Kuidas jääda ausaks ebaausas maailmas

EBAAUSUS ümbritseb meid kõikjal nagu õhk. Inimesed valetavad, võtavad liigkasu, varastavad, jätavad võlad maksmata ja hooplevad riukliku äriajamisega. Sellises miljöös elades satume tihti olukordadesse, mis panevad proovile meie otsusekindluse ausaks jääda. Mis aitab meil ebaaususega mitte kaasa minna? Vaadelgem kolme põhilist abinõu. Need on Jehoova kartus, südametunnistus ja rahulolemine sellega, mis meil on.

Jehoova kartus

Prohvet Jesaja kirjutas: „Jehoova on meie kohtumõistja, Jehoova on meie käsuandja, Jehoova on meie kuningas” (Jes. 33:22). Kui tunnustame Jehoova võimupositsiooni, tekib meis jumalakartus – jõud, mis hoiab meid ebaausalt toimimast. Õpetussõnad 16:6 ütleb: „Jehoova kartuse tõttu hoidutakse kurjast!” Selline kartus pole mitte haiglane hirm kättemaksuhimulise Jumala ees, vaid tervemeelne kartus valmistada meelepaha taevasele Isale, kes on meie heaolust sügavalt huvitatud (1. Peetr. 3:12).

Järgmine tõsielukogemus näitlikustab jumalakartuse positiivset mõju. Ricardo * ja ta naine Fernanda võtsid pangakontolt välja summa, mille väärtus vastab 500 eurole. Fernanda pistis raha ilma üle lugemata oma käekotti. Kui nad pärast mitme arve äramaksmist koju jõudsid, avastasid nad oma üllatuseks, et Fernanda käekotis on ikka veel peaaegu sama suur summa, kui nad olid kontolt välja võtnud. Nad järeldasid, et teller oli andnud neile küsitust rohkem. Esialgu tundsid nad kiusatust raha endale jätta, kuna neil oli veel palju maksmata arveid. Ricardo räägib: „Palusime Jehoovalt jõudu raha tagasi viia. Meie soov valmistada talle heameelt vastuseks tema üleskutsele Õpetussõnades 27:11 ajendas meid raha tagasi viima.”

Piibli järgi õpetatud südametunnistus

Meie südametunnistus muutub tundlikuks, kui uurime Piiblit ja püüame hoolega sealt õpitut elus järgida. Nõnda jõuab Jumala sõna, mis on „elav ja mõjuvõimas”, mitte ainult meie mõistusesse, vaid ka südamesse. Ja nii oleme ajendatud ’kõiges käituma ausalt’ (Heebr. 4:12; 13:18).

Mõelgem João’i juhtumile. Tal kuhjus suur võlg, mille väärtus vastab umbes 3600 eurole. Võlga tasumata kolis ta teise linna. Kaheksa aastat hiljem õppis João tundma tõde ning Piibli järgi õpetatud südametunnistus sundis teda oma võlausaldajaga ühendust võtma, et võlg ära maksta. Kuna João’il tuleb oma väiksest palgast ära toita ka abikaasa ja neli last, sai ta võlausaldajaga kokkuleppele, et tasub võla igakuiste väiksemate maksetena.

Rahulolemine sellega, mis meil on

Apostel Paulus kirjutas: „Jumalale andumus [on] suur tuluallikas, kui inimene rahuldub sellega, mis tal on. ... Niisiis, kui  meil on olemas toit, riided ja peavari, siis olgem nendega rahul” (1. Tim. 6:6–8). Selle targa nõuande kuuldavõtmine aitab meil mitte sattuda ahnuse, kahtlase äritegevuse või ebarealistlike kiirelt-rikkaks-skeemide lõksu (Õpet. 28:20). Samuti aitab Pauluse nõuande järgimine meil hoida elus esikohal Jumala kuningriiki kindla teadmisega, et Jumal hoolitseb meie põhivajaduste eest (Matt. 6:25–34).

„Rikkuse petliku veetluse” tõttu ei tohi me kunagi alahinnata ohtu muutuda ahneks ja saamahimuliseks (Matt. 13:22). Tuletagem meelde iisraellase Aakani juhtumit. Ta oli oma silmaga näinud, kuidas rahvas ime läbi üle Jordani jõe läks. Ometi sattus ta ahnuse võimusesse ja andis järele soovile varastada Jeeriko sõjasaagi hulgast hõbedat ja kulda ning üks kallihinnaline riideese. See tegu maksis talle elu (Joosua 7:1, 20–26). Pole siis üllatav, et Jeesus sajandeid hiljem hoiatas: „Hoidke oma silmad lahti ja hoiduge igasuguse saamahimu eest” (Luuka 12:15).

Ausus töökohal

Vaadelgem nüüd mõningaid olukordi, mis võivad panna proovile meie otsusekindluse jääda kõiges ausaks. Ausus töökohal tähendab muu hulgas seda, et me ei varasta – isegi kui kõik töökaaslased seda teevad (Tiit. 2:9, 10). Jurandir, kes töötab riigiametis, andis oma reisikulud ausalt teada. Tema kolleegid esitasid aga suurema summa, kui olid tegelikult kulutanud. Nad said seda teha sellepärast, et osakonnajuhataja oli nendega mestis. Juhataja koguni noomis Jurandiri aususe pärast ega saatnud teda enam ärireisidele. Mõne aja pärast aga revideeriti selle asutuse raamatupidamist ning Jurandir sai aususe eest kiita. Lisaks sai ta ametikõrgendust.

Müügimehel Andrél käskis tööandja võtta klientidelt kaks korda ühte ja sama teenustasu. Meie vend palus Jehoovalt julgust pidada kinni Piibli põhimõtetest (Laul 145:18–20). Ta üritas tööandjale ka selgitada, miks ta ei saa tema korraldust täita – kuid asjatult. Nõnda otsustas André sellelt heapalgaliselt töölt ära tulla. Kuid umbes aasta pärast helistas talle see endine tööandja ja kutsus teda tööle tagasi, kinnitades, et klientidelt ei võeta enam ebaausat vaheltkasu. André edutati juhatajaks.

Ära jäta võlga tasumata

Apostel Paulus andis kristlastele nõu: „Ärgu olgu teil kellelegi võlgu” (Rooml. 13:8).  Võib juhtuda, et hakkame võla mittetagastamist õigustama väitega, et laenuandja on jõukal järjel ega vajagi seda raha. Piibel aga ütleb, et „õel võtab laenuks ega tasu” (Laul 37:21).

Mis siis, kui mingi ootamatus takistab meid võlga tagasi maksmast? (Kog. 9:11.) Francisco laenas Alfredolt 5000 euro suuruse summa, et maksta ära oma hüpoteekvõlg. Kuid tagasilöökide tõttu äritegevuses ei suutnud ta Alfredole laenu tähtajaks tagastada. Francisco võttis Alfredoga ühendust, et asja arutada, ning nad leppisid kokku, et Francisco maksab võla tagasi osade kaupa.

Hoidu jätmast valet muljet

Meenutagem esimese sajandi kristlikku kogudusse kuulunud abielupaari Hananiase ja Safiira hoiatavat lugu. Müünud maha oma põllu, tõid nad ainult osa selle eest saadud rahast apostlitele, kuid väitsid, et see on kogu müügihind. Nad tahtsid oma teeseldud heldekäelisusega teistele muljet avaldada. Apostel Peetrus aga paljastas Jumala püha vaimu mõjutusel nende pettuse ning Jehoova surmas nad (Ap. t. 5:1–11).

Erinevalt petislikest Hananiasest ja Safiirast olid piiblikirjutajad siirad ja ausad. Mooses pani ausalt kirja juhtumi, mil ta kaotas enesevalitsuse ja selle tõttu ka võimaluse minna Tõotatud Maale (4. Moos. 20:7–13). Joonagi ei salanud maha oma nõrkusi, mis olid ilmnenud nii enne kui ka pärast Niinive elanikele kuulutamist. Ta hoopis pani need kirja (Joona 1:1–3; 4:1–3).

Kahtlemata nõuab julgust, et rääkida tõtt ka siis, kui peame sellepärast kahju kannatama, nagu ilmneb 14-aastase Nathalia juhtumist koolis. Ta vaatas üle oma kontrolltööd ja märkas, et üks vastus, mille õpetaja oli õigeks lugenud, on tegelikult vale. Nathalia ei kõhelnud õpetajale sellest rääkida, ehkki ta teadis, et hinne võib selle tõttu langeda. „Vanemad on mulle alati õpetanud, et kui tahan Jehoovale meeldida, pean olema aus. Südametunnistus oleks mind vaevama jäänud, kui ma poleks õpetajaga rääkinud,” ütleb ta. Õpetaja kiitis Nathaliat aususe eest.

Ausus toob Jehoovale austust

17-aastane Giselle leidis rahakoti koos dokumentide ja 25 euro suuruse summaga. Ta teatas leiust kooli juhtkonnale, kuna soovis, et rahakott õige omaniku kätte jõuaks. Kuu aega hiljem luges direktori asetäitja kogu klassile ette kirja, milles kiideti Giselle’i aususe eest ning tema vanemaid hea õpetuse ja usulise kasvatuse eest. Giselle’i „head teod” tõid Jehoovale ülistust (Matt. 5:14–16).

Nõuab pingutust, et olla aus nende seas, kes on „enesearmastajad, rahaarmastajad, iseteadvad, üleolevad, ... ebalojaalsed” (2. Tim. 3:2). Kuid Jehoova kartus, Piibli järgi kasvatatud südametunnistus ja rahulolemine sellega, mis meil on, aitavad meil selles ebaausas maailmas ausaks jääda. See kõik tugevdab ka meie sõprust Jehoovaga, kes „on õiglane” ja „armastab õigust” (Laul 11:7).

[Allmärkus]

[Pildid lk 7]

Jehoova kartus tugevdab meie otsustavust olla aus

[Pilt lk 8]

Meie ausus toob Jehoovale ülistust