Muistsete laevade asjatundja Lionel Casson selgitab, mida laevaehitajad Rooma ajal tegid pärast veesõiduki plankude liitekohtade tihendamist. Tol ajal oli tavaline „tõrvata liitekohad või isegi terve laevakere pigiga [bituumeniga] või siis pigi ja vaha seguga ning määrida pigiga kokku ka laeva sisemus”. Kaua aega enne roomlasi kasutasid muistsed akadid ja babüloonlased samuti bituumenit, et sõidukid veekindlaks muuta.

Piibli heebreakeelses osas viidatakse samale meetodile kirjakohas 1. Moosese 6:14. Heebrea sõna, mis on siin tõlgitud vastega „maapigi”, viitab ilmselt naftabituumenile, orgaanilisele sideainele.

Looduslikku bituumenit esineb nii vedelal kui ka tahkel kujul. Muistsed laevaehitajad kasutasid seda vedelal kujul ja määrisid seda otse veesõidukile. Kui vedel bituumen oli peale kantud, lasti sel kuivada ja hanguda, misjärel sellest tekkis veekindel kiht.

Piiblimaades leidus rohkelt bituumenit. Näiteks Surnumere piirkonnas asuv „Siddimi org oli täis maapigi auke” (1. Moosese 14:10).

Kala on kaua aega olnud tähtis toiduaine. Mõned Jeesuse apostlid olid enne tema jüngriks saamist kalurid Galilea merel (Matteuse 4:18—22). Vähemalt osa püügist viidi lähedalasuvatesse „vabrikutesse”, kus seda töödeldi.

Kala säilitustehnoloogiat, mida kasutati arvatavasti muistses Galileas, kasutatakse mõnel pool siiani. Kõigepealt kala roogitakse ja pestakse. Raamatus „Studies in Ancient Technology” kirjeldatakse, mida tehakse pärast seda: „Nende lõpuseid, suud ja soomuseid hõõrutakse jämeda soolaga. Siis asetatakse kalad vaheldumisi soolakihtidega üksteise peale, kaetakse kuiva matiga ja lastakse seista 3—5 päeva. Pärast seda keeratakse hunnik teistpidi ja lastakse veel sama kaua seista. Kuivatamise jooksul nõrgub kalast vedelik välja ja sool imbub kalasse. Peale sellist kuivatamist muutub kala kõvaks ja säilib hästi.”

Pole teada, kui kaua selliselt töödeldud kala säilitati. Kuid tõik, et muistsed egiptlased eksportisid soolakala Süüriasse, näitab, et soolamiseks kasutatud meetodid olid tõhusad.