1933. aastal kutsus Frank Rice Jakarta kirjanduslattu endale appi Theodorus (Theo) Ratu, kes oli pärit Põhja-Sulawesilt. „Üllas kuningriigitöö pakkus mulle suurt huvi ja ma hakkasin koos vend Rice’iga kuulutama,” meenutas Theo. „Hiljem võtsin Bill Hunteriga ette kuulutustööreisi Jaaval ning Valgusekandja meeskonnaga mereretke Sumatrale.” Theo oli esimene indoneeslane, kes tõe vastu võttis. Ta teenis aastakümneid pioneerina Jaaval, Põhja-Sulawesil ja Sumatral.

Järgmisel aastal andis Bill Hunter brošüüri „Kus viibivad surnud?” Jakartas elavale üliõpilasele Felix Tanile. Felix naasis koju Lääne-Jaava provintsi Bandungisse ning näitas brošüüri oma nooremale vennale Dodole. Nad mõlemad olid üllatunud, kui said teada, et esimesel inimesel Aadamal polnud surematut hinge. Aadam ise oli hing. (1. Moos. 2:7, allmärkus.) Neis tärkas suurem huvi Piibli vastu ning nad kammisid Bandungi antikvariaate, et leida rohkem Vahitorni ühingu väljaandeid.  Nad rääkisid loetust ka oma perele. Olles lausa neelanud raamatuid ja brošüüre, mis neil õnnestus leida, saatsid nad kirja Jakarta kirjanduslao aadressil. Nad oli üllatunud, kui neid tuli innustama Frank Rice, kes tõi neile uut kirjandust.

Peagi pärast seda, kui vend Jakartasse tagasi läks, tuli 15 päevaks Bandungisse värske abielupaar Clem ja Jean Deschamp. „Vend Deschamp küsis meie perelt, kas sooviksime lasta end ristida,” jutustas Felix. „Neli meist – mina, Dodo, meie noorem õde Josephine (Pin Nio) ja meie ema Kang Nio – lasi Jehoovale pühendumise märgiks end ristida.” a Peale ristimist osales perekond Tan koos Clemi ja Jeaniga üheksa päeva kestnud  kuulutushoogtöös. Clem õpetas neile, kuidas kuulutada tunnistuskaardi abil, mis sisaldas lihtsat Piibli sõnumit kolmes keeles. Varsti sai Bandungi väikesest grupist teine kogudus Indoneesias.

Sedamööda, kuidas kuulutustöö hoogu kogus, virgusid ristiusu vaimulikud unest. Nemad ja nende käsilased kirjutasid artikleid, milles nad mustasid Jehoova tunnistajate uskumusi ja tegevust. Nende artiklite tõttu kutsusid usuasjade ministeeriumi ametnikud Frank Rice’i arupärimisele. Jäänud tema vastustega rahule, lubasid nad Jehoova tunnistajatel vabalt kuulutustööd edasi teha. b

1930-ndate alguses ignoreeris või sallis enamik koloniaalvõimu esindajaid kuulutustööd. Ent kui natsid Saksamaal võimule pääsesid, muutsid mõned bürokraadid suhtumist, eriti need, kes olid hardad katoliiklased. „Üks katoliiklasest tolliametnik pidas kinni ühe meie raamatute saadetise ettekäändel, et need sisaldavad kriitilisi märkusi natsismi kohta,” meenutas Clem Deschamp. „Kui läksin tolliametisse kaebust esitama, oli see vaenulik ametnik puhkusel. Teda asendas sõbralik mees, kes polnud katoliiklane, ning ta vabastas raamatute saadetise, öeldes: „Võtke kõik, mis saate, kuniks seda meest tööl pole!””

„Ühel teisel korral nõudsid ametnikud, et me kõrvaldaksime raamatust „Vaenlased” kaks pilti,” sõnas Jean Deschamp. „Neile olid vastukarva karikatuurid väänlevast maost (Saatan) ja purjus hoorast (valereligioon).  Mõlemal oli peas paavsti peakate (mitra). c Tahtsime tingimata seda raamatut inimestele jagada. Niisiis istusime kolmekesi sadamakail lämmatava kuumuse käes, lappasime läbi tuhandeid raamatuid ning värvisime paavsti peakatet kujutavad pildid mustaks.”

Samal ajal kui Euroopa oli sõja veerel, jätkasid meie väljaanded kartmatult ristiusu vaimulike silmakirjalikkuse ja poliitikasse sekkumise paljastamist. Seetõttu avaldasid vaimulikud ametnikele suuremat survet seada meie tööle piiranguid ning osa meie väljaandeid keelustati.

Vennad olid aga otsustanud teha kuulutustööd edasi ning neil oli palju abi Austraaliast saadud trükipressist. (Ap. t. 4:20.) Jean Deschamp kirjeldas üht tollast taktikat, öeldes: „Kui trükkisime uut brošüüri või  ajakirja, tuli üks eksemplar viia ametnikele heakskiitmiseks. Nädala alguses trükkisime väljaannet ja jagasime seda kogudustele. Nädala lõpus viisime ühe eksemplari prokuratuuri. Kui seda väljaannet heaks ei kiidetud, vangutasime nukralt pead ning naasime kiiruga trükikotta järgmist trükkima.”

Vennad ja õed, kes keelatud väljaandeid levitasid, mängisid politseiga tihti kassi ja hiirt. Näiteks kui Charles Harris kuulutas Ida-Jaaval Kediris, sattus ta kogemata ühe politseiinspektori ukse taha.

„Olen teid terve päev otsinud,” lausus inspektor. „Oodake siin! Las ma vaatan, kus mul see teie keelatud raamatute nimekiri on.”

„Niikaua kui inspektor kodus tuhnis, peitsin mina keelatud kirjanduse oma mantli salataskutesse,” räägib Charles. „Kui ta naasis, andsin talle 15 brošüüri, mis polnud selles nimekirjas. Ta andis mulle vastumeelselt nende eest annetuse. Veidi edasi samal tänaval jagasin inimestele keelatud väljaanded laiali.”

Kui Euroopat haaras teine maailmasõda, ei saabunud Hollandist Indoneesiasse enam ühtki kirjandussaadetist. Kuid vennad olid näinud hädaohtu ette ja lasid ajakirju trükkida ühel äriettevõttel Jakartas. Ajakirja Lohutus (nüüd Ärgake!) esimene indoneesiakeelne number ilmus 1939. aasta jaanuaris ning varsti pärast seda ilmus indoneesiakeelne Vahitorn. Seejärel ostsid vennad väikese trükipressi ning hakkasid ise ajakirju trükkima. 1940. aastal said nad Austraaliast suure lametrükimasina ning asusid sellega trükkima indoneesia- ja hollandikeelseid brošüüre ning ajakirju, makstes kulud kinni omast taskust.

 28. juulil 1941 keelustasid võimud kõik Vahitorni ühingu väljaanded. Jean Deschamp meenutas: „Ühel hommikul, kui ma parasjagu töötoas kirjutusmasinal kirjutasin, paisati uksed valla ja sisse marssis kolm politseinikku ning üks täies mundris Hollandi vanemametnik, kes kandis medaleid, valgeid kindaid, mõõka ja sulgedega peakatet. Nende tulek meid ei üllatanud. Kolm päeva varem olime saanud siseinfot, et üsna pea keelustatakse meie väljaanded. Ennast täis ametnik luges ette pika teadaande ning nõudis, et ta viidaks trükikotta, kus ta saaks meie trükipressi kinni pitseerida. Kuid mu mees ütles talle, et ta jäi hiljaks. Trükipress oli eelmisel päeval ära müüdud.”

Piiblit aga ära ei keelatud. Niisiis jätkasid vennad majast majja kuulutamist üksnes selle abil. Nad juhatasid ka piibliuurimisi. Kuna Aasiat ähvardas sõjaoht, paluti välismaa pioneeridel pöörduda tagasi Austraaliasse.