Sada aastat tagasi lahkusid miljonid noored mehed oma turvalisest kodust ja läksid sõtta. Patriotismilainest kantuna olid nad tulihingelised. „Olen rõõmus ja põnevil — ees ootavad imelised ajad,” kirjutas üks Ameerika vabatahtlik sõdur aastal 1914.

Kuid õige pea asendus sõdurite ind kibestumusega. Mitte keegi ei osanud ette näha, et tohutu suurtel väehulkadel tuleb Belgias ja Prantsusmaal aastaid võidelda. Tollal nimetasid inimesed seda suureks sõjaks, tänapäeval teame seda kui esimest maailmasõda.

Esimene maailmasõda oli vaieldamatult suur inimkaotuste mõttes. Mõningate arvestuste kohaselt hukkus selles 10 miljonit inimest ning 20 miljonit jäi sandiks. Lisaks, see sõda puhkes suurte prohmakate tõttu. Euroopa riigimehed ei suutnud takistada rahvusvahelistel pingetel kasvamast üleilmseks konfliktiks. Vahest veelgi kõnekam on tõsiasi, et suur sõda jättis suured armid. See muutis maailma ning selle mõju on tunda siiani.

Esimese maailmasõja põhjustasid valearvestused. Teos „The Fall of the Dynasties — The Collapse of the Old Order 1905—1922” nimetab Euroopa juhte „uneskõndijateks, kes 1914. aasta tüünel suvel eneselegi teadmata hukatuse veerelt alla kukkusid”.

Mõne nädala jooksul pärast Austria ertshertsogile korraldatud atentaati paisati sõtta kõik suuremad Euroopa riigid. Tegelikkuses ei tahtnud sõda aga mitte ükski neist. „Kuidas läksid asjad nii kaugele?” küsiti Saksamaa kantslerilt paar päeva pärast sõjategevuse algust. „Kui keegi vaid teaks,” vastas ta kurvalt.

Neil, kes langetasid sõjani viinud saatuslikud otsused, polnud tagajärgedest õrna aimugi. Kuid kaevikutes võidelnud sõduritele jõudis troostitu tegelikkus peagi kohale. Nad mõistsid, et riigimehed on neid alt vedanud, vaimulikud on neid petnud ja väejuhid on nad reetnud. Kuidas nii?

Riigimehed lubasid, et sõda avab ukse uude, paremasse maailma. Saksamaa kantsler teatas: „Me võitleme rahuajal saavutatu, oma suurepärase minevikupärandi ja oma tuleviku nimel.” Sõjast rääkides püüdis Ameerika president Woodrow Wilson rahustada enda kaasmaalasi lööklauseks kujunenud sõnadega „Maailm tuleb muuta demokraatiale ohutuks”. Suurbritannias uskusid inimesed, et tegu on „sõjaga, mis lõpetab kõik sõjad”. Paraku nad kõik eksisid.

Vaimulikud toetasid agaralt sõda. Raamatus „The Columbia History of the World” öeldakse, et vaimulikud, kes oleksid pidanud Piiblit õpetama, hoopis ergutasid inimesi sõtta minema. Seal lisatakse: „Totaalne sõda tõi kaasa totaalse vihkamise.” Usujuhid mitte ei kustutanud vihaleeke, vaid puhusid neid lõkkele. „Vaimulikud ei suutnud ja enamasti ei soovinudki seada kristlikku usku natsionalismist ettepoole,” märgitakse raamatus „A History of Christianity”. „Paljud valisid kergema vastupanu tee ja võrdsustasid kristluse patriotismiga. Sõdureid kõikidest kristlikest usutunnistustest õhutati üksteist oma Päästja nimel tapma.”

Väejuhid lubasid kiiret ja kerget võitu, kuid seda ei tulnud. Sõjapidamine venis ja kurnas miljoneid sõdureid. Ühe ajaloolase sõnul oli see sõda „tõenäoliselt kõige rängem ja suurem katsumus, mida ühegi inimese keha ja vaim on pidanud taluma”. Hoolimata kohutavatest kaotustest paiskasid väejuhid mehi vastaste traattõkete ette kahurilihaks. Pole siis imestada, et paljud tõstsid mässu.

Millist mõju avaldas esimene maailmasõda ühiskonnale? Raamatus „The Columbia History of the World” tsiteeritakse ühe veterani sõnu: „Sõda ... vajutas terve põlvkonna inimeste meelele ja olemusele sügava pitseri.” Sõja tagajärjel varisesid kokku mitmed impeeriumid. See traagiline konflikt juhatas sisse kõige verisema sajandi inimkonna ajaloos. Revolutsioonidest ja protestidest sai vaata et igapäevane nähtus.

Miks läks nii, et sõda pööras pea peale kogu senise maailmakorralduse? Kas tegemist oli vaid ühe suure juhuste kokkulangemisega? Kas vastused neile küsimustele näitavad midagi meie tuleviku kohta?