2. Saamueli 19:1–43
19 Joabile teatati: „Kuningas nutab ja leinab Absalomi.”+
2 Võidurõõm muutus sel päeval kogu rahvale leinaks, sest rahvas kuulis, et kuningas leinab oma poega.
3 Rahvas tuli linna+ vargsi, otsekui need, kes tunnevad häbi, et on lahinguväljalt põgenenud.
4 Kuningas oli katnud näo ja halas valjult: „Mu poeg Absalom! Absalom, mu poeg, mu poeg!”+
5 Joab tuli kuninga juurde majja ja ütles: „Sa oled täna pannud häbi tundma kõik oma sulased, kes on päästnud sinu elu ning su poegade,+ tütarde,+ naiste ja liignaiste+ elu.
6 Sa armastad neid, kes sind vihkavad, ja vihkad neid, kes sind armastavad. Täna oled sa näidanud, et sa ei hooli oma pealikest ega sulastest, sest ma olen kindel, et sulle meeldiks pigem see, et Absalom elaks ja meie ülejäänud oleksime surnud.
7 Tõuse nüüd ning mine ja julgusta oma sulaseid, sest ma vannun Jehoova nimel, et kui sa seda ei tee, ei jää õhtuks su juurde ühtegi meest! See oleks aga hullem kui kõik õnnetused, mis sind noorest east kuni tänaseni on tabanud.”
8 Seepeale kuningas tõusis ja istus linnaväravasse. Rahvale teatati, et kuningas istub väravas, ning rahvas kogunes kuninga juurde.
Aga iisraellased olid põgenenud igaüks oma koju.+
9 Kõigis Iisraeli suguharudes vaieldi omavahel: „Kuningas on päästnud meid vaenlaste käest+ ja vabastanud meid vilistite käest, kuid nüüd on ta Absalomi pärast maalt põgenenud.+
10 Aga Absalom, kelle me endale juhiks võidsime,+ hukkus lahingus.+ Miks te nüüd midagi ei tee, et kuningat tagasi tuua?”
11 Kuningas Taavet saatis preestritele Saadokile+ ja Ebjatarile+ sõnumi: „Öelge Juuda vanematele:+ „Miks teie peaksite olema viimased, kes tahavad kuningat oma kotta tagasi tuua? Kuningani on jõudnud jutud, mida räägitakse terves Iisraelis.
12 Teie olete mu vennad, minuga üks luu ja liha. Miks peaksite siis olema viimased, kes tahavad kuningat tagasi tuua?”
13 Ja Amaasale+ öelge: „Eks ole sina minuga üks luu ja liha? Jumal tehku minuga ükskõik mida, kui sinust ei saa nüüdsest Joabi asemel mu väeülemat!””+
14 Nõnda võitis kuningas kõigi Juuda meeste südamed, nii et need teatasid talle üksmeelselt: „Tule tagasi, sina ja kõik su sulased!”
15 Kuningas asuski tagasiteele ja jõudis Jordani äärde. Juudalased tulid Gilgalisse,+ et kuningale vastu minna ja ta üle Jordani tuua.
16 Geera poeg Simei,+ benjaminlane Bahuurimist, ruttas koos juudalastega kuningas Taavetile vastu.
17 Temaga oli veel 1000 benjaminlast. Samuti ruttas Jordani äärde Sauli suguvõsa teener Siiba+ koos oma 15 poja ja 20 sulasega ning jõudis sinna enne kuningat.
18 Ta ületas* koolme, et tuua üle kuninga pere ja täita kõik kuninga soovid. Aga kui kuningas hakkas Jordanit ületama, langes Geera poeg Simei tema ette
19 ja ütles talle: „Ärgu pangu mu isand mulle süüks ega pidagu meeles seda tegu, mis su sulane tegi+ päeval, mil mu isand kuningas lahkus Jeruusalemmast! Ärgu kuningas võtku seda südamesse!
20 Sinu sulane teab hästi, et on patustanud. Seepärast olen ma kogu Joosepi soost esimesena oma isandale kuningale vastu tulnud.”
21 Siis lausus Seruja+ poeg Abisai:+ „Kas Simeid ei tuleks surmata selle eest, et ta needis Jehoova võitut?”+
22 Kuid Taavet vastas: „Mis see teisse puutub, Seruja pojad?+ Miks te mulle vastu hakkate? Kas täna peaks kedagi Iisraelis surmatama? Eks ole ma jälle kuningas Iisraeli üle!”
23 Ja kuningas ütles Simeile: „Sa ei sure!” ning vandus talle seda.+
24 Kuninga juurde tuli ka Sauli pojapoeg Mefiboset.+ Ta ei olnud hoolitsenud oma jalgade eest, polnud piiranud oma habet ega pesnud oma riideid alates päevast, mil kuningas oli lahkunud, kuni päevani, mil ta tuli rahuga tagasi.
25 Kui Mefiboset tuli Jeruusalemma* kuningaga kohtuma, küsis kuningas temalt: „Miks sa ei tulnud koos minuga, Mefiboset?”
26 Too vastas: „Mu isand kuningas, mu sulane+ pettis mind. Su sulane ütles: „Sadulda mulle eesel, et võiksin minna koos kuningaga”, sest su sulane on vigane.+
27 Aga tema laimas su sulast mu isanda kuninga ees.+ Kuid mu isand kuningas on nagu Jumala ingel. Tee nüüd, mis on sinu silmis hea.
28 Mu isand kuningas oleks võinud kogu mu isa soo hävitada, kuid sina oled pannud oma sulase nende sekka, kes söövad su lauas.+ Mis õigust on mul veel kuningale millegi üle kurta?”
29 Kuid kuningas ütles talle: „Mis sellest nüüd enam rääkida. Ma olen otsustanud, et teil tuleb Siibaga maa omavahel ära jagada.”+
30 Mefiboset aga vastas: „Võtku ta kõik endale, peaasi, et kuningas on tulnud rahuga koju.”
31 Gileadlane Barsillai+ oli tulnud Rogelimist, et saata kuningat Jordanini.
32 Barsillai oli juba elatanud, 80-aastane. Kui kuningas viibis Mahanaimis, oli Barsillai teda toiduga varustanud,+ sest ta oli väga rikas mees.
33 Kuningas ütles talle: „Tule koos minuga üle Jordani ja ma toidan sind Jeruusalemmas.”+
34 Kuid Barsillai vastas: „Paljuks mul veel elupäevi on, et peaksin koos kuningaga Jeruusalemma tulema?
35 Ma olen juba 80-aastane.+ Kas ma oskan enam heal ja halval vahet teha? Kas mina, su sulane, tunnen enam toidu ja joogi maitset või kuulen lauljate ja lauljannade häält?+ Miks peaks su sulane olema koormaks mu isandale kuningale?
36 Piisab sellest, et su sulane saatis kuningat Jordanini. Miks peaks kuningas mulle selliselt tasuma?
37 Las su sulane läheb tagasi, et surra oma linnas, oma isa ja ema matmispaiga lähedal.+ Siin aga on su sulane Kimham.+ Mingu tema koos mu isanda kuningaga ning tee temale, mis on sinu silmis hea.”
38 Seepeale vastas kuningas: „Tulgu Kimham minuga ja ma teen talle, mis on sinu silmis hea. Ja sullegi teen ma kõik, mida sa soovid.”
39 Nüüd läks kogu rahvas üle Jordani. Ka kuningas läks üle. Ta andis Barsillaile suud,+ õnnistas teda ning Barsillai naasis koju.
40 Kuningas läks Gilgalisse+ ning Kimham läks koos temaga. Kuninga tõid üle Jordani kõik juudalased ja pooled iisraellased.+
41 Siis tulid kõik iisraellased kuninga juurde ja küsisid: „Miks meie vennad juudalased varastasid sinu ning tõid kuninga, tema pere ja kõik Taaveti mehed üle Jordani?”+
42 Juudalased vastasid iisraellastele: „Sest kuningas on meie sugulane.+ Miks te vihastute selle pärast? Kas me oleme kuninga kulul söönud või oleme saanud mingi kingituse?”
43 Aga iisraellased vastasid neile: „Kümme osa kuningast kuulub meile, seepärast on meil Taavetile suurem õigus kui teil. Miks olete meid põlanud? Kas meil poleks olnud esimesena õigus kuningat tagasi tuua?” Aga juudalaste sõna jäi iisraellaste omale peale.