64. peatükk

Andeksanni õppetund

JEESUS viibib koos oma jüngritega arvatavasti ikka veel Kapernaumas asuvas majas. Ta on nendega arutanud, kuidas käsitleda vendade omavahelisi raskusi, seepärast küsib Peetrus: „Issand, mitu korda ma pean, kui mu vend mu vastu eksib, temale andeks andma?” Kuna juudi usuõpetajate soovitusel tuleks andeks anda kuni kolm korda, on Peetruse meelest nähtavasti väga suuremeelne pakkuda: „Ons küllalt seitsmest korrast?”

Kuid kogu see mõte sellise registri pidamisest on vale. Jeesus parandab Peetrust: „Ma ei ütle sulle mitte seitse korda, vaid seitsekümmend korda seitse korda!” Ta näitab, et Peetrus ei peaks seadma mingit piiri sellele, kui mitu korda ta oma vennale andestab.

Et kinnistada jüngrites mõtet, et neil lasub kohustus anda andeks, räägib Jeesus neile ühe tähendamissõna. See jutustab kuningast, kes tahab oma sulastega klaarida rahalisi vahekordi. Tema ette tuuakse üks sulane, kes on talle võlgu hiigelsumma: 60000000 teenarit. Sulasel pole mitte kuidagi võimalik seda ära maksta. Seetõttu, nagu Jeesus selgitab, käsib kuningas müüa tema ja ta naise ja ta lapsed ning maksta.

Siis heidab sulane maha oma isanda jalge ette ja anub: „Kannata minuga, ja ma maksan sulle kõik!”

Kaastundest ajendatuna tühistab isand halastust osutades sulase hiigelvõla. Aga niipea kui ta seda on teinud, läheb sulane ja leiab ühe oma kaassulase, kes on talle võlgu kõigest 100 teenarit, jätkab Jeesus. Mees haarab oma kaassulasel kõrist ja hakkab teda kägistama, lausudes: „Maksa, mis sa oled võlgu!”

Kuid kaassulasel pole seda raha. Niisiis heidab ta selle sulase jalge ette, kellele ta võlgu on, ning anub: „Kannata minuga, ja ma maksan sulle kõik!” Erinevalt oma isandast ei osuta sulane halastust, vaid laseb oma kaassulase heita vangi.

Jeesus jätkab, et kui teised sulased nägid, mis oli sündinud, läksid nad ja rääkisid sellest oma isandale. Vihaselt kutsub ta sulase enese juurde. „Sa tige sulane!” lausub ta. „Kõik selle võla ma kinkisin sulle, sellepärast et sa mind palusid, eks siis sinagi pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin?” Tulvil viha, annab isand halastamatu sulase vangivalvurite kätte, kuni see maksab tagasi kõik, mis ta on võlgu.

Seejärel Jeesus lõpetab: „Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui te igaüks omast südamest andeks ei anna oma vennale!”

Milline oivaline andeksanni õppetund! Võrreldes hiigelsuure patuvõlaga, mille Jumal on meile andeks andnud, on kristliku venna poolt meie vastu sooritatud mistahes üleastumine tõepoolest tühine. Lisaks on Jehoova Jumal meile tuhandeid kordi andeks andnud. Tihti pole me üleüldse teadlikudki oma pattudest tema vastu. Kas me siis ei võiks oma vennale mõned korrad andestada, olgugi et meil on täielik alus esitada kaebus? Pea meeles, et nagu Jeesus mäejutluses õpetas, annab Jumal „meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele”. Matteuse 18:21—35; 6:12; Koloslastele 3:13, UM.

▪ Mis ajendab Peetrust esitama küsimust oma vennale andestamise kohta ja miks ta ehk võib pidada suuremeelseks oma pakkumist andestada teisele seitse korda?

▪ Kuidas erineb vastus, mille kuningas annab oma sulase palvele halastada tema peale, sellesama sulase vastusest oma kaassulase palvele?

▪ Mida me Jeesuse tähendamissõnast õpime?