Elulugu

Jüngriteks tegemise töö on kujundanud mu elu

Jutustanud Lynette Peters

Meid tuldi evakueerima. Snaiper seisis hoone katusel. Merejalaväelased lamasid silmili maas rohus, püssid laskevalmis. Jooksin koos teiste misjonäridega tol pühapäeva hommikul helikopteri poole, mis meid ootas, ja sundisime end rahu säilitama. Peatselt olimegi õhus. Kümne minuti pärast olime turvaliselt sõjalaeva pardal, mis seisis ankrus ranniku lähedal.

JÄRGMISEL hommikul saime teada, et mässulised olid pommitanud hotelli, kus me eelmisel ööl varjul olime. Aastaid kestnud tsiviilelanike rahutused olid Sierra Leones lõpuks kasvanud üleüldiseks sõjaks. Kõiki välismaalasi, kaasa arvatud meid, sunniti praktiliselt kohe riigist põgenema. Et selgitada, kuidas ma sellisesse olukorda sattusin, alustan algusest.

Kasvasin üles Briti Guajaanas, mis on 1966. aastast alates tuntud kui Guyana. Minu lapsepõlv 1950-ndatel oli muretu ja õnnelik. Enamik lapsevanemaid väärtustas kõrgelt haridust ning noortelt oodati, et nad koolis hästi õpiksid. Mäletan, et üks pangaametnik küsis kord isalt: „Miks sa maksad nii suurt õppemaksu oma laste koolitamiseks?” Isa vastas: „Vaid parim haridus tagab nende edu.” Sel ajal arvas ta, et parima hariduse saab prestiižikatest koolidest. Varsti mõtles ta aga teisiti.

Kui olin 11-aastane, hakkas ema Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Ta läks koos naabrinaisega kuningriigisaali, ja sel  õhtul kuuldu veenis neid, et nad on leidnud tõe. Pärastpoole mainis mu ema teisele naabrinaisele, millest seal räägiti. Peatselt uurisidki nad kolmekesi misjonäride Daphne Harry (hiljem Baird) ja Rose Cuffiega. Vähem kui aasta pärast ema ja tema kaks sõbrannat ristiti. Viis aastat hiljem lahkus minu isa seitsmenda päeva adventistide kirikust ning sai samuti ristitud Jehoova tunnistajaks.

Noorena veetsime koos kahe õega, kes olime vanimad kümnest lapsest, palju aega misjonikodus, kus elasid Daphne ja Rose. Seal kuulsime nende kuulutustöökogemusi. Neist misjonäridest kiirgas rõõmu, mida nad kogesid väsimatult teiste vaimse heaolu eest hoolitsedes. Nende eeskuju sisendas vähehaaval minusse soovi saada misjonäriks.

Mis aga aitas mul hoida silme ees täisajalist teenistust, kuigi mind ümbritsesid koolikaaslased, kes olid väga karjäärihimulised? Oli nii palju ahvatlevaid võimalusi – oleksin võinud minna õppima juurat, muusikat, meditsiini või mida iganes. Minu vanemate hea eeskuju näitas mulle vajaliku suuna. Nad rakendasid tõde oma ellu, uurisid hoolsasti Piiblit ja pühendasid aega sellele, et aidata teistel Jehoovat tundma õppida. * Pealekauba kutsusid nad korrapäraselt täisajalisi teenijaid meie koju. Nende õdede-vendade rõõm ja rahuldustunne kasvatas minus soovi lasta inimeste jüngriteks tegemise tööl oma elu kujundada.

Lasin end ristida 15-aastaselt. Niipea kui keskkooli lõpetasin, astusin täisajalisse pioneerteenistusse. Esimene, kellel aitasin jõuda pühendumise ja ristimiseni, oli haigla töötaja Philomena. Rõõm sellest, et ta hakkas armastama Jehoovat, tugevdas minus soovi jätkata täisajalist teenistust. Mõne aja pärast pakuti mulle riigiametis, kus olin sekretär, paremat töökohta. Ütlesin sellest ära ja jätkasin selle asemel pioneerteenistust.

Elasin sel ajal ikka veel kodus ning misjonärid külastasid meid jätkuvalt. Kui meeldiv oli küll kuulata nende kogemusi! Kõik see tugevdas minus soovi saada misjonäriks, isegi kui see tundus ebatõenäoline. Tol ajal saadeti ja praegugi saadetakse misjonäre Guyanasse. Olin üllatunud, kuid õnnelik, kui sain 1969. aastal kutse Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli New Yorgis Brooklynis.

Ootamatu ülesanne

Gileadi kooli 48. kursusel oli 54 õpilast  21 maalt. Neist 17 olid vallalised õed. Kuigi käisin selles koolis 37 aastat tagasi, on mul ikka veel eredalt meeles need viis kuud. Õppisin seal paljusid asju – mitte ainult Pühakirja tõdesid, vaid ka praktilisi soovitusi ja nõuandeid tulevastele misjonäridele. Näiteks õppisin seda, kuidas olla tasakaalukas moodi puudutavates asjades ning kuidas püsida sihikindlana ebameeldivatest olukordadest hoolimata.

Minu vanemad rõhutasid alati, kui tähtis on käia regulaarselt kristlikel koosolekutel. Igaüks, kes pühapäeval haiguse tõttu koosolekule ei läinud, polnud järelikult ka järgmisel päeval piisavalt terve, et klaveriõhtule või kontserdile minna. Sellegipoolest jäid mul Gileadi kooli ajal mõningad koosolekud vahele. Ühel reede õhtul püüdsin enda puudumist õigustada Peetelis teenivale abielupaarile Don ja Dolores Adamsile, kes mind koosolekule transportisid. Oo jaa, palju kodutöid, ettekanded – kuidas ma jõuaksin veel teokraatlikusse teenistuskooli ja teenistuskoosolekule? Kui olime veidi selle üle arutlenud, ütles vend Adams mulle: „Lase oma südametunnistusel end juhtida.” Võtsin tema nõuannet kuulda ning tollest õhtust alates ei puudunud ma enam üheltki koosolekult. Kõigi nende aastate jooksul pole ma lubanud millelgi häirida kristlikel koosolekutel käimist, välja arvatud äärmuslikud olukorrad.

Õpingute keskpaiku peeti kõne, kus räägiti meie määramiskohtadest. Oma mõtteis olin alati oletanud, et mind määratakse Guyanasse, kus oli suur vajadus kuulutajate järele. Kujutage ette seda üllatust, kui sain teada, et mind ei saadetagi tagasi. Mind määrati hoopis Lääne-Aafrikasse Sierra Leonesse. Kui tänulik ma küll olin Jehoovale, et minu soov olla misjonär kusagil kaugel kodust oli lõpuks täitunud!

Nii palju, mida õppida

„Maaliline” on parim sõna, mis väljendab minu esmamuljet Sierra Leonest, kus on palju mägesid ja künkaid, lahtesid ja randu. Lääne-Aafrika maid kaunistavad aga kõige rohkem selle elanikud, kelle armastus ja lahkus paneb isegi võõramaalase end koduselt tundma. See aitas uutel misjonäridel koduigatsusest üle saada. Sierra Leone elanikele meeldib rääkida oma tavadest ja kultuurist ning aidata uutel elanikel selgeks saada selle maa segakeel krio.

Krio keeles on palju värvikaid vanasõnu. Näiteks „Pärdik töötab, paavian sööb” tähendab seda, et külvaja ei pruugi alati olla lõikaja. Kui tabavalt see küll kirjeldab maailmas levinud ebaõiglust! (Jesaja 65:22.)

Kuulutamine ja inimeste jüngriteks tegemise töö oli ülimeeldiv. Vaid väga harva polnud mõni Piiblist huvitatud. Aastate jooksul on paljud misjonärid ja kauaaegsed Jehoova teenijad aidanud inimestel – nii noortel kui vanadel – igalt elualalt ja igast suguharust võtta vastu tõe.

Erla Saint Hill, minu esimene misjonikaaslane, oli väsimatu tööline. Ta täitis misjonikodus oma ülesandeid pea sama usinalt  kui teenistuses. Ta aitas mul mõista, kui tähtis on näiteks naabritega lähemalt tutvuda, haigeks jäänud tunnistajaid ja huvilisi külastada ning võimaluse korral matusetalitusi toetada. Samuti rõhutas ta mulle, kui tähtis on alati pärast kuulutustööd astuda kas või korraks läbi õdede-vendade juurest sel territooriumil, kus sa töötasid. Nii tehes sain endale kiiresti emasid, vendasid, õdesid ja sõpru, ning minu määramiskoht saigi mu koduks (Markuse 10:29, 30).

Samuti lõin tugevad sõprussidemed tublide misjonäridega, kellega koos teenisin. Nende seas oli ka mu toakaaslane Adna Byrd, kes teenis Sierra Leones aastatel 1978 kuni 1981, ja Cheryl Ferguson, kes on olnud minu toakaaslane viimased 24 aastat.

Kodusõda toob katsumusi

Aastal 1997, umbes kuu aega pärast uue harubüroo ehitiste pühitsemist Sierra Leones, pidime sõja tõttu maalt evakueeruma, nagu alguses mainisin. Kuus aastat varem oli meile avaldanud muljet Libeeria tunnistajate usk, kes olid põgenenud Sierra Leonesse Libeerias toimunud sõja tõttu. Mõni ei saanud midagi kaasa võtta. Raskest olukorrast hoolimata osalesid nad iga päev teenistuses. Oli väga liigutav näha nende armastust Jehoova ja inimeste vastu.

Nüüd, kui olime ise põgenikud Guineas, järgisime Libeeria vendade eeskuju: usaldasime jätkuvalt Jehoovat ja seadsime Kuningriigi huvid esikohale. Aasta hiljem saime Sierra Leonesse tagasi minna, kuid seitsme kuu pärast hakkas sõda, mistõttu pidime veel kord Guineasse evakueeruma.

Peagi öeldi meile, et üks sõja vaenupool oli misjonikodu Kissys enda valdusesse võtnud ning kõik meie asjad on röövitud või hävitatud. Selle asemel et masenduda, tundsime tänumeelt, et elus olime. Meil oli küll vähe asju, aga saime siiski hakkama.

Jäin koos oma toakaaslase Cheryliga pärast teist evakueerumist Guineasse. See aga tähendas seda, et tuli prantsuse keelt õppima hakata. Mõned kaasmisjonärid olid kärmed kasutama prantsuse keelt, nii palju nagu nad juba õppinud olid, ilma et oleksid eriti muretsenud vigade pärast. Mis aga  puutub minusse, siis mina lausa vihkasin mõtet rääkida ebakorrektselt, niisiis rääkisin prantsuse keelt vaid siis, kui seda tõesti vaja oli. See kõik oli väga vaevanõudev. Pidin endale iga päev meelde tuletama, et ma olin Guineas just selleks, et aidata teistel Jehoovat tundma õppida.

Tegin õpingutes vaikselt edusamme nii, et kuulasin neid, kes rääkisid keelt hästi, ja kasutasin koguduses olevate laste abi, kes parandasid mind julgesti. Aga just siis, päris ootamatult, tuli õigeaegne korraldus Jehoova organisatsioonilt. Lisaks juhenditele, kuidas pakkuda raamatuid ja brošüüre erinevate religioossete uskumustega inimestele, on „Meie Kuningriigiteenistuses” alates 2001. aasta septembrist antud soovitusi ajakirjade tutvustamiseks. Nüüd tunnen ennast teenistuses palju kindlamana, isegi kui ma ei saa end väljendada nii hästi kui oma emakeeles.

Suures peres üleskasvamine on tublisti aidanud kaasa sellele, et olen kohanenud elama koos paljude inimestega. Kord oli meid lausa 17. Need 37 aastat, mil olen teeninud misjonärina, olen elanud koos rohkem kui 100 misjonäriga. Milline eesõigus on küll olnud tutvuda nii paljude inimestega, kel kõigil on erisugune isiksus, aga kes siiski töötavad ühise eesmärgi nimel! Lisaks on suur rõõm olla Jumala kaastööline ning näha, kuidas inimesed Piibli tõe vastu võtavad (1. Korintlastele 3:9).

Misjoniteenistuse aastate jooksul pole ma saanud osa võtta paljudest tähtsatest sündmustest minu pereliikmete elus, näiteks enamiku vendade ja õdede pulmadest. Samuti pole ma näinud nende lapsi nii sageli kui sooviksin. See on olnud ohver minule ja mu perele, kes on mind omakasupüüdmatult julgustanud misjoniteenistust jätkama.

Kuid kõike seda, millest olen pidanud loobuma isiklikus elus, on ühel või teisel moel pakkunud mulle misjoniteenistus. Kuigi ma tegin valiku jääda vallaliseks, on mul palju vaimseid lapsi – mitte ainult need, kellega ma olen Piiblit uurinud, vaid ka need, kellega olen sõbraks saanud. Lisaks olen näinud, kuidas nende lapsed on suureks kasvanud, abiellunud ja omakorda enda lapsed tõeteel üles kasvatanud. Mõned neist on nii nagu minagi lasknud kujundada oma elu inimeste jüngriteks tegemise tööl.

[Allmärkus]

[Kaardid lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Mind määrati Lääne-Aafrikasse Sierra Leonesse

GUINEA

SIERRA LEONE

[Pilt lk 13]

Minu kaks õde, kellega koos veetsime 1950. aastatel palju õnnelikke hetki misjonäride seltsis

[Pilt lk 14]

Koos kaasõpilastega Gileadi piiblikooli 48. lennust

[Pilt lk 16]

Harubüroo hoonete pühitsemine Sierra Leones