Kui ristiusu vaimulikud kuulsid, et Jehoova tunnistajatele on tagatud usuvabadus, sattusid nad ahastusse. Rohkem kui 700 kirikutegelast seitsmest protestandi kirikust pidasid Jakartas seminari, mille eesmärk oli kihutada valitsust keeldu taastama. Ent valitsus jäi endale kindlaks.

Kui kuuldused keelu tühistamisest levisid, kirjutasid paljud huvilised harubüroosse ning palusid kirjandust või piibliuurimist. Aastal 2003 käis mälestusõhtul üle 42 000 inimese – enam kui kaks korda rohkem, kui on terves riigis kuulutajaid. Jakartas toimunud kokkutulekul viibis ligi 10 000 inimest, sealhulgas ka üks kõrge ametnik usuasjade ministeeriumist. Teda pani imestama see, kuidas kõik kuulajad, nii noored kui ka vanad, otsisid oma Piiblist üles viidatud kirjakohad. Ametnik kinnitas vendadele, et on võtnud nõuks kummutada Jehoova tunnistajate vastu esitatud valesüüdistused.

Tänu keelu tühistamisele said misjonärid Indoneesiasse tagasi tulla. Esimeste seas naasid Josef ja Herawati Neuhardt a (Saalomoni Saartelt), Esa ja Wilhelmina Tarhonen (Taiwanilt), Rainer ja Felomena Teichmann (Taiwanilt) ning Bill ja Nena Perrie (Jaapanist). Neile järgnesid uued Gileadi misjonärid, kes määrati teenima Põhja-Sumatrale, Kalimantanile,  Põhja-Sulawesile ja teistesse kõrvalistesse paikadesse.

Aastal 2005 hakkas harubüroo korraldama kahe uue teokraatliku kooli kursusi. Julianus Benig, üks teenistusväljaõppe kooli (nüüd kuningriigi kuulutajate kool) õpetaja, ütles: „Mul on südamest heameel, et sain aidata õpilastel parandada õpetamis- ja kõnelemisoskust ning saada Jehoova organisatsioonile veelgi kasulikumaks.” Paljud selle kooli vilistlased teenivad praegu eripioneeride või ringkonnaülevaatajatena. Enamik vendi, kes õppisid reisivate ülevaatajate kooli (nüüd ringkonnaülevaatajate ja nende naiste kool) esimesel kursusel, olid väljaõppe saanud keeluajal. See kool aitas neil täita oma ülesandeid uues olukorras. Esimesel kursusel õppinud Ponco Pracoyo sõnas: „Kool aitas mul olla ringkonnaülevaatajana  empaatilisem ja kohusetundlikum. See oli tõeliselt värskendav ja innustas tegutsema!”

25 aastat kestnud keeluajal kogunes enamik kogudusi Indoneesias kellegi kodus. Vaid üksikutel kogudustel oli kuningriigisaali ehitamiseks piisavalt raha ning peaaegu võimatu oli hankida uute jumalakodade jaoks ehitusluba. Kuna paljud kogudused kasvasid mühinal, moodustas harubüroo kuningriigisaalide ehitusosakonna (nüüd kohalik projekteerimis- ja ehitusosakond).

Üks esimesi paiku, kuhu uue ehitusprogrammi raames saal ehitati, oli Põhja-Sumatra provintsis asuv Niasi saar. „Olime elevil, kui kuulsime, et saame uue saali,” jutustab Gunungsitoli koguduse kauaaegne liige Haogo’aro Gea. Ta jätkab: „Harubüroo saatis seitse ajutist ehitajat projekti vedama. Saal sai valmis 2001. aastal.” Kohaliku ehituskomitee liige Faonasökhi Laoli meenutab: „Varem, kui kogunesime kodudes, suhtusid inimesed Jehoova tunnistajatesse põlgusega. Ent niipea kui saal sai valmis, kasvas keskmine kohalkäijate arv 20-lt 40-le. Ühe aastaga suurenes see enam kui viis korda. Meie jumalateenimispaik on selles piirkonnas ilusaim ning nüüd peavad inimesed Jehoova tunnistajatest lugu.”

2006. aastal asusid vennad Lääne-Jaaval Bandungis otsima krunti, kuhu ehitada esimene kuningriigisaal selles linnas. „Sobiva krundi leidmisele kulus terve aasta,” selgitab ehituskomitees teeninud kogudusevanem Singap Panjaitan. „Ehitusloa saamiseks vajasime vähemalt 60 naabri nõusolekut. Projekti  toetas 76 naabrit, sealhulgas üks mõjukas naine, kes oli alguses olnud meie suhtes vaenulik. Kui kuningriigisaal valmis sai, kutsusime naabrid ja Bandungi linnapea lahtiste uste päevale. Linnapea sõnas: „Teie puhas ja korralik jumalakummardamispaik on heaks eeskujuks kõikidele teistele kirikutele.”” See kahekorruseline kuningriigisaal pühendati Jehoovale aastal 2010.

Alates 2001. aastast on Indoneesias ehitatud üle saja kuningriigisaali, ent neid on veel palju juurde vaja.