Töö keelustamisega algas vendadel väga keeruline aeg. „Kuningriigisaalid suleti ja töö keelati,” selgitas misjonär Alma Parson. „Meie kallitel kaasteenijatel oli palju katsumusi ja kannatusi.” Osa jäi ilma tööst ja osa vangistati. Ent see õde meenutab südamesoojusega: „Jehoova juhatust ja kaitset oli  selgelt näha nii paljudel kordadel.” Jehoova juhatusele lootes jätkasid vennad tööd põranda all.

Meil ei lubatud enam koosolekuid pidada. Lennart Johnson meenutas: „Vennad hakkasid koos käima salaja väikeste rühmadena kellegi kodus. Seal uuriti mimeograafil paljundatud Vahitorni artikleid. Kõik ustavad jumalateenijad pidasid kalliks vaimset jõudu, mida Jehoova neile väikeste uurimisrühmade kaudu andis.”

Samal ajal hakkas valitsus tunnistajaid üha rohkem jälgima ja taga kiusama. Kuid vennad ja õed ei löönud kartma. 15. septembril 1950 kirjutas siseminister Hungría vabariigi presidendile: „Härra Lee Roy Brandti ja teisi Jehoova tunnistajate rühmituse juhte on korduvalt siia kutsutud ja neil on kästud lõpetada igasugune propaganda tegemine ühingule, mis vabariigis seaduslikult likvideeriti. Nad eiravad seda korraldust ilmselgelt. Iga päev kantakse meile riigi eri paigust ette, et nad jätkavad salaja oma propagandat, ignoreerides ülbelt valitsuse ettekirjutusi.” Kirja lõpus soovitas ta saata Jehoova tunnistajate „tähtsamad välismaalastest juhid” riigist välja.

1950. aasta lõpus külastasid riiki vennad Knorr ja Henschel. Seejärel saadeti mõned misjonärid Argentinasse, Guatemalasse ja Puerto Ricosse. Teised otsisid ilmaliku töö, et saaksid riiki jääda. Näiteks vend  Brandt töötas ühes elektriettevõttes ja mõned õpetasid inglise keelt. Aastaraamatus 1951 öeldakse selliste misjonäride kohta: „Nende kohalolek riigis, see, et nad ei lahkunud, on jõu allikaks ustavatele Isanda teenijatele, kes neilt tõde õppisid. Kõigil on hea meel näha nende julgust, mis ilmneb sellest, et nad püsivad oma ülesande juures.”

Dorothy Lawrence oli üks misjonäridest, kes andis inglise keele tunde. Peale inglise keele õpetamise andis ta huvilistele ka piiblitunde. Selle tulemusena aitas ta mitmel inimesel tõesse tulla.

Olles pideva järelevalve all, leidsid Jehoova ustavad teenijad ka muid mooduseid kuulutustöö jätkamiseks. Vahel võtsid nad raamatud köitest lahti ja peitsid mõned kokku murtud lehed särgitaskusse või toidukotti, et nad saaksid tähelepanu tõmbamata kuulutustööd teha. Kuulutustööaruande leht nägi välja nagu toidukaupade nimekiri. Raamatute, brošüüride, ajakirjade, korduskülastuste ja tundide asemel olid aruandes papaiad, oad, munad, kapsad ja spinat. Mimeograafil paljundatud Vahitorni nimetati  maniokiks ehk kassaavaks sellel maal levinud taime järgi.

16. juunil 1954 sõlmis Rafael Trujillo Vatikaniga konkordaadi, mis andis roomakatoliku vaimulikele Dominikaani Vabariigis eeliseid. Jehoova tunnistajate töö oli olnud juba neli aastat keelatud. Sellest hoolimata oli 1955. aastal Dominikaani Vabariigis 478 kuulutajat. Kuidas oli niisugune kasv neis keerulistes oludes võimalik? „Meie tugevuse taga on Jehoova vaim,” öeldakse aastaraamatus 1956. „Vennad on ühtsed ja tugevad usus ning rühivad julgelt edasi.”

Juulis 1955 saadeti meie peakorterist Trujillole notariaalselt kinnitatud kiri. Seal selgitati üksikasjalikult Jehoova tunnistajate erapooletut seisukohta ning paluti, et Trujillo tühistaks keelu ja lubaks Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingul jälle tegutseda. Milline oli tulemus?