Aleksander VI – paavst, keda Rooma ei unusta

„KATOLIIKLIKUST seisukohast vaadatuna pole võimalik leida piisavalt karme sõnu, et Aleksander VI hukka mõista.” („Geschichte der Päpste seit dem Ausgang des Mittelalters”.) „Tema eraelu ei saa mitte millegagi õigustada ... Tuleb tunnistada, et see ametiaeg ei too kirikule au. Kuigi Borgia perekonna kaasaegsed olid sarnaste põlastusväärsete tegudega harjunud, vaatasid nad äärmise õudusega Borgiade kuritegudele, mille järelmõjud pole rohkem kui neli sajandit hiljem ikka veel täielikult vaibunud.” („L’Église et la Renaissance, 1449–1517”.)

Miks teevad arvestatavad ajaloolised teosed roomakatoliku kirikut käsitledes nii karme märkusi paavsti ja tema pere kohta? Millega nad sellise kriitika ära teenisid? Roomas korraldatud väljapanek (oktoober 2002 – veebruar 2003) pealkirjaga „I Borgia–l’arte del potere” (Borgiad – võimu kunst) andis võimaluse mõtiskleda paavstiameti eelisõiguste üle, täpsemalt mil moel kasutas neid Rodrigo Borgia ehk Aleksander VI (paavst aastatel 1492–1503).

Võimuletulek

Rodrigo Borgia sündis 1431. aastal silmapaistvas perekonnas Játivas, Aragóni kuningriigis, nüüdse Hispaania aladel. Tema onu, Valencia piiskop Alfonso de Borgia hoolitses oma õepoja koolituse eest ja kindlustas, et veel teismeeas Rodrigo saaks kiriklikke benefiitse (tasustatud kiriklikke ametikohti). 18-aastaselt kolis Rodrigo Alfonso soosikuna, kes oli sel ajal juba kardinal, Itaaliasse õigusteadust õppima. Kui Alfonsost sai paavst Calixtus III, tegi ta Rodrigost ja veel ühest sugulasest kardinalid, Pere Lluís Borgia sai mitme linna valitsejaks. Peagi määrati Rodrigo kiriku asekantsleri ametisse, kus tal õnnestus mitme paavsti valitsusajal hankida arvukalt tulutoovaid benefiitse, koguda endale tohutu varanduse, omada suurt võimu ja elada toretsevat elu nagu prints.

Rodrigo oli intelligentne ja osav kõnemees, kunstide patroon ning suuteline oma sihte saavutama. Tal oli palju salasuhteid. Oma eluaegse kallimaga oli tal neli last, samuti oli tal lapsi teiste naistega. Kuigi paavst  Pius II noomis teda „kõige liiderlikumate” lõbustuste ja „ohjeldamatute naudingute” eest, Rodrigo oma käitumist ei muutnud.

Pärast paavst Innocentius VIII surma 1492. aastal tulid kardinalid kokku mantlipärijat valima. On teada, et Rodrigo Borgia ostis hiilgavate pakkumiste ja avaliku küünilisusega piisaval hulgal kaaskardinalide hääli, et väljuda konklaavilt paavst Aleksander VI-na. Millega ta kardinalide häälte eest tasus? Ta kinkis neile kiriklikke ametikohti, paleesid, losse, linnu, abtkondi ja ülisuurt tulu toovaid piiskopkondi. Kindlasti on mõistetav, miks üks kirikuajaloolane on nimetanud Aleksander VI valitsusaega „Rooma kiriku häbiväärseks ja skandaalseks ajaks”.

Pole parem ilmalikest printsidest

Omades kirikupeana vaimulikku võimu, aitas Aleksander VI lahendada Hispaania ja Portugali vahelist vaidlust äsjaavastatud territooriumide jagamise üle Ameerikas. Ilmalikud võimud tegid ta Kesk-Itaalias asunud Kirikuriigi peaks ja ta valitses oma riiki nii nagu teised renessansiajastu valitsejad. Seega, Aleksander VI valitsusaega, nagu ka enne ja pärast teda ametis olnud paavstide oma, iseloomustasid altkäemaksud, onupojapoliitika ja salapärased surmad.

Sel tormisel ajal võitlesid rivaalitsevad võimud Itaalia territooriumi pärast ja paavst ei olnud sugugi passiivne pealtvaataja. Tema kavalad poliitilised võtted ning sõlmitud ja tühistatud liidud olid kavandatud selleks, et oma võimu suurendada, oma laste karjääri edendada ja Borgia perekonda kõigist teistest kõrgemale tõsta. Tema pojast Juanist, kes abiellus Kastiilia kuninga nõoga, sai Gandía hertsog Hispaanias. Teine poeg Jofré abiellus Napoli kuninga lapselapsega.

Kui paavst tahtis sõlmida Prantsusmaaga suhete tugevdamiseks liidu, katkestas ta 13-aastase tütre Lucrezia kihluse Aragóni aadlikuga ja andis ta selle asemel naiseks Milano hertsogi sugulasele. Kui nende abielu polnud enam poliitiliselt kasulik, leiti ettekääne selle tühistamiseks ja Lucrezia laulatati rivaalitseva dünastia liikme Aragóni Alfonsoga. Samal ajal sõlmis Lucrezia auahne ja halastamatu vend Cesare Borgia liidu Prantsusmaa kuninga Louis XII-ga ja tema õe hiljutine abiellumine aragoonlasega muutus takistuseks. Kuidas olukord lahendati? Üks allikas räägib, et Lucrezia õnnetut abikaasat Alfonsot „haavasid Peetri kiriku trepil neli oletatavat palgamõrtsukat. Sellal kui ta oli paranemas, kägistas ta üks Cesare teener”. Soovides sõlmida uusi strateegilisi liite, pani paavst Lucrezia, kes oli nüüd 21-aastane, kolmandat korda paari, seekord Ferrara võimsa hertsogi pojaga.

Cesare karjääri on kirjeldatud kui „häbitut ja verevalamist täis lugu”. Kuigi Cesare isa määras ta 17-aastaselt kardinaliks, sobinuks ta pigem sõtta kui kirikuasjadega tegelema, sest ta oli nutikas, auahne ja äärmiselt korrumpeerunud. Pannud vaimulikuameti maha, abiellus ta Prantsusmaa printsessiga, omandades seega Valentinois’  hertsogkonna. Seejärel alustas ta prantsuse sõjaväe toel sõjalisi piiramisi ja korraldas atentaate, et Põhja-Itaaliat oma võimule allutada.

Kuna Cesare edasistele sihtidele oli vaja Prantsusmaa sõjalist tuge, oli paavst armulikult nõus tulutoova, kuid skandaalse lahutusega, mida soovis Prantsusmaa kuningas Louis XII. Nii võimaldaski paavst tal naida Bretagne’i Anne ja liita naise hertsogkond oma kuningriigiga. Üks teatmeteos sõnab, et tegelikult paavst „ohverdas kiriku maine ja ranged põhimõtted oma pereliikmete ilmalike eeliste nimel”.

Kriitika paavsti ohjeldamatuse aadressil

Borgiade ohjeldamatus tõi endaga kaasa vaenlasi ja kriitikat. Paavst peamiselt eiras halvustajaid, aga oli keegi, keda ta ei saanud märkamata jätta, Girolamo Savonarola. Ta oli dominikaani munk, tuline jutlustaja ja Firenze poliitiline juht. Ta mõistis hukka nii paavsti õukonna kõlvatused kui ka paavsti enda ja tema poliitika, nõudes tema tagandamist ja kiriklikke reforme. Savonarola hurjutas: „Kirikujuhid, ... õhtul lähete oma sohinaiste ja hommikul sakramentide juurde.” Hiljem lausus ta: „[Neil juhtidel] on hoora nägu, nende kuulsus tuleb kirikule kahjuks. Neil, ma ütlen teile, ei ole kristlikku usku.”

Üritades teda vaikima panna, pakkus paavst Savonarolale kardinaliametit, millest too keeldus. Kas oli see siis tema paavstivastane poliitika või jutlustamine, mis ta hukatusse viisid, kuid Savonarola heideti lõpuks kirikust välja, vahistati, piinati ülestunnistuse saamiseks ning seejärel poodi üles ja põletati.

Mõtlemapanevad küsimused

Need ajaloolised sündmused tõstatavad tähtsaid küsimusi. Kuidas paavsti intriige ja käitumist selgitada? Kuidas ajaloolased neid selgitavad? Kasutatakse erinevaid arutluskäike.

Paljude arvates tuleb Aleksander VI vaadata ajaloolises kontekstis. Tema poliitilise ja kirikliku tegevuse tingis väidetavalt soov tagada rahu, säilitada tasakaal rivaalitsevate riikide vahel, tugevdada liitude abil sõprussidemeid nendega, kes kaitseksid paavstivõimu, ja hoida ristiusumaailma monarhid ühtsetena Türgi ohu vastu.

Aga tema käitumine? „Igal ajajärgul kiriku ajaloos on olnud halbu kristlasi ja väärituid preestreid,” lausub üks õpetlane. „Et kedagi mitte šokeerida, kuulutas Kristus ise selle ette; ta isegi võrdles oma kirikut põlluga, millel kasvab hea nisu ja umbrohi, ning võrguga, milles on head kalad ja halvad, nii nagu ta sallis isegi Juudast oma apostlite seas.” *

Sama õpetlane jätkab: „Nii nagu metallraamistis ei vähenda kalliskivi väärtust, ei saa preestrite patusus oluliselt kahjustada ... tema õpetatavaid doktriine. ... Kuld jääb kullaks, olgu käsi, mis seda jagab, puhas või ebapuhas.”  Üks katoliku ajaloolane väidab, et siirad katoliiklased oleksid Aleksander VI puhul pidanud järgima nõuannet, mille Jeesus andis oma jüngritele kirjatundjate ja variseride kohta: ’Tehke nende sõnade, aga mitte nende tegude järgi’ (Matteuse 23:2, 3). Aga kas selline arutluskäik tõesti veenab sind?

Kas see on tõeline kristlus?

Jeesus andis lihtsa juhise, mille järgi väidetavate kristlaste väärtust hinnata: „Nende viljast te tunnete nad. Ega viinamarju nopita kibuvitstest või viigimarju ohakatest? Nõnda iga hea puu kannab head vilja, aga halb puu kannab halba vilja. Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja. Nõnda siis nende viljast te tunnete nad ära” (Matteuse 7:16–18, 20).

Kuidas on religioonijuhid sajandite vältel vastanud ja kuidas nad praegu vastavad Jeesuse seatud tõelise kristluse eeskujule, mille näiteks olid tema tõelised järelkäijad? Vaadelgem kõigest kahte valdkonda – poliitikasse sekkumist ja eluviisi.

Jeesus ei olnud ilmalik prints. Elades sedavõrd tagasihoidlikku elu, polnud tal, nagu ta tunnistas, isegi kohta, „kuhu ta oma pea võiks panna”. Tema Kuningriik ’ei olnud sellest maailmast’ ja tema jüngrid ei pidanud olema ’maailma osa, nii nagu temagi ei olnud maailma osa’. Sellepärast keeldus Jeesus sekkumast tolleaegsesse poliitikasse (Matteuse 8:20; Johannese 6:15; 17:16, UM; 18:36).

Kas pole tõsi, et sajandeid on religioossetel organisatsioonidel olnud tavaks teha koostööd poliitiliste valitsejatega, et saada võimu ja materiaalset kasu, kuigi see on toonud lihtrahvale kannatusi? Kas pole tõsi ka see, et suur osa nende vaimulikkonnast elab toreduses, kuigi paljud inimesed, keda nad peaksid teenima, elavad vaesuses?

Jeesuse poolvend Jakoobus sõnas: „Te abielurikkujad, eks te tea, et maailma sõprus on vaen Jumala vastu? Kes nüüd tahab olla maailma sõber, see saab Jumala vaenlaseks” (Jakoobuse 4:4). Miks „Jumala vaenlaseks”? 1. Johannese 5:19 kirjutab: „Kõik maailm on tigeda võimuses.”

Pidades silmas Aleksander VI moraali, kirjutas üks ajaloolane Borgia päevilt: „Ta elas liiderlikult. Ta ei teadnud, mis on häbi või siirus, usk või religioon. Ta oli täitmatult ahne, liigselt ambitsioonikas, ebainimlikult julm ja tal oli tuline soov oma paljude laste positsiooni tõsta.” Borgia polnud muidugi vaimulike hierarhias ainuke, kes sel viisil käitus.

Mida räägib Pühakiri niisuguse käitumise kohta? „Kas te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki?” küsis apostel Paulus. „Ärge eksige: hoorajad ja ... abielurikkujad ja ... ahned ... ei päri Jumala riiki!” (1. Korintlastele 6:9, 10).

Hiljutise Roomas toimunud Borgiade suguvõsa puudutava väljapaneku üks väljakuulutatud eesmärke oli „asetada need tähelepanuväärsed isikud nende ajaloolisesse konteksti ..., püüda aru saada, aga kindlasti mitte õigeks ega süüdi mõista”. Õigupoolest said külastajad ise teha järeldusi. Millise järelduseni oled sina jõudnud?

[Allmärkus]

[Pilt lk 26]

Rodrigo Borgia, paavst Aleksander VI

[Pilt lk 27]

Lucrezia Borgia isa kasutas teda, et oma võimu maksimumini viia

[Pilt lk 28]

Cesare Borgia oli auahne ja korrumpeerunud

[Pilt lk 29]

Kuna Girolamo Savonarolat ei suudetud vaikima panna, poodi ta üles ja põletati