1942. aasta alguses, peagi pärast seda, kui Ameerika Ühendriigid astusid teise maailmasõtta, käisin viiendat aastat ülikoolis. Paari kuu pärast pidin saama bakalaureusekraadi tööstus- ja tsiviilehituses. Mul oli kaks toakaaslast. Üks neist soovitas mul rääkida mehega, kes käib allkorruse poiste juures. Seal kohtusin John (Johnny) Brehmeriga, kes oli Jehoova tunnistaja. Mind hämmastas see, et ta suutis leida Piiblist vastuse peaaegu igale küsimusele. Hakkasin Johnnyga Piiblit uurima ja hiljem käisin koos temaga kuulutustööl, kui vähegi mahti sain.

Johnny isa Otto oli saanud tunnistajaks, kui ta töötas Iowas Walnutis panga presidendina. Otto loobus sellest tööst, et hakata täisajaliselt Jumalat teenima. Aja möödudes aitas tema ja ta pereliikmete eeskuju mul langetada väga tähtsa otsuse.

Ühel päeval ütles dekaan, et mu hinded on langenud ja et kui ma nii jätkan, ei lõpeta ma ülikooli. Mäletan, et palvetasin Jumala poole tulihingeliselt ja anusin talt juhatust. Varsti pärast seda paluti mul ehitusprofessori jutule minna. Ta ütles, et oli saanud telegrammi, kus küsiti, kas ta teab mõnd inseneri, kes otsib tööd. Professor oli võtnud endale vabaduse minu eest jaatavalt vastata. Tänasin professorit usalduse eest, kuid selgitasin, et olin otsustanud täielikult keskenduda Jehoova teenimisele. 17. juunil 1942 lasin end ristida ning peaaegu kohe määrati mind pioneeriks, nagu kutsutakse Jehoova tunnistajate täisajalisi jumalasõna kuulutajaid.

1942. aasta lõpupoole sain sõjaväekutse. Mul tuli komisjoni ees selgitada, miks südametunnistus ei luba mul sõtta minna. Sain ülikooli professoritelt iseloomustuse, kus oli kirjas, et olen hea loomuga ja erakordselt andekas ehitusinsener. Hoolimata sellest tehti mulle lõpuks 10000 USA dollari suurune trahv ja mind saadeti viieks aastaks vanglasse, mis asus Leavenworthis Kansases.

Rohkem kui 230 noort Jehoova tunnistajat saadeti tööle Leavenworthi föderaalvangla juures tegutsevasse farmi. Töötasime vangivalvurite  alluvuses, kes meile tööülesandeid jagasid. Mõned neist teadsid, et oleme vangis kristliku erapooletuse tõttu, ja olid meie suhtes positiivselt meelestatud.

Osa valvureid lubas meil korrapäraselt piibliteemalisi koosolekuid pidada. Samuti aitasid nad meil vanglasse Piiblit selgitavat kirjandust toimetada. Vanglaülem isegi tellis ajakirja „Lohutus” (nüüd „Ärgake!”).

Teeninud ära kolm aastat viieaastasest vanglakaristusest, vabanesin 16. veebruaril 1946, mõni kuu pärast teise maailmasõja lõppu. Jätkasin kohe täisajalist teenistust pioneerina. Mind määrati Leavenworthi linna. See kohutas mind omajagu, kuna teadsin, et seal ei sallita Jehoova tunnistajaid silmaotsaski. Polnud lihtne leida tööd, elukohast rääkimata.

Mäletan, et kord kohtasin kuulutustööl üht vangivalvurit, kes karjus: „Kasi minema mu maa pealt!” Kui nägin tema käes pesapallikurikat, vajus mul süda saapasäärde ning ma panin plehku. Ühe teise maja juures palus üks naine mul korraks oodata ja sulges ukse. Ootasingi, kuni äkitselt avanes ülakorruse aken ja mulle visati pähe kausitäis musta nõudepesuvett. Ent oli ka helgeid hetki. Hiljem sain teada, et mõned, kes võtsid minu käest piiblikirjandust, said Jehoova tunnistajaks.

Aastal 1943 rajati New Yorgi osariigi põhjaosas misjonikool, kuhu ka mind hiljem õppima kutsuti. 8. veebruaril 1948 lõpetasin kooli kümnenda kursuse. Seda kooli hakati nimetama Gileadi piiblikooliks. Pärast lõpetamist määrati mind teenima Kullarannikule (nüüd Ghana).

Pärale jõudes paluti mul kuulutada Piibli head sõnumit valitsusametnikele ja eurooplastele. Nädalavahetustel toetasin mõnda Jehoova tunnistajate kogudust, aidates selle liikmetel majast majja kuulutustööd teha. Samuti väisasin kõrvalisi kohti, kus sain kokku sealsete tunnistajatega ning andsin neile kuulutustööks väljaõpet. Peale selle külastasin reisiva ülevaatajana kogudusi lähedalasuval Elevandiluurannikul (Côte d’Ivoire).

Neis paikades õppisin elama kohalike moodi: magama mudaonnis, sööma näppudega ja „kükitama väljas” nagu iisraellased kõrbes (5. Moosese 23:13—15). Tänu sellele oli mul ja teistel misjonäridel sealsete inimeste seas hea maine.  Mõningate ametnike naised hakkasid meiega Piiblit uurima. Kui vastased meile kaikaid kodaratesse viskasid ja said loa meie viisad tühistada, avaldasid ametnike naised oma meestele survet, nii et seda siiski ei tehtud.

Paljude teiste Aafrikas teeninud misjonäride sarnaselt haigestusin ka mina malaariasse. Külmavärinate ja kõrge palaviku tõttu hakkasin sonima. Vahel pidin isegi lõuga paigal hoidma, et see ei väriseks. Sellest hoolimata tõi kuulutustöö mulle palju rõõmu ja rahulolu.

Esimese nelja Aafrikas oldud aasta jooksul pidasin kirjavahetust Eva Hallquistiga, kellega tutvusin enne USA-st lahkumist. Sain teada, et 19. juulil 1953 lõpetab ta Gileadi kooli 21. kursuse Jehoova tunnistajate rahvusvahelisel kokkutulekul New Yorgis Yankee staadionil. Leppisin ühe kapteniga kokku, et töötan tema laevas ja saan vastutasuks prii sõidu Ameerikasse.

Kui olin olnud 22 päeva merel, mis oli puhuti tormine, jõudsin lõpuks kohale ja läksin Brooklynis asuvasse Jehoova tunnistajate peakorterisse Evaga kohtuma. Selle maja katusel, kust avanes imeilus vaade New Yorgi sadamale ja panoraamile, tegin talle abieluettepaneku. Hiljem tuli Eva Kullarannikule, et seal koos minuga teenida.

Kui olime Evaga mitu aastat Aafrikas teeninud, sain emalt kirja, kus ta ütles, et isa on vähki suremas. Saime loa lahkuda oma teenistuskohast ja naasime Evaga USA-sse. Isa tervis halvenes kiiresti ja ta suri peagi.

Olnud Ghanas tagasi peaaegu neli aastat, kuulsime, et ema on väga haige. Mõned sõbrad soovitasid meil koju pöörduda, et tema eest hoolitseda. See oli meie elu raskeim otsus. Pärast 15 aastat misjoniteenistuses, millest 11 aastat olime koos tegutsenud, läksime tagasi USA-sse.

Aastate jooksul hoolitsesime kordamööda ema eest ning aitasime tal koosolekutel käia, kui tal tervist oli. Ta suri 86-aastasena 17. jaanuaril 1976. Kuid veelgi tugevam löök tabas meid üheksa aastat hiljem. Eval avastati vähk. Võitlesime kõigest väest haigusega, ent lõpuks vandus ta sellele alla ja suri 4. juunil 1985, olles 70-aastane.

1988. aastal kutsuti mind Ghana harubüroo juurdeehituse pühitsemisele. Milline meeldejääv sündmus see küll oli! Kui ma 40 aastat varem pärast Gileadi kooli lõpetamist Ghanasse läksin, oli seal vaid paarsada Jehoova tunnistajat. Aastaks 1988 oli see arv kasvanud juba 34 000-ni ja nüüd on seal ligi 114 000 Jehoova tunnistajat.

6. augustil 1990, kaks aastat pärast Ghanas käiku, abiellusin Eva lähedase sõbra Betty Milleriga. Meie elu on keerelnud Jehoova teenimise ümber. Igatseme päeva, kui meie vanavanemad, vanemad ja Eva maapealsesse paradiisi üles äratatakse ja me saame neid jälle näha (Apostlite teod 24:15).

Mu silmad täituvad pisaratega, kui mõtlen neile rohkem kui 70 aastale, mil mul on olnud au Jehoovat teenida. Tänan Jehoovat tihti selle eest, et tänu tema juhatusele tegin nooruses targa valiku. Ehkki olen praegu tublisti üle 90-aastane, annab kõige vägevam arhitekt ja insener Jehoova mulle ikka vajalikku jõudu, et tema teenistust oma elu keskmes hoida.