1., 2. Miks on tabav Jehoova võrdlus, et ta on kui karjane?

JEHOOVA võrdleb ennast karjasega (Hes. 34:11—14). See võrdlus aitab meil paremini mõista, milline Jehoova on. Hoolitsev lambakarjus vastutab täielikult selle eest, et tema hoole all olev kari oleks elus ja terve. Ta juhib lambad karjamaale ja vee juurde (Laul 23:1, 2), valvab oma hoolealuseid nii päeval kui ööl (Luuka 2:8), kaitseb neid kiskjate eest (1. Saam. 17:34, 35), kannab süles vastsündinud tallesid (Jes. 40:11), otsib üles eksinud lambad ja ravib vigastatud loomi (Hes. 34:16).

² Kuna vanal ajal elasid Jehoova teenijad karjakasvatuse ja põllumajandusega tegelevas ühiskonnas, oli võrdlus Jehoovast kui armastavast karjasest neile väga ilmekas. Nad teadsid, kui palju vajavad lambad hoolt ja tähelepanu. Inimesed vajavad vaimses mõttes samamoodi hoolt ja tähelepanu (Mark. 6:34). Ilma Jehoova hoolitsuse ja juhtimiseta inimesed kannatavad. Nad ei oska teha vahet õigel ja valel ning jäävad kaitseta, justnagu hajuvad laiali „lambad, kellel ei ole karjast” (1. Kun. 22:17). Kuid Jehoova hoolitseb hellalt oma teenijate eest.

3. Mida me selles artiklis arutama hakkame?

³ Jehoova kujutamine karjasena on tähendusrikas ka meile. Jehoova hoolitseb endiselt oma rahva eest, kes on justkui tema kari. Vaatame, kuidas ta tänapäeval oma lambaid juhib ja nende eest hea seisab. Samuti arutame seda, mida peaksid lambad omalt poolt tegema.

4. Milline roll on Jeesusel Jehoova lammaste eest hoolitsemisel?

⁴ Jehoova on määranud kristliku koguduse  peaks Jeesuse (Efesl. 1:22, 23). „Heal karjasel” Jeesusel on samad huvid, eesmärgid ja omadused kui tema isal. Ta andis isegi „oma hinge lammaste eest” (Joh. 10:11, 15). Milliseks õnnistuseks on küll Kristuse lunastusohver inimkonnale! (Matt. 20:28.) On ju Jehoova eesmärk, „et ükski, kes temasse [Jeesusesse] usku üles näitab, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Joh. 3:16).

5., 6. a) Kelle on Jeesus määranud oma lammaste eest hoolitsema ja mida peavad lambad omalt poolt tegema? b) Mis on tähtsaim põhjus, miks me tahame kogudusevanematele kuuletuda?

⁵ Kuidas saavad lambad näidata, et Jeesus Kristus on nende karjane? Jeesus ütles: „Minu lambad kuulavad mu häält ja ma tunnen neid ja nad järgnevad mulle” (Joh. 10:27). Kuulata hea karjase häält tähendab alluda kõiges Jeesuse juhtimisele. Sel põhjusel tuleb meil ka teha koostööd vaimsete alamkarjastega, kelle ta on ametisse seadnud. Jeesus andis oma apostlitele ja jüngritele ülesande jätkata tema alustatud tööd. Nad pidid õpetama ja toitma tema lambaid. (Matt. 28:20; Loe Johannese 21:15—17.) Kui hea sõnum levis ja jüngrite arv üha kasvas, määras Jeesus küpseid mehi koguduses karjasteks (Efesl. 4:11, 12).

⁶ Pöördudes esimese sajandi Efesose koguduse ülevaatajate poole, juhtis apostel Paulus tähelepanu sellele, et püha vaim oli määranud nad „karjastena hoidma Jumala kogudust” (Ap. t. 20:28). Sama kehtib koguduse ülevaatajate kohta tänapäeval, sest nemadki määratakse ametisse Piibli nõuete alusel, mis on püha vaimu juhtimisel kirja pandud. Seega näitame kristlikele ülevaatajatele alludes lugupidamist kahe suurima karjase, Jehoova ja Jeesuse vastu (Luuka 10:16). Kahtlemata peaks see olema tähtsaim põhjus, miks me tahame kuuletuda kogudusevanematele. Ent on ka teisi põhjusi, miks on tark nii toimida.

7. Kuidas aitavad kogudusevanemad meil hoida häid suhteid Jehoovaga?

⁷ Usukaaslasi julgustades ja neile juhatust jagades toetuvad kogudusevanemad alati Pühakirjale. Nende eesmärk pole ette kirjutada, kuidas nende vennad ja õed oma elu elama peaksid (2. Kor. 1:24). Pigem soovivad nad anda kaasteenijatele Pühakirjal põhinevaid juhtnööre, mis võimaldavad neil langetada häid otsuseid ning aitavad koguduses rahu ja korda hoida (1. Kor. 14:33, 40). Vanemad „valvavad [meie] hingi” selles mõttes, et püüavad aidata kõigil koguduseliikmetel hoida häid suhteid Jehoovaga. Seepärast on nad varmad pakkuma abi, kui märkavad, et kaaskristlane on tegemas „mõnda eksisammu” või on selle juba teinud (Gal. 6:1, 2; Juuda 22). Kas pole need väärt põhjused olemaks „kuulekad neile, kes on [meie] seas eestvedajad”? (Loe Heebrealastele 13:17.)

8. Kuidas kaitsevad kogudusevanemad Jumala karja?

⁸ Paulus, kes oli ka ise vaimne karjane, kirjutas Kolossa kristlastele: „Vaadake ette, et keegi ei võtaks teid saagiks filosoofia ja tühja pettuse abil, mis vastavad inimeste traditsioonidele, maailma põhiprintsiipidele ega vasta Kristusele” (Kol. 2:8). See hoiatus tõstab esile veel üht olulist põhjust, miks pöörata tähelepanu nõuannetele, mida kogudusevanemad Pühakirja  põhjal annavad. Nad kaitsevad karja seeläbi, et aitavad kaasusklikel olla valvel inimeste suhtes, kes võiks õõnestada nende usku. Peetrus hoiatas „valeprohvetite” ja „valeõpetajate” eest, kes üritavad „ahvatleda ebakindlaid hingi” valele teele (2. Peetr. 2:1, 14). Meie ajal peavad vanemad samamoodi vajaduse korral kaasteenijaid hoiatama. Nad on küpsed kristlikud mehed, kel on elukogemusi. Lisaks on nad enne ametissemääramist näidanud, et saavad hästi aru Pühakirjast ning on pädevad jagama tervistavat õpetust (1. Tim. 3:2; Tiit. 1:9). Nende küpsus, tasakaalukus ja Piiblil rajanev tarkus teeb nad võimeliseks karja oskuslikult juhatama.

9. Kuidas juhib ja toidab Jeesus kristlikku kogudust?

⁹ Jehoova annab oma organisatsiooni kaudu külluslikult vaimset toitu kogu vennaskonnale igal pool maailmas. Rohkesti õpetlikku materjali on kirjas meie väljaannetes, mis põhinevad Piiblil. Peale selle edastab organisatsioon aeg-ajalt juhiseid otse kogudusevanematele, seda kirja teel või ka reisivate ülevaatajate vahendusel. Selliste kanalite kaudu saavad Jehoova lambad selget juhatust.

10. Milline vastutus on vaimsetel karjastel, kui keegi on karjast eemale triivinud?

¹⁰ Koguduse ülevaatajatel on vastutus  koguduseliikmete vaimsust kaitsta ja nende eest hoolitseda. Erilist tähelepanu tuleb vanematel pöörata neile, kelle usk on nõrgaks jäänud või kes on tõsiselt eksinud. (Loe Jaakobuse 5:14, 15.) Mõned on võib-olla karjast eemale triivinud ja lõpetanud kristlikus tegevuses osalemise. Hooliv kogudusevanem teeb kahtlemata kõik, mis võimalik, et leida kadunud lammas üles ja ergutada teda kogudusse naasma. Ütles ju Jeesus: „Nii ei taha ka mu Isa, kes on taevas, et ükski neist väikestest hukkuks” (Matt. 18:12—14).

11. Miks ei pruugi mõnel olla kerge kogudusevanematele alluda?

¹¹ Jehoova ja Jeesus on täiuslikud karjased. Nii aga pole inimestest karjastega, kelle hoolde nad on usaldanud kogudused. Seetõttu ei pruugi mõnel olla kerge kogudusevanematele alluda. Nad võivad arutleda: „Vanemad on ebatäiuslikud justnagu meiegi. Miks me peaksime neile kuuletuma?” Tõsi, kogudusevanemad on ebatäiuslikud, kuid meil tuleb nende puudustesse ja nõrkustesse õigesti suhtuda.

12., 13. a) Milliseid vigu tegid mõned vastutavas ametis olnud jumalateenijad minevikus? b) Miks pandi vastutavas ametis olnud meeste eksimused Piiblisse kirja?

¹² Pühakiri kirjeldab ausalt nende eksimusi, kelle Jehoova määras minevikus oma rahvast juhtima. Näiteks lasi Jumal võida Iisraeli juhiks ja kuningaks Taaveti. Ent kord andis Taavet kiusatusele järele ning tagajärjeks oli abielurikkumine ja mõrv (2. Saam. 12:7—9). Mõtle ka Peetrusele. Kuigi tal oli esimese sajandi koguduses täita vastutusrikas roll, tegi ta tõsiseid vigu (Matt. 16:18, 19; Joh. 13:38; 18:27; Gal. 2:11—14). Kui Jeesus välja arvata, pole pärast Aadamat ja Eevat elanud ühtki täiuslikku inimest.

¹³ Miks lasi Jehoova piiblikirjutajatel üles tähendada tema poolt ametisse määratud meeste vigu? Muu hulgas näitab ta sellega, et saab juhtida oma rahvast ebatäiuslike inimeste kaudu. Tegelikult ongi ta seda kogu aeg teinud. Seega ei tohiks me tuua vastutavate vendade ebatäiuslikkust õigustuseks, et nende vastu nuriseda või nende nõuandeid eirata. Jehoova ootab meilt, et peaksime sellistest meestest lugu ja kuuletuksime neile. (Loe 2. Moosese 16:2, 8.)

14., 15. Mida võime õppida sellest, mil moel Jehoova oma rahvale minevikus juhendeid edastas?

¹⁴ Neile, kes on meie seas eestvedajad, on ülitähtis kuuletuda. Meenuta, mil moel suhtles Jehoova oma rahvaga otsustavatel aegadel minevikus. Kui iisraellased lahkusid Egiptusest, andis Jumal neile juhendeid Moosese ja Aaroni vahendusel. Et jääda ellu kümnenda nuhtluse ajal, tuli iisraellastel pidada eriline söömaaeg ning piserdada tapetud lamba verd oma maja uksepiitadele ja pealispuule. Neid juhtnööre ei andnud neile hääl taevast. Nad pidid hoopis kuuletuma Iisraeli vanematele, kes omakorda said üksikasjalikud juhendid Mooseselt (2. Moos. 12:1—7, 21—23, 29). Sellistes olukordades olid Mooses ja rahva vanemad need, kes edastasid sõnumeid Jehoovalt. Tänapäeval täidavad kogudusevanemad sama tähtsat ülesannet.

¹⁵ Tõenäoliselt meenub sulle Piibli ajaloost hulk teisigi juhtumeid, kui Jehoova edastas elutähtsaid juhendeid  inimeste või inglite kaudu. Kõigil sellistel puhkudel volitas Jumal neid tema nimel rääkima. Nad andsid rahvale teada, mida tuleb ellujäämiseks teha. Kas pole tõenäoline, et Jehoova teeb midagi sellist ka siis, kui saabub Harmagedoon? Iga kogudusevanem, kellele on antud vastutus esindada Jehoovat või tema organisatsiooni, peab olema erakordselt hoolikas, et ta talle usaldatud vastutust vääriti ei tarvitaks.

16. Millist sõna tuleb meil tähele panna?

¹⁶ Jehoova rahvas on „üks kari”, kelle eest hoolitseb „üks karjane” Jeesus Kristus (Joh. 10:16). Jeesus ütles oma jüngritele: „Mina olen iga päev teie juures kuni selle ajastu lõpulejõudmiseni” (Matt. 28:20). Taevase kuningana on tema kontrolli all kõik sündmused, mis leiavad aset enne, kui ta tuleb täide viima kohtuotsust Saatana maailma üle. Et jääda ühtseks ja olla kaitstult Jumala karjas, on meil vaja kuulata sõna, mis justkui ütleb meie tagant, millist teed me peaksime käima. See sõna hõlmab nii seda, mis on Jumala püha vaimu kaudu Piiblisse kirja pandud, kui ka seda, mida Jehoova ja Jeesus ütlevad alamkarjaste vahendusel. (Loe Jesaja 30:21; Ilmutus 3:22.)

17., 18. a) Milline oht varitseb Jumala karja, kuid milles me võime kindlad olla? b) Mida arutatakse järgmises artiklis?

¹⁷ Piibel annab teada, et „Kurat käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata” (1. Peetr. 5:8). Ta varitseb Jumala karja nagu metsik ja ablas kiskja ning ootab võimalust tungida kallale neile, kes pole valvsad või kes eksivad karjast eemale. Seda enam tuleb meil püsida koguduses ning hoida Jehoova, „oma hingede karjase ja ülevaataja” ligi (1. Peetr. 2:25). Kirjakoht Ilmutuse 7:17 ütleb nende kohta, kes suure viletsuse üle elavad: „Tall [Jeesus] . . . hoiab neid kui karjane ja juhatab nad eluvete allikaile. Ja Jumal pühib ära kõik pisarad nende silmist.” See on parim tõotus!

¹⁸ Oleme nüüd käsitlenud kogudusevanemate üliolulist ülesannet olla vaimsed karjased. Järgmises artiklis arutame, mida tuleb neil ametissemääratud meestel teha, et kohelda Jeesuse lambaid õigesti.