Ugarit – muistne linn Baali kummardamise kütkeis

AASTAL 1928 sattus Süüria talupoeg põldu kündes kivile, mis kattis muinaskeraamikat sisaldavat kalmet. Ta ei osanud arvatagi, kui tähendusrikas on tema leid. Järgmisel aastal tuli seda ala uurima Prantsuse arheoloogide rühm eesotsas Claude Schaefferiga, kes oli kuulnud sellest juhuleiust.

Üsna varsti kaevati välja kiilkirjatahvel, mis aitas arheoloogidel kindlaks teha, mis varemed nende kühvlite alt välja hakkasid ilmuma. See oli Ugarit,  Lähis-Ida tähtsamaid muistseid linnu. Kirjanik Barry Hoberman ütles koguni: „Mitte ükski arheoloogiline leid, isegi mitte Surnumere kirjarullid, pole sügavamini mõjutanud meie arusaamu Piiblist.” („The Atlantic Monthly”.)

Teede ristumiskoht

Praeguse Süüria aladel, Vahemere rannikul Ras Šamra nimelise künka all paiknev Ugarit oli teisel aastatuhandel e.m.a õitsev rahvusvahelise tähtsusega linn. Selle valdused ulatusid umbes 60 kilomeetrit Casiuse mäest põhjas kuni Tell Sukasini lõunas ning 30–50 kilomeetrit Vahemerest läänes kuni Orontese jõe oruni idas.

Ugariti paraskliima soodustas kariloomade pidamist. Sellest piirkonnast saadi teravilja, oliiviõli, veini ja ka puitu, mida Mesopotaamias ja Egiptuses nappis. Lisaks kujunes linn strateegiliste kaubateede ristumiskohas paiknemise tõttu üheks esimeseks tähtsaks rahvusvaheliseks sadamaks. Ugaritis kauplesid Anatoolia, Babüloonia, Egeuse mere saarte, Egiptuse ja teiste Lähis-Ida piirkondade kaupmehed metalli, põllumajandustoodete ja paljude muude kohalike kaupadega.

Hoolimata materiaalsest õitsengust, jäi Ugarit vasallriigiks. Ugarit oli kuni 14. sajandini e.m.a Egiptuse maailmariigi põhjapoolseim sõjaline eelpost, siis aga liideti see hetiitide impeeriumiga. * Ugarit pidi maksma tribuuti ja varustama oma ülemvalitsejat sõjameestega. Kui sissetungivad mererahvad * hakkasid laastama Anatooliat (Kesk-Türgi) ja Põhja-Süüriat, nõudsid hetiidid appi Ugariti sõjaväe ja laevastiku. Selle tagajärjel jäi Ugarit ise kaitseta ja hävitati täielikult umbes 1200. aastal e.m.a.

Minevikku taastamas

Ugaritist jäi järele hiiglaslik, ligi 20 meetri kõrgune küngas, mille pindala on üle 25 hektari. Vaid ühel kuuendikul sellest maa-alast on tehtud väljakaevamisi. Arheoloogid on välja kaevanud tohutu paleekompleksi varemed, kus on peaaegu sada ruumi ja siseõued, mis kõik kokku hõlmavad umbes 10 000 ruutmeetrit. Kompleksis oli veevärk, tualettruumid ja reoveesüsteem. Mööbel oli kaetud kulla, lasuriidi ja elevandiluuga. Leitud on ka keerukate elevandiluunikerdustega tahveldisi. Palee muutis veelgi kütkestavamaks müüriga ümbritsetud aed ja maapõue rajatud bassein.

Linnas ja selle ümbruskonna tasandikel domineerisid Baali ja Dagani templid. *  Need arvatavalt 20 meetri kõrgused templitornid koosnesid väikesest eesruumist ja sellele järgnevast siseruumist, kus paiknes jumalakuju. Trepp viis üles terrassile, kus kuningas juhatas mitmesuguseid kombetalitusi. Öösel ja tormi ajal võisid templitorne valgustada märgutuled, et juhtida laevu turvaliselt sadamasse. Sellest pühamust leitud 17 ankrukivi olid kahtlemata pühendusohvrid meremeestelt, kes arvasid, et nad olid turvaliselt pärale jõudnud tänu tormijumal Baal-Hadadile.

Raidkirjade leid

Ugariti varemetest leiti tuhandeid savitahvleid. Avastati kaheksas keeles ja viies tähestikus kirjutatud äridokumente, juriidilisi ja diplomaatilisi tekste ning haldusdokumente. Schaefferi meeskond leidis raidkirju tol ajal veel tundmatus keeles (nimetati ugariti keeleks), kus kasutati 30 kiilkirjamärki, mis moodustavad ühe vanima seni avastatud tähestiku.

Lisaks argiküsimustele sisaldasid need ugaritikeelsed ürikud kirjanduslikke tekste, mis avasid uue tee tolle aja religioossete uskumuste ja tavade mõistmiseks. Ugariti religioonil paistab olevat suuri sarnasusi naabruses elanud kaananlaste religiooniga. Roland de Vaux’ sõnul „peegeldavad [need tekstid] üsna täpselt Kaananimaa tsivilisatsiooni vahetult enne iisraellaste sissetungi”.

Religioon Baali linnas

Ras Šamra tekstid mainivad rohkem kui 200 jumalat ja jumalannat. Kõrgeim jumalus oli El, keda kutsuti jumalate ja inimeste isaks. Tormijumal Baal-Hadad oli „pilvedel sõudja” ja „maa isand”. Eli kujutatakse targa, valge habemega vanamehena, kes on inimestest kaugel. Baal jälle on tugev ja auahne jumalus, kes püüab valitseda jumalate ja inimeste üle.

Leitud tekste loeti tõenäoliselt ette usupühadel, näiteks uusaastapidustustel ja lõikuspühal. Siiski ei osata neid täpselt tõlgendada. Ühes poeemis, kus käib vaidlus valitsusvõimu üle, võidab Baal Eli lemmikpoja merejumal Jammi. See võit võis anda Ugariti meremeestele usu sellesse, et Baal kaitseb neid merel. Mot tapab kahevõitluses Baali ja viimane siirdub allilma. Sellele järgneb põud ja inimtegevus soikub. Baali naine ja õde Anat – armastuse- ja sõjajumalanna – tapab Moti ning äratab Baali ellu. Baal tapab Eli naise Athirati (Ašera) pojad ja asub jälle troonile. Seitsme aasta pärast tuleb aga Mot tagasi.

Mõned tõlgendavad seda poeemi kui aastaaegade vaheldumise sümbolit, mille käigus eluandvad vihmad asenduvad kõrvetava suvekuumusega ja naasevad sügisel  taas. Teised arvavad, et seitsmeaastane tsükkel viitab nälja- ja põuakartusele. Mõlemal juhul peeti inimeste püüdluste õnnestumisel oluliseks Baali juhtpositsiooni. Õpetlane Peter Craigie märgib: „Baali-kultuse eesmärk oli kindlustada tema ülemvõim; tema kummardajad uskusid, et vaid tema ülimuslikkus tagab inimeste ellujäämiseks väga olulise põlluvilja ja karja jätkumise.”

Kaitsevall paganluse vastu

Väljakaevatud tekstid tõendavad kindlalt Ugariti religiooni rikutust. „The Illustrated Bible Dictionary” kommenteerib: „Need sõda, püha prostitutsiooni ja erootilist armastust tähtsustavad tekstid osutavad sääraste ebajumalate kummardamise laostavatele tagajärgedele koos nendest tuleneva sotsiaalse allakäiguga.” De Vaux täheldab: „Neid poeeme lugedes võib mõista tõemeelsete Jahve kummardajate ja suurte prohvetite vastikust sellise kummardamisviisi suhtes.” Seadus, mille Jumal andis muistsele Iisraeli rahvale, oli kaitsevall säärase valereligiooni vastu.

Ugaritis tegeleti laialdaselt ennustamise, astroloogia ja maagiaga. Märke ja endeid ei otsitud mitte ainult taevakehade järgi, vaid ka moondunud loodetelt ja tapetud loomade sisikondadest. „Usuti, et jumal samastub talle rituaalselt ohverdatava loomaga ja et jumala vaim sulandub looma vaimuga,” kommenteerib ajaloolane Jacqueline Gachet. „Seega oli nendelt elunditelt nähtavaid märke lugedes võimalik selgitada välja, milline meelelaad on nendel jumalatel, kes võisid anda kas jaatava või eitava vastuse küsimusele tulevikusündmuste või mingis olukorras tegutsemise kohta.” („Le pays d’Ougarit autour de 1200 av.J.C.”) Vastupidiselt sellele pidid iisraellased sääraseid kombeid vältima (5. Moosese 18:9–14).

Moosese Seadus keelas selgelt ära loomapilastuse (3. Moosese 18:23). Kuidas suhtuti sellesse tavasse Ugaritis? Ühes leitud tekstis paaritub Baal mullikaga. Arheoloog Cyrus Gordon kommenteeris: „Kuigi väidetakse, et Baal võtab selle akti puhul endale pulli kuju, ei saa sama öelda preestrite kohta, kes Baali-müüte etendasid.”

Iisraellastele anti käsk: „Ärge lõigake oma ihusse surnumärki!” (3. Moosese 19:28.) Kuid Baali surmale reageerides „torkas [El] oma nahka noaga, ta tegi sisselõikeid habemenoaga; ta haavas oma põski ja lõuga”. Rituaalne sisselõikamine oli ilmselt Baali kummardajate seas tavaks (1. Kuningate 18:28).

Üks Ugariti poeem paistab viitavat sellele, et Kaananimaa religioonis oli tavaliseks viljakusriituseks keeta kitsetalle  piimas. Moosese Seadus keelas aga iisraellasi: „Ära keeda kitsetalle ta ema piimas” (2. Moosese 23:19).

Võrdlused piiblitekstidega

Ugaritikeelseid tekste tõlgiti algselt peamiselt Piibli heebrea keele abil. Peter Craigie täheldab: „Heebrea tekstis on palju sõnu, mille tähendus on ebaselge, mõnikord lausa tundmatu; kuni 20. sajandini tegid tõlkijad mitmesuguseid oletusi nende võimaliku tähenduse kohta. Kui aga samad sõnad esinevad ugaritikeelses tekstis, on edasiminek võimalik.”

Näiteks tekstis Jesaja 3:18 tõlgitakse üht heebreakeelset sõna üldjuhul sõnaga „laubaehted”. Sarnane ugaritikeelne sõnajuur viitab nii päikesele kui ka päikesejumalannale. Seega võisid Jesaja prohvetikuulutuses mainitud Jeruusalemma naised olla kaunistatud väikeste päikest kujutavate ripatsite või kuukujuliste ehetega kaananlaste jumalate austuseks.

Õpetussõnade 26:23 masoreetne tekst võrdleb „põlevaid huuli ja kurja südant” saviastjaga, mis on kaetud „hõberäbuga”. Ugaritikeelne sõnajuur võimaldab teha võrdluse, mida võiks tõlkida „nagu glasuur potikillul”. Eestikeelne Piibel tõlgib selle kohaselt: „Libedad huuled ja kuri süda on nagu hõbevaabaga kaetud potitükk!”

Kas piiblikirjutiste alus?

Ras Šamra tekstide uurimise põhjal on mõned õpetlased väitnud, et mõningad piiblilõigud on ugaritikeelse poeesia kohandused. Prantsuse Instituudi liige André Caquot räägib „kaananlaste kultuurilisest aluskihist iisraellaste religiooni alustes”.

Rooma Piiskopliku Piibliinstituudi liige Mitchell Dahood kommenteerib Laulu 29: „See laul on tormijumal Baalile tehtud muistse kaananlaste hümni jahvistlik kohandus ... Peaaegu kõigi selle laulu sõnade teisendeid võib nüüd leida vanematest kaananlaste tekstidest.” Kas selline järeldus on õigustatud? Mitte sugugi!

Mõõdukama seisukohaga õpetlased tunnistavad, et sarnasustega on liialdatud. Teised on kritiseerinud niinimetatud pan-ugaritismi. „Mitte ükski ugaritikeelne tekst ei vasta täielikult Laulule 29,” teatab teoloog Garry Brantley. „Pole mingit kindlat alust väita, et Laul 29 (või mõni muu piiblitekst) on paganliku müüdi kohandus.”

Kas kõnekujundite, poeetiliste paralleelide ja stiilivõtete sarnasus tõendab, et tegemist on kohandusega? Vastupidi, sellised paralleelid on täiesti ootuspärased. „The Encyclopedia of Religion” märgib: „Sellise vormi ja sisu sarnasuse põhjus on kultuuriline: kuigi Ugariti ja Iisraeli geograafilised ja ajalised erinevused olid märkimisväärsed, kuulusid nad mõlemad ühte suuremasse kultuuriruumi, mis jagas ühist luulelist ja religioosset sõnavara.” Garry Brantley järeldab seega: „See, et paganlikud uskumused on pelgalt lingvistilise sarnasuse tõttu piibliteksti aluseks, on ekslik tõlgendus.”

Lõpuks tuleks märkida, et niipalju kui üldse võib tõmmata paralleele Ras Šamra tekstide ja Piibli vahele, on need ainult kirjanduslikud, mitte religioossed. „Piibli kõrget eetikat ja moraali Ugaritist leitud pole,” märgib arheoloog Cyrus Gordon. Tõepoolest, erinevused on kaugelt kaalukamad kui sarnasused.

Ugariti uurimine aitab tõenäoliselt edaspidigi piibliuurijatel mõista piiblikirjutajate ja heebrealaste üldist kultuurilist, ajaloolist ja religioosset tausta. Samuti võib Ras Šamra tekstide jätkuv uurimine heita uut valgust vanaheebrea keele mõistmisele. Eelkõige aga tõstavad Ugariti arheoloogilised leiud ilmekalt esile kontrasti laostava Baali-kultuse ja Jehoova puhta kummardamise vahel.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 25]

Arheoloogilised leiud Ugaritis on aidanud meil paremini mõista Pühakirja

[Kaart/pildid lk 24, 25]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Hetiitide impeerium 14. sajandil e.m.a

VAHEMERI

Eufrat

CASIUSE MÄGI (JEBEL EL-AGRA)

Ugarit (Ras Šamra)

Tell Sukas

Orontes

SÜÜRIA

EGIPTUS

[Allikaviited]

Baali kuju ja loomapeakujuline joogianum: Musée du Louvre, Paris; maalitud kuningapalee: © D. Héron-Hugé pour „Le Monde de la Bible”

[Pilt lk 25]

Palee sissekäigu varemed

[Pilt lk 26]

Mütoloogiline ugaritikeelne poeem aitab mõista 2. Moosese 23:19 tausta

[Allikaviide]

Musée du Louvre, Paris

[Pildid lk 27]

Baali steel

Kuldvaagen jahistseeniga

Elevandiluust kosmeetikalaeka kaas viljakusjumalannaga

[Allikaviide]

Kõik pildid: Musée du Louvre, Paris