”Ta käis meile peale”
„Ta käis meile peale”
IDAMAADE külalislahkus on üldtuntud. Näiteks Indias võib pere jääda ise tühja kõhuga, peaasi et oleks pakkuda toitu ootamatule külalisele. Iraanis on pereemadel kombeks täita külmkapp toiduga, et võõrustada külalisi, kui nad peaksid tulema.
Ka paljud piibliajal elanud inimesed osutasid sellist külalislahkust. Üheks silmapaistvaks näiteks on Makedoonia tähtsaimas linnas Filipis elanud Lüüdia, kes oli tõenäoliselt juudi proselüüt. Ühel hingamispäeval läksid Paulus ning ta reisikaaslased väljapoole Filipi linna jõe äärde, kust nad leidsid eest Lüüdia ja teised naised. Paulus hakkas kuulutama ning Jehoova avas Lüüdia südame. Tulemuseks oli, et see naine ja ta pere ristiti. Lüüdia palus neid mehi: „Kui te arvate, et ma olen saanud usklikuks Issandasse, siis tulge mu kotta!” Pauluse kaaslane Luukas kirjutab: „Ta käis meile peale” (Apostlite teod 16:11–15).
Nii nagu Lüüdia, osutavad kristlased ka tänapäeval külalislahkust oma kaasteenijatele, näiteks reisivatele ülevaatajatele ja nende naistele. Võõrustajad lausa käivad neile peale. Tasuks kogevad nad rõõmu kosutavast vestlusest ja vaimsest seltsingust. Kuigi enamiku Jehoova tunnistajate materiaalsed võimalused on piiratud, on nad siiski külalislahked (Roomlastele 12:13; Heebrealastele 13:2). Teistele andmine teeb neid õnnelikuks. Kahtlemata peavad paika Jeesuse sõnad „Õndsam on anda kui võtta!” (Apostlite teod 20:35).