Kas tegemist on tõesti ebaaususega?

„Muuda lihtsalt natuke kahjuteadet ja kõik läheb hästi.”

„Maksuamet ei pea kõike teadma.”

„Peaasi on mitte vahele jääda.”

„Milleks maksta, kui võib saada ka tasuta?”

RAHAASJU puudutavates küsimustes võidakse tihtipeale anda sellelaadseid soovitusi. Tundub, et mõnel inimesel on nutikaid „lahendusi” alati varnast võtta. Ent kas need lahendused on ka ausad?

Ebaausus on tänapäeval nii laialt levinud, et sageli peetakse valetamist, petmist ja varastamist õigustatuks, kui tahetakse pääseda karistusest, teenida raha või teha karjääri. Prominentsed ühiskonnategelased pole just aususe musternäidised. Ühes Euroopa riigis kasvas aastal 2006 pettuste ja varguste hulk võrreldes 2005. aastaga üle 85 protsendi. Ja selle sekka ei arvestatud väiksemaid ebaaususi, mida mõned nimetavad lihtsalt pisipattudeks. Võib-olla polegi nii üllatav, et selle riigi tipp-poliitikud ja -ärimehed olid segatud skandaali, mis puhkes seetõttu, et nad olid ametiredelil tõusmiseks diplomeid võltsinud.

Olgugi et maailm on ebaaususest läbi imbunud, tahavad paljud siiski ausaks jääda. Tõenäoliselt oled sinagi üks neist. Võib-olla soovid sa armastusest Jumala vastu teha seda, mis on tema silmis õige (1. Johannese 5:3). Ehk tunned samamoodi nagu apostel Paulus, kes kirjutas: „Me oleme kindlad, et meil on aus südametunnistus, kuna me soovime kõiges käituda ausalt” (Heebrealastele 13:18). Seetõttu käsitleme nüüd mõningaid olukordi, mis panevad proovile meie soovi ’käituda kõiges ausalt’. Samuti toome välja Piibli põhimõtted, mis on neis olukordades abiks.

Kes peaks kandma liiklusõnnetusega seotud kulud?

Ühel päeval autoga sõites teeb noor naine Lisa * vale liigutuse ja põrkab teise autoga kokku. Keegi ei saa küll vigastada, kuid mõlemad sõidukid vajavad remonti. Selles riigis on noortele juhtidele kehtestatud kõrge liikluskindlustusmakse, mis tõuseb pärast igat liiklusõnnetust. Kuna avarii ajal oli autos ka Lisast vanem sugulane Gregor, soovitab üks sõber kirjutada kahjuteatesse, et roolis oli hoopis too. Sellisel juhul Lisa kindlustusmakse ei tõuseks. Niisugune lahendus tundub mõistlik. Mida ta peaks tegema?

Kindlustusfirmad kasutavad hüvitiste väljamaksmiseks kindlustusvõtjate tasutud makseid. Oma sõbra soovituse kohaselt tegutsedes paneks Lisa tegelikult teisi kindlustusvõtjaid suuremate maksetega kinni  maksma tema põhjustatud avarii. Ta mitte ainult ei esitaks valeandmeid, vaid ka varastaks teistelt. Sama kehtiks juhul, kui keegi esitaks valeinfot, et saada suuremat hüvitist.

Kartus trahvide ees võib küll olla tugevaks motiiviks, miks hoiduda ebaaususest. Veelgi tähtsam põhjus ebaaususest hoidumiseks on aga kirjas Jumala Sõnas. „Sa ei tohi varastada!” ütleb üks kümnest käsust (2. Moosese 20:15). Apostel Paulus kordas seda käsku kristlastele, öeldes: „Kes varastab, ärgu varastagu enam” (Efeslastele 4:28). Kui kuuletud kindlustusküsimustes Jumala Sõnale, hoidud tegemast midagi sellist, mida Jumal hukka mõistab. Samuti tõendad, et armastad nii Jumala seadust kui ka oma kaasinimesi ning pead neist lugu (Laul 119:97).

„Makske ... keisrile, mis kuulub keisrile”

Peter on ärimees. Raamatupidaja soovitab tal näidata, justkui oleks ta ostnud kallid arvutiseadmed, et vähendada nii maksusid. Selline ost oleks Peteri firma puhul täiesti tavaline. Ehkki Peter pole tegelikult seesugust ostu teinud, ei kontrollitaks tõenäoliselt seda väljaminekut. Niisuguse maksude vähendamisega saaks Peter säästa suure summa. Mida ta peaks tegema? Millest ta võiks otsuse langetamisel juhinduda?

Apostel Paulus ütles esimese sajandi kristlastele: „Iga hing allugu kõrgematele võimudele ... Andke kõigile seda, mis on teie kohus: maksu sellele, kes nõuab maksu; lõivu sellele, kes nõuab lõivu” (Roomlastele 13:1, 7). Need, kes soovivad Jumala  heakskiitu, maksavad kõik maksud, mida ametivõimud neilt nõuavad. Teisest küljest, kui riigi seadus annab teatud üksikisikutele või äriettevõtetele maksusoodustusi, siis pole vale seda ettenähtud tingimustega kooskõlas kasutada.

Vaadelgem veel üht olukorda, mis puudutab maksude maksmist. David töötab ühes firmas puusepana. Tema sõbrad ja naabrid paluvad tal valmistada oma kodu jaoks mööblit ning ta teebki seda pärast tööd. Nad pakuvad talle suuremat tasu, kui ta saab oma töö juures, kuid tingimusel, et ta ei esita neile arvet. Seega ei kajastu tehtud töö kusagil paberites ning makse ei maksa keegi. Paljude inimeste arvates pole selles mingit probleemi, kuna kasu lõikavad mõlemad pooled. Ent kuidas peaks David, kes soovib toimida Jumalale meelepäraselt, suhtuma töösse, mis raamatupidamises ei kajastu?

Ehkki inimene ei pruugi niiviisi toimides vahele jääda, jätab ta maksmata maksud, mida valitsusel on õigus saada. Jeesus andis käsu: „Makske siis tagasi keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” (Matteuse 22:17–21). Jeesus ütles need sõnad, et korrigeerida oma kuulajate suhtumist maksude maksmisesse. Valitsusvõimudel, keda Jeesus nimetas keisriks, on õigus makse sisse nõuda. Seetõttu peavad Kristuse järelkäijad kõigi maksude maksmist Piiblil põhinevaks kohustuseks.

Eksamitel spikerdamine

Keskkooliõpilane Marta valmistub lõpueksamiteks. Kuna hea töökoha saamine sõltub eksamitulemustest, on ta pühendanud õppimisele palju aega. Mõned tema klassikaaslased on aga valmistunud eksamiteks teisel viisil. Et saada häid hindeid, kavatsevad nad spikerdada ning kasutada selleks piipareid, programmeeritavaid kalkulaatoreid ja mobiiltelefone. Kas Marta peaks tegema nii nagu „kõik”, et garanteerida head hinded?

Kuna spikerdamine on nii tavaline, arvavad paljud, et selles pole midagi halba. Nende meelest on peaasi mitte vahele jääda. Ent tõeliste kristlaste arvates pole selline mõte õige. Ehkki õpetajale võib spikerdamine kahe silma vahele jääda, on keegi, kes seda ikkagi näeb. Jehoova Jumal teab, mida me teeme, ning peab meid oma tegude eest vastutavaks. Paulus kirjutas: „Ükski loodu pole tema eest varjatud, vaid kõik on alasti ja paljastatud tema silme ees, kellele meil tuleb aru anda” (Heebrealastele 4:13). Kas teadmine, et Jumal jälgib meid, kuna soovib, et toimiksime õigesti, pole mitte hea ajend olla koolitöödes aus?

Mida teeksid sina?

Lisa, Gregor, Peter, David ja Marta mõistsid, et tegemist pole tühise asjaga. Nad  otsustasid toimida ausalt ning säilitasid seega puhta südametunnistuse ja moraalse laitmatuse. Mida teeksid sina, kui satuksid sellesarnastesse olukordadesse?

Sinu töö- või klassikaaslased ja naabrid ei pruugi valetamist, petmist või varastamist sugugi hukka mõista. Nad võivad sind koguni naeruvääristada, et ka sina hakkaksid tegema samamoodi nagu nemad. Mis aitaks sul teha õige otsuse ka siis, kui teised avaldavad survet olla ebaaus?

Pea meeles, et tegutsedes kooskõlas Jumala tahtega, on meil puhas südametunnistus, Jumala heakskiit ja soosing. Kuningas Taavet kirjutas: „Jehoova! Kes võib tulla külaliseks su telki? Kes tohib elada su pühal mäel? See, kes elab laitmatult, teeb õigust ja räägib tõtt oma südamest ... Kes nii teeb, see ei kõigu iialgi!” (Laul 15:1–5). Puhas südametunnistus ning sõprus taeva Jumalaga on rohkem väärt kui mis tahes materiaalne kasu, mida on võimalik ebaausal teel saada.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 12]

„Kes varastab, ärgu varastagu enam.”

Austus Jumala seaduse ning armastus ligimese vastu ajendab meid olema ausad kindlustusküsimustes

[Väljavõte lk 12]

„Andke kõigile seda, mis on teie kohus: maksu sellele, kes nõuab maksu.”

Jumala heakskiidu saamiseks maksame kõik seadusega ettenähtud maksud

[Väljavõte lk 13]

„Kõik on ... paljastatud tema silme ees, kellele meil tuleb aru anda.”

Ehkki me ei pruugi spikerdamisega õpetajale vahele jääda, tahame olla ausad Jumala ees

[Kast/pildid lk 14]

„Nähtamatu” vargus

Su sõber ostis ühe arvutiprogrammi kõige uuema versiooni ning sa tahaksid seda ka endale. Ta ütleb, et võib sulle sellest koopia teha, ja nii säästaksid raha. Kas see oleks aus?

Kui arvutikasutajad ostavad tarkvara, nõustuvad nad täitma selle programmi litsentsilepingut, mis võib ette näha, et ostja tohib installeerida selle programmi ainult ühte arvutisse ja seda üksnes seal kasutada. Sellisel juhul on tarkvara kellelegi teisele kopeerimine vastuolus litsentsilepingu tingimustega ning ebaseaduslik (Roomlastele 13:4). See on samas ka vargus, sest autoriõiguse omanik jääb ilma tulust, mida tal on õigus saada (Efeslastele 4:28).

Mõni võib mõelda, et keegi ei saa ju sellest teada. See võib ka tõsi olla, kuid me peaksime meeles hoidma Jeesuse sõnu: „Kõike, mida te tahate, et inimesed teile teeksid, peate tegema ka neile” (Matteuse 7:12). Me kõik tahame oma töö eest õiglast tasu saada ning soovime, et teised meie omandist lugu peaksid. Seetõttu tuleks meil endilgi teiste suhtes samamoodi toimida. Me hoidume „nähtamatust” vargusest, nagu meile mittekuuluva intellektuaalse omandi * omastamine (2. Moosese 22:6–8).

[Allmärkus]