Samueli, Teresa ja Magdalene’i sõnad näitavad, et inimesed palvetavad väga erinevatel põhjustel, millest ühed on üllamad kui teised. Mõned palvetavad siiralt ja südamest, teised aga masinlikult, peaaegu ilma igasuguse emotsioonita. Palvetatakse selle pärast, et sooritada edukalt koolieksamit, paluda võitu lemmikspordimeeskonnale või küsida Jumalalt juhatust pereasjades. Olgu põhjus milline tahes, maailmas on sadu miljoneid inimesi, kes tunnevad vajadust palvetada. Uuringud näitavad, et on inimesi, kes ei kuulu küll ühtegi religioossesse ühendusse, kuid sellegipoolest palvetavad regulaarselt.

Kas ka sina palvetad? Kui palvetad, siis mille eest? Olenemata sellest, kas sul on see harjumus või mitte, võid sa mõelda, kas palvetamisest on ikka mingit kasu või kas keegi üldse kuulab meie palveid. Üks kirjanik avaldas arvamust, et palvetamine on lihtsalt „üks teraapiavorme ... just nagu rääkimine oma akvaariumikalaga”. Mõned meditsiinieksperdid on samasugusel arvamusel ning nimetavad palvetamist üheks alternatiivmeditsiini vormiks. Kas inimesed, kes palvetavad, tegelevad siis lihtsalt kasutu mõtteharjutusega ja saavad sellest parimal juhul vaid mingit teraapilist abi?

Piibel annab palvest teistsuguse pildi, näidates, et see on midagi palju enamat kui lihtsalt üks teraapiavorme. Pühakirjast ilmneb, et keegi tõepoolest kuulab palveid, mida esitatakse õigel viisil ja õigete asjade eest. Kas see on tõsi? Uurigem tõendeid.