2. Saamueli 13:1–39
13 Taaveti pojal Absalomil oli ilus õde nimega Taamar.+ Taaveti poeg Amnon+ armus Taamarisse.
2 Amnon oli oma õe Taamari pärast suures armuvaevas, lausa haige, sest too oli veel neitsi ja Amnonile näis võimatu teda kätte saada.
3 Aga Amnonil oli sõber nimega Joonadab,+ Taaveti venna Siimea+ poeg. Joonadab oli väga kaval mees.
4 Ta küsis Amnonilt: „Kuningapoeg, miks sa igal hommikul nii rusutud oled? Räägi mulle!” Amnon vastas: „Ma olen armunud oma venna Absalomi õesse+ Taamarisse.”
5 Seepeale ütles Joonadab: „Heida voodisse ja teeskle haiget. Kui su isa sind vaatama tuleb, ütle talle: „Palun, las mu õde Taamar toob mulle toitu. Las ta valmistab siin minu silme all mulle midagi kosutuseks ja ma söön tema käest.””
6 Amnon heitiski voodisse ja teeskles haiget. Kui kuningas teda vaatama tuli, ütles Amnon talle: „Palun, las mu õde Taamar tuleb siia ja küpsetab minu silme all paar südamekujulist kakukest, et ma saaksin tema käest süüa.”
7 Taavet lasigi Taamarile tema majja teate saata: „Palun mine oma venna Amnoni juurde ja valmista talle süüa.”
8 Niisiis läks Taamar oma venna Amnoni majja, kus too voodis lamas. Ta võttis taina, sõtkus seda ja küpsetas venna silme all kakke.
9 Seejärel võttis ta panni ja pakkus kooke Amnonile. See aga keeldus söömast ja ütles: „Mingu kõik välja!” ning kõik lahkusid.
10 Siis ütles Amnon Taamarile: „Too see toit mulle magamistuppa, et võiksin seda sinu käest süüa.” Taamar võttiski südamekujulised kakud, mis ta oli küpsetanud, ja viis need oma vennale Amnonile tema magamistuppa.
11 Ta astus venna juurde, et talle süüa anda, kuid see haaras temast kinni ja ütles talle: „Heida minu juurde, mu õeke!”
12 Taamar aga vastas: „Ei, mu vend! Ära häbista mind! Nii ei tehta Iisraelis.+ Ära tee sellist häbitegu!+
13 Kuidas ma saaksin sellise teotusega elada? Ja sind hakataks Iisraelis põlgama! Palun räägi kuningaga, ta ei keela mind sulle!”
14 Amnon aga ei kuulanud teda. Ta sai temast jagu ja vägistas ta, nõnda teda alandades.
15 Pärast seda tundis Amnon Taamari vastu sügavat viha ja see viha oli tugevam kui armastus, mis tal tema vastu oli olnud. Amnon ütles talle: „Tõuse üles ja kao minema!”
16 Taamar aga vastas: „Ei, mu vend! Kui sa mu ära ajad, on see hullem sellest, mis sa juba tegid!” Kuid Amnon ei kuulanud teda.
17 Ta kutsus oma teenripoisi ja ütles: „Saada see siit välja ja pane uks tema järel lukku!”
18 (Taamaril oli seljas eriline* rüü, millist kandsid kuningatütred, kes olid neitsid.) Teener saatis ta välja ja sulges ukse tema järel.
19 Siis raputas Taamar endale tuhka pähe,+ käristas oma peene rüü lõhki ning läks, pea käte vahel, halades minema.
20 Tema vend Absalom+ küsis temalt: „Kas su vend Amnon tegi seda? Mu õde, ära räägi sellest kellelegi, sest ta on su vend.+ Ära võta seda nii südamesse.” Ja Taamar jäi teistest eraldatuna elama oma venna Absalomi majja.
21 Kui kuningas Taavet kõigest sellest kuulis, sai ta väga vihaseks.+ Ta ei tahtnud aga haavata oma poja Amnoni tundeid, sest ta armastas teda, kuna see oli tema esmasündinu.
22 Kuid Absalom ei rääkinud Amnoniga head ega halba. Ta vihkas+ Amnonit, kuna see oli tema õe Taamari häbistanud.+
23 Kahe aasta pärast, kui Absalomi lambapügajad Efraimi+ lähedal Baal-Haasoris lambaid pügasid, kutsus Absalom sinna ka kõik kuningapojad.+
24 Absalom tuli kuninga juurde ja ütles: „Sinu sulane pügab praegu lambaid. Kas mu isand kuningas tuleks koos oma sulastega minu juurde?”
25 Kuid kuningas vastas Absalomile: „Ei, mu poeg. Kui me kõik tuleksime, oleks see sulle koormaks.” Absalom käis talle küll peale, kuid tema ei nõustunud, vaid andis talle oma õnnistuse.
26 Siis Absalom ütles: „Kui sina ei tule, siis tulgu mu vend Amnon.”+ Kuningas küsis: „Miks tema peaks tulema?”
27 Ent Absalom käis talle niikaua peale, kuni kuningas saatiski Amnoni ja kõik kuningapojad tema juurde.
28 Absalom andis oma teenritele käsu: „Pidage Amnonit silmas! Kui vein on ta tuju rõõmsaks teinud, ütlen ma teile: „Lööge Amnon maha!” Ja siis tapke ta. Ärge kartke! See on ju minu käsk. Olge julged ja vaprad!”
29 Absalomi teenrid tegidki Amnoniga nii, nagu Absalom oli käskinud. Seda nähes kõik teised kuningapojad tõusid, hüppasid oma muulade selga ja põgenesid.
30 Kui nad veel teel olid, jõudis Taavetini sõnum „Absalom tappis kõik kuningapojad! Keegi neist ei jäänud ellu!”.
31 Seepeale kuningas tõusis, käristas oma riided lõhki ja langes maha. Ja kõik tema sulased seisid tema kõrval lõhkikäristatud riietega.
32 Aga Joonadab,+ Taaveti venna Siimea+ poeg, ütles: „Ärgu mu isand arvaku, et kõik noored kuningapojad on tapetud, sest vaid Amnon on surnud.+ Ta tapeti Absalomi käsul, kes plaanis seda+ juba päeval, mil Amnon tema õe+ Taamari häbistas.+
33 Ärgu mu isand kuningas vaevaku oma südant sõnumi pärast, nagu oleksid kõik kuningapojad surnud, sest vaid Amnon on surnud.”
34 Absalom oli aga vahepeal põgenenud.+ Mõne aja pärast märkas vahimees, et teed pidi, mis kulgeb tema taga mäe kõrval, tuleb hulk rahvast.
35 Sellest teada saades ütles Joonadab+ kuningale: „Vaata, kuningapojad tulevad! Ongi nii, nagu su sulane rääkis.”
36 Kui ta oli seda öelnud, tulid kuningapojad valjult nuttes sisse. Ka kuningas ja kõik tema sulased nutsid kibedasti.
37 Kuid Absalom oli põgenenud Gesuri kuninga Talmai,+ Ammihudi poja juurde. Taavet aga leinas oma poega pikka aega.
38 Põgenenud Gesurisse,+ jäi Absalom sinna kolmeks aastaks.
39 Lõpuks sai kuningas Taavet Amnoni surmast üle ja ta igatses Absalomi järele.
Allmärkused
^ Võib tõlkida ka „kaunistustega”.