Elu – kallis või odav?

„Kuna inimene on loodud Jumala näo järgi, siis temalt elu võtmine tähendab maailma kõige kallima ja pühama asja hävitamist.” („The Plain Man’s Guide to Ethics”, William Barclay)

„MAAILMA kõige kallim asi.” Kas ka sina suhtud ellu sel viisil? Inimeste üldine käitumine annab tunnistust sellest, et paljud pole selle õpetlase sõnadega nõus. Vägivaldsed inimesed, kes püüdlevad isekalt oma eesmärkide poole ega hooli karvavõrdki teiste heaolust, on kustutanud kalgilt miljonite inimeste eluküünla. (Koguja 8:9.)

Kasutud ja ülearused

Klassikaliseks näiteks oli Esimene maailmasõda. Ajaloolane Alan John Percivale Taylor ütleb, et selles kohutavas konfliktis „ohverdati inimkehi tihti ilma igasuguse eesmärgita”. Kuulsusjanus kõrged sõjaväelased kohtlesid sõdureid nii, nagu oleksid need väärtusetud ja täiesti kasutud. Prantsusmaal toimunud Verduni lahingus hukkus üle poole miljoni mehe. „Seal polnud midagi võita ega kaotada [strateegilises mõttes],” kirjutab Taylor, „ainus eesmärk oli tappa inimesi ja saavutada kuulsus.” („The First World War”.)

Selline suhtumine elu väärtusesse on levinud ka tänapäeval. Teadlane Kevin Bales juhib tähelepanu sellele, et „rahvastiku plahvatuslik kasv on ujutanud maailma tööjõuturu üle tohutu hulga vaeste ja kaitsetute inimestega”. Nad peavad terve elu võitlema oma eluspüsimise eest julmas ärisüsteemis, kus „elu on odav”. Nende ekspluateerijad kohtlevad neid Balesi sõnul nagu  orje – nagu „täiesti ülearuseid tööriistu, mida võib pärast rahalise kasu saamist ära visata”. („Disposable People”.)

„Tuulepüüdmine”

On rohkesti muidki põhjuseid, miks väga paljud inimesed tunnevad end läbinisti väärtusetuna ja lootusetus olukorras, tajudes, et kedagi ei huvita see, kas nad on elus või surnud. Lisaks sõdadele ja ebaõiglusele vaevavad inimkonda ka põuad, näljahädad, haigused, lähedaste inimeste surm ja lugematul hulgal muid asju. Kõik see paneb inimesi mõtlema, kas elu on üldse elamist väärt. (Koguja 1:8, 14.)

Muidugi ei puutu igaüks kokku äärmuslike raskuste ja ängistusega. Kuid isegi need, kes kõige hullemast on pääsenud, on tihti nõustunud Iisraeli kuninga Saalomoni sõnadega: „Mis on inimesel kõigest oma vaevast ja püüdeist, millega ta ennast vaevab päikese all?” Selle üle mõtiskledes on paljud jõudnud järeldusele, et suurem osa nende tegemistest on olnud „tühi töö ja vaimu närimine [„tuulepüüdmine”, P 1938–40]”. (Koguja 2:22, 26.)

„Kas see ongi kõik?” mõtlevad paljud, kui nad vaatavad tagasi elatud elule. Tõepoolest, kui palju on neid, kes eluõhtusse jõudes tunnevad patriarh Aabrahami sarnaselt, et nad on oma elupäevadega ’rahulolevad’? (1. Moosese 25:8, UM.) Suurem osa inimestest tunneb pidevat tühisust. Ent elu ei pea olema tühine. Jumala silmis on iga inimene kallihinnaline ja ta tahab, et igaüks meist elaks täisväärtuslikku ja rahuldustpakkuvat elu. Kuidas see võimalikuks osutub? Sellest räägib järgmine artikkel.