembris paluti Peter Vanderhaegenil kolida Põhja-Sulawesile Manadosse, kus Theo Ratu koos oma naisega oli pannud aluse väikesele grupile. Enamjagu sealseid elanikke pidas end kristlaseks ning suhtus Jumala sõnasse väga lugupidavalt. Paljud kutsusid Jehoova tunnistajad sisse ja palusid neil Piibli  õpetusi selgitada. Polnud sugugi harv juhus, et tunnistajad rääkisid alguses korraga kümne inimesega, veerand tundi hiljem kuulas neid aga juba umbes 50 inimest. Tund aega pärast vestluse algust oli seltskond kolinud eesõue ning kohal oli ligi 200 inimest.

1952. aasta esimesel poolel rajasid Albert ja Jean Maltby misjonikodu Ida-Jaavale Surabayasse, suuruselt teise linna Indoneesias. Nendega hakkasid seal elama kuus misjonärist õde: Gertrud Ott, Fredrika Renskers, Susie ja Marian Stoove, Eveline Platte ning Mimi Harp. „Valdav osa kohalikke olid mõõdukad muslimid  ja väga sõbralikud,” räägib Fredrika Renskers. „Paljud näisid suisa ootavat, et keegi neile tõde räägiks. Oli väga lihtne alustada piibliuurimisi. Kolme aasta pärast oli Surabaya koguduses 75 kuulutajat.”

Umbes sel ajal saatis Lääne-Sumatral Padangis elav muslimist mees Azis harubüroole kirja, milles ta palus abi. Azis oli 1930-ndatel Austraalia pioneeridega Piiblit uurinud, kuid Jaapani okupatsiooni ajal nendega kontakti kaotanud. Millalgi sattus ta aga lugema üht Jehoova tunnistajate brošüüri. Ta kirjutas: „Kui nägin brošüüril Jakarta aadressi, täitis see mind lootuse ja rõõmuga.” Harubüroo saatis viivitamatult Padangi linna ringkonnaülevaataja Frans van Vlieti. Seal sai ta teada, et Azis oli tõest rääkinud oma naabrile Nazar Risile, vaimses näljas riigiametnikule. Mõlemad mehed ja nende pered võtsid tõe vastu. Azisest sai ustav kogudusevanem. Nazar alustas eripioneerteenistust ning paljud tema lapsed on praegu innukad Jehoova tunnistajad.

Varsti pärast seda külastas Frans van Vliet üht mittetegevat hollandi venda, kes ehitas Ida-Kalimantanil Balikpapanis üles sõjast räsitud naftarafineerimistehast. Frans käis selle vennaga kuulutamas ja õhutas teda mitme huvilisega Piiblit uurima. Enne kui see vend Hollandisse naasis, oli ta Balikpapanis moodustanud väikese grupi.

Hiljem kolis vastristitud õde Titi Koetin Lõuna-Kalimantanile Banjarmasinisse. Titi kuulutas oma sugulastele dajakite kogukonnas ning aitas paljudel neist Jehoovat teenima hakata. Mõned läksid tagasi oma koduküladesse kaugel Kalimantani siseosas ning rajasid seal grupid, millest kasvasid tugevad kogudused.

Kuulutustöö üha laienes, seepärast oli vaja rohkem indoneesiakeelset kirjandust. 1951. aastal tõlgiti indoneesia keelde raamat „Jumal on tõemeelne”. Kuid võimud muutsid indoneesia keele kirjaviisi ning seetõttu pidi harubüroo selle raamatu tõlget uuendama. a Kui raamat viimaks välja anti, äratas see indoneeslastes suurt huvi.

Pärast 12-aastast pausi valmistati harubüroos 1953. aastal 250 eksemplari indoneesiakeelset Vahitorni. Mimeograafil paljundatud 12-leheküljeline ajakiri sisaldas esmalt vaid uurimisartikleid. Kolm aastat hiljem oli ajakiri 16-leheküljeline ning üks äriettevõte trükkis seda 10 000 eksemplari kuus.

Ajakiri Ärgake! hakkas indoneesia keeles igakuiselt ilmuma aastal 1957. Õige pea oli selle tiraaž 10 000 eksemplari. Kuna kogu riigis oli puudus trükipaberist, pidid vennad paberi ostmiseks loa hankima. Riigiametnik,  kes nende taotlust üle vaatas, sõnas: „Minu meelest on Menara Pengawal [Vahitorn] üks parimaid ajakirju Indoneesias ning mul on ülimalt hea meel teid aidata, et te võiksite saada loa uue ajakirja trükipaberi ostmiseks.”