1. Miks võib öelda, et Jeesus jättis ennastohverdavuses täiusliku eeskuju?

KUI Jeesus oli maa peal, jättis ta täiusliku eeskuju, kuidas olla ennastohverdav. Jumala tahte täitmine oli talle enda soovidest ja mugavusest tähtsam (Joh. 5:30). Jäädes ustavaks surmani piinapostil, tõendas ta, et tema ennastsalgavusel polnud piire (Filipl. 2:8).

2. Mis aitab meil olla ennastohverdavad ja miks me peaksime soovima sellised olla?

² Jeesuse järelkäijatena on ka meil tarvis olla ennastohverdav. Mida ennastohverdavus tähendab? Lihtsalt öeldes seda, et inimene jätab meeleldi enda huvid tahapoole, et aidata teisi. See on isekuse vastand. (Loe Matteuse 16:24.) Isetu vaim aitab meil pidada teiste tundeid ja eelistusi enda omadest tähtsamaks (Filipl. 2:3, 4). Jeesus õpetas, et isetus on õige jumalateenimise lahutamatu osa. Jah, kristlik armastus, üks peamisi omadusi, mis ajendab meid olema ennastohverdavad, on tõeliste kristlaste tundemärk (Joh. 13:34, 35). Ning mõtle, milliseid õnnistusi toob see, et meil on üle maailma nii palju vendi ja õdesid, kes ilmutavad ennastohverdavat vaimu.

3. Mis võib meie ennastohverdavat vaimu õõnestada?

³ Siiski oleme kõik silmitsi vaenlasega, kes võib meie  ennastohverdavat vaimu märkamatult õõnestada. See vaenlane on meie kalduvus isekusele. Tuleta meelde, et isegi Aadam ja Eeva käitusid isekalt. Eeva tegutses iseka soovi ajel saada Jumala sarnaseks. Aadam omakorda näitas isekust, kui soovis olla oma abikaasa, mitte Jumala meele järele (1. Moos. 3:5, 6). Sellest alates, kui Aadam ja Eeva Saatana õhutusel Jumalast ära pöördusid, on see kuri vaimolend jätkuvalt inimesi isekusele ahvatlenud. Ta proovis seda koguni Jeesuse peal (Matt. 4:1—9). Meie päevil on Saatan edukalt enamikku inimestest eksitanud, õhutades neid paljudes asjades isekalt toimima. See väärib meie tähelepanu, kuna laialt levinud isekus võib ka meid nakatada (Efesl. 2:2).

4. a) Kas meil on praegu võimalik isekad kalduvused endast välja juurida? Selgita. b) Milliseid küsimusi me arutama hakkame?

⁴ Isekust võib võrrelda roostega. Kui jätta rauast ese ebasoodsate ilmastikuolude kätte, võib see hakata roostetama. Kui roostega midagi ette ei võeta, siis läheb see üha sügavamale, nii et võib eseme ajapikku lõplikult ära rikkuda. Sarnane lugu on ka isekate kalduvustega. Kuigi ebatäiuse tõttu ei saa me neist praegu lahti, peame olema valvel ja võtma midagi ette selliste kalduvuste vastu võitlemiseks (1. Kor. 9:26, 27). Kuidas panna enda juures tähele märke, mis viitavad isekale hoiakule? Mis aitaks meil arendada ennastohverdavat vaimu?

5. a) Mille poolest sarnaneb Piibel peegliga? (Vaata pilti artikli alguses.) b) Kui soovime teha kindlaks, kas meis pole märke isekusest, siis mida meil tuleb vältida?

⁵ Nii nagu me võime peeglisse vaadates korrastada oma välimust, saame Piibli abil analüüsida, millised me oleme sisemiselt, ning kõrvaldada leitud vead. (Loe Jaakobuse 1:22—25.) Ent peeglist on abi vaid siis, kui seda õigesti kasutada. Kui heidame sinna vaid kiire pilgu, ei pruugi me märgata kõike, mis vajaks kohendamist. Või kui vaatame peeglisse mingi nurga alt, võime näha hoopis kellegi teise peegelpilti. Samuti kui soovime teha kindlaks, kas meis pole märke isekusest, ei peaks me Piiblit lugema vaid põgusalt või eesmärgiga leida vigu kellegi teise käitumises.

6. Mida me peame tegema, et jääda Jumala Sõna „täiusliku seaduse” juurde?

⁶ Me võime näiteks lugeda Jumala Sõna korrapäraselt, isegi iga päev, kuid siiski mitte märgata endas pead tõstvat isekust. Kuidas see võiks juhtuda? Mõtle järgnevale. Jaakobuse näites peeglist polnud probleem selles, et mees poleks vaadanud hoolega. Kui Jaakobus kirjutas, et mees „vaatab ennast”, kasutas ta kreeka sõna, mis viitab täpsele ja hoolikale vaatamisele. Mida siis ikkagi tegi see mees valesti? Jaakobus ütleb tema kohta edasi, et ta „läheb ära ja unustab kohe, milline ta on”. Mees läks peegli eest minema, ilma et ta oleks nähtu põhjal midagi ette võtnud. Vastandina temale tubli inimene „vaatab teraselt vabaduse täiusliku seaduse sisse” ning ka „jääb selle juurde”. Ta ei jäta Jumala Sõna „täiuslikku seadust” tähele panemata, vaid rakendab edaspidigi õpitut ellu. Jeesus tõi välja sarnase mõtte, öeldes: „Kui te jääte minu sõna juurde, siis te olete tõesti minu jüngrid” (Joh. 8:31).

7. Mida meil tuleks teha, et end Piibli abil isekate kalduvuste suhtes läbi uurida?

⁷ Niisiis, et me suudaks oma isekate kalduvuste vastu edukalt võidelda, on meil kõigepealt vaja hoolikalt Jumala Sõna lugeda. See aitab meil teha kindlaks valdkondi, millele tuleks tähelepanu  pöörata. Kuid vaja on rohkemat. Meil tuleb kaevata sügavamale ja teha uurimistööd. Kui mõtiskled mingi Piibli jutustuse üle, oleks hea mõelda, mida mina oleksin selles olukorras teinud? Kas ma oleksin toiminud õigesti? Ning mis kõige tähtsam, pärast loetu üle mõtisklemist püüa õpitut ka ellu rakendada (Matt. 7:24, 25). Arutlegem nüüd, kuidas aitavad jutustused kuningas Saulist ja apostel Peetrusest meil säilitada ennastohverdavat vaimu.

8. Milline oli Saul kuningaks saades ja millest see ilmnes?

⁸ Iisraeli kuningas Saul on meile hoiatavaks näiteks sellest, kuidas isekus võib rikkuda ennastohverdava vaimu. Kui Saul sai kuningaks, oli ta tagasihoidlik ja alandlik mees (1. Saam. 9:21). Ta keeldus karistamast iisraellasi, kes ei austanud teda kui kuningat, kuigi ta võis tunda, et tal on õigus kaitsta Jumala antud positsiooni (1. Saam. 10:27). Saul võttis kuulda Jumala vaimu kaudu antud juhatust ja juhtis iisraellasi võidukas lahingus ammonlaste vastu. Pärast seda andis ta alandlikult võidu eest au Jehoovale (1. Saam. 11:6, 11—13).

9. Millest on näha, et Saulis võttis maad isekas mõtteviis?

⁹ Hiljem lubas Saul endas kasvama hakata isekal mõtteviisil ja uhkusel, mis on justkui rauda sööv rooste. Kui ta võitles amalekkide vastu, ei kuuletunud ta enam Jehoovale, vaid talitas oma soovide järgi. Saul riisus ahnelt sõjasaaki, selle asemel et see Jumala käsu kohaselt hävitada. Samuti ehitas ta enesele au toomiseks monumendi (1. Saam. 15:3, 9, 12). Kui prohvet Saamuel talle ütles, et Jehoova ei kiida tema teguviisi heaks, püüdis Saul end õigustada, pannes rõhku sellele, milles ta oli kuuletunud, ning süüdistades teisi oma vigades (1. Saam. 15:16—21). Lisaks pani uhkus Sauli muretsema enda maine pärast inimeste, mitte Jumala ees (1. Saam. 15:30). Mil viisil on jutustus Saulist meile otsekui peegel, mis aitab meil säilitada ennastohverdavat vaimu?

10., 11. a) Mida õpetab Sauli lugu meile ennastohverdava vaimu säilitamise kohta? b) Kuidas me saame hoiduda kordamast Sauli vigu?

¹⁰ Esiteks õpetab Sauli lugu meile seda, et me ei tohi olla liiga enesekindlad, eeldades, et kui me varem oleme tegutsenud ennastohverdavalt, siis teeme seda automaatselt ka tulevikus (1. Tim. 4:10). Pea meeles, et mõnda aega läks Saulil hästi ja ta oli Jumala soosingus, kuid ta lasi endas hakata kasvama isekusel. Lõpuks heitis Jehoova Sauli tema sõnakuulmatuse pärast kõrvale.

¹¹ Teiseks, me ei tohi keskenduda vaid sellele, milles meil hästi läheb, eirates seda, mille kallal meil oleks vaja tööd teha. See sarnaneks olukorraga, kui me imetleksime peeglist oma uusi riideid ja ei teeks märkamagi, et meie nägu on määrdunud. Isegi kui me ei ole enesega nii rahulolevad nagu Saul, on meil kahtlemata vaja pingutada, et seista vastu kalduvustele, mis võiks meid selleni viia. Kui meile antakse nõu, siis ei tohiks me Sauli sarnaselt õigustada oma käitumist, vähendada probleemi või veeretada süüd teiste kaela. Vastupidiselt temale on palju parem nõu alandlikult kuulda võtta. (Loe Laul 141:5.)

12. Kuidas aitab ennastohverdav suhtumine inimest, kes on sooritanud tõsise patu?

¹² Kuidas on aga lugu siis, kui keegi on sooritanud tõsise patu? Saul tahtis hoida oma mainet inimeste ees ja see takistas teda vaimselt paranemast. Ent ennastohverdav vaim võib aidata meil  häbitundest üle olla ja otsida vajalikku abi (Õpet. 28:13; Jaak. 5:14—16). Näiteks hakkas üks vend vaatama pornograafiat, kui ta oli alles 12-aastane, ja tegi seda salaja üle kümne aasta. Ta ütleb: „Oli väga raske tunnistada oma naisele ja kogudusevanematele, mida ma olin teinud. Kuid nüüd, kui olen oma patu üles tunnistanud, tunnen, et mu õlgadelt on langenud tohutu koorem. Mõned mu sõbrad olid pettunud, kui mind kõrvaldati teenistusabilise ametist, ja tundsid, nagu ma oleksin neid alt vedanud. Aga ma tean, et Jehoovale toob minu teenistus praegu rohkem heameelt kui varem ja tema suhtumine ongi kõige tähtsam.”

13., 14. Millest oli näha Peetruse kalduvust isekusele?

¹³ Peetrus näitas üles ennastohverdavat vaimu, kui Jeesus teda õpetas (Luuka 5:3—11). Siiski tuli tal võidelda isekusega. Näiteks sai ta pahaseks, kui kuulis Jaakobuse ja Johannese omakasupüüdlikust plaanist saada kõige tähtsamad kohad Jeesuse kaasvalitsejatena. Võib-olla mõtles Peetrus, et üks neist kohtadest peaks kuuluma talle, kuna Jeesus oli juba teada andnud, et Peetrus hakkab täitma üht erilist rolli (Matt. 16:18, 19). Igal juhul hoiatas Jeesus Jaakobust ja Johannest, aga samuti Peetrust ning ülejäänud apostleid, et nad ei püüaks isekalt peremehetseda oma vendade üle (Mark. 10:35—45).

¹⁴ Isegi pärast seda, kui Jeesus juhtis Peetruse tähelepanu tema valele mõtteviisile, pidi too töötama selle kallal, kuidas endasse õigesti suhtuda. Kui Jeesus rääkis apostlitele, et nad jätavad ta ajutiselt maha, tõstis Peetrus end teistest kõrgemaks, väites, et tema üksi jääb ustavaks (Matt. 26:31—33). Kuid tema enesekindel väide ei pidanud paika, kuna selsamal ööl ei suutnud ta tegutseda ennastohverdavalt. Et ennast kaitsta, salgas Peetrus kolmel korral, et ta Jeesust tunneb (Matt. 26:69—75).

15. Mille poolest on Peetruse eeskuju meile julgustav?

¹⁵ Hoolimata sellest, et Peetrusel oli  võitluses isekusega vahel tagasilööke, sisendab tema eeskuju meisse julgust. Tänu pingutustele ja Jumala vaimu abile suutis ta oma valedest kalduvustest jagu saada ning ilmutada enesevalitsust ja ennastohverdavat armastust (Gal. 5:22, 23). Ta tuli toime katsumustega, mis nõudsid temalt ehk veel rohkem kui need, milles ta varem eksis. Ta jäi alandlikuks, kui Paulus teda avalikult noomis (Gal. 2:11—14). Pärast seda ei pidanud ta vimma ega arvanud, et Paulus oli tema mainet kahjustanud. Peetrus pidas Paulust endiselt armsaks vennaks (2. Peetr. 3:15). Tema eeskuju aitab meil arendada ennastohverdavat vaimu.

16. Kuidas me saame keerulistes olukordades ilmutada ennastohverdavat vaimu?

¹⁶ Kuidas sina käitud, kui satud keerulisse olukorda? Kui Peetrus ja teised apostlid olid kuulutustöö pärast vangis ja neid peksti, siis nad rõõmustasid, „et neid oli väärt arvatud kannatama teotust tema nime pärast” (Ap. t. 5:41). Ka sina võid suhtuda tagakiusamisse kui võimalusse järgida Peetruse eeskuju ja käia Jeesuse jälgedes, ilmutades ennastsalgavat vaimu. (Loe 1. Peetruse 2:20, 21.) Isetu suhtumine aitab sind ka siis, kui kogudusevanematel tuleb sind distsiplineerida. Järgi Peetruse eeskuju ning ära solvu (Kog. 7:9).

17., 18. a) Millele me võiksime mõelda seoses oma vaimsete eesmärkidega? b) Mida meil tuleks ette võtta, kui leiame oma südames isekust?

¹⁷ Peetruse eeskujust on meile abi ka selles, mis puudutab meie vaimseid eesmärke. Nende poole pürgides läheb samuti tarvis ennastohverdavat vaimu. Kuid meil tuleks olla ettevaatlikud, et sellised püüdlused ei kujuneks enese esiletõstmiseks. Seega on hea mõelda: „Kas minu ajendeid parandada või laiendada oma teenistust pole mitte mõjutanud soov pälvida rohkem tähelepanu või saada mõjuvõimu, nagu see tundus olevat Jaakobuse ja Johannese puhul?”

¹⁸ Kui sa leiad, et sinu südames on mingil määral isekust, siis palu, et Jehoova aitaks sul parandada oma mõtteviisi ja ajendeid. Püüa keskenduda sellele, kuidas tuua au temale, mitte iseendale. (Laul 86:11.) Samuti võid seada eesmärke, mille täitumine ei too sulle teiste tähelepanu. Näiteks võid arendada vaimu vilja osa, mille puhul tunned, et sul jääb sellest vajaka. Või kui sa valmistud küll hoolega programmiosadeks, mis sul koosolekutel on, kuid sul pole erilist soovi osaleda kuningriigisaali koristuses, võid seada endale eesmärgiks rakendada nõuannet tekstis Roomlastele 12:16. (Loe.)

19. Mida me saame teha, et mitte masenduda vigade tõttu, mida endas Jumala Sõna peegli abil märkame?

¹⁹ Kui me vaatame end hoolega Jumala Sõna peegli abil ja märkame mõnd viga, võib-olla koguni isekust, võib see meid kurvastada. Kui sina koged vahel seda, siis mõtle inimesele, kes Jaakobuse toodud näites õigesti toimis. Jaakobus ei keskendunud sellele, kui kiiresti ta nähtud vead parandas, ega ka mitte sellele, kas ta üldse suutis kõik vead kõrvaldada. Ta tunnustas hoopis seda, et inimene jäi täiusliku seaduse juurde (Jaak. 1:25). Ta pidas meeles, mida ta peeglist nägi, ja tegutses nähtu põhjal. Seega säilita positiivne suhtumine endasse ja tasakaalukas vaade oma vigadele. (Loe Koguja 7:20.) Jää edaspidigi Jumala täiusliku seaduse juurde ja tee tööd, et säilitada ennastohverdavat vaimu. Jehoova aitab sind meeleldi, nagu ta on aidanud paljusid sinu usukaaslasi, kes on samuti ebatäiuslikud, kuid keda Jumal armastab ja õnnistab.