Midagi suuremat kui Egiptuse aarded

MOOSES kuulub ajaloo suurkujude hulka. Neli Piibli raamatut – 2. Moosese raamatust kuni 5. Moosese raamatuni – räägivad üldiselt üksnes sellest, kuidas Jumal tegeles Iisraeliga Moosese juhtimise all. Mooses juhtis iisraellased Egiptusest välja, oli seaduselepingu vahemeheks ja viis rahva Tõotatud Maa piirini. Kuigi Mooses kasvas üles vaarao kojas, sai temast nii Jumala rahva täieõiguslik juht kui ka prohvet, kohtumõistja ja Jumalast inspireeritud kirjutaja. Ometi oli ta kõige selle juures „alandlikum kõigist inimestest” (4. Moosese 12:3).

Piibli jutustus Moosesest puudutab peamiselt tema viimast 40 eluaastat, käsitledes ajavahemikku iisraellaste orjusest vabastamisest kuni Moosese surmani 120 aasta vanuses. 40. kuni 80. eluaastani oli ta Midjanis karjane. Ent nagu üks allikas ütleb, „oli Moosese elu ehk kõige huvipakkuvam, kuid samas ka kõige varjatum periood” tema esimesed 40 eluaastat sünnist kuni Egiptusest põgenemiseni. Mida me võiksime selle ajaperioodi kohta teada saada? Kuidas võisid olud, milles Mooses üles kasvas, kujundada teda selliseks, nagu ta oli? Mis teda mõjutas? Milliste raskustega ta pidi ehk silmitsi seisma? Ja mida meie kõigest sellest õppida võime?

Egiptuse orjus

Teine Moosese raamat räägib, et vaarao hakkas Egiptuses elavaid iisraellasi kartma, kuna neid sai palju. Arvates, et ta tegutseb „kavalalt”, üritas ta nende arvukust piirata seeläbi, et rõhus neid raske teoorjusega töölesundijate kepi all. Nad pidid kandma koormaid, valmistama savimörti ja tegema iga päev määratud hulga telliskive (2. Moosese 1:8–14; 5:6–18).

See kirjeldus Moosese sünni aegsest Egiptusest sobib hästi kokku ajalooliste tõenditega. Iidsed papüüruskäsikirjad ja vähemalt üks hauamaaling kujutavad orje valmistamas savist telliskive teisel aastatuhandel e.m.a või varem. Telliskividega varustamise eest vastutavad ametnikud organiseerisid sajad orjad 6- kuni 18-liikmelistesse rühmadesse ülevaataja  ehk rühmajuhi järelevaatuse alla. Telliskivide valmistamiseks oli vaja savi kaevata ja tellisevalmistamise platsile õlgi vedada. Eri rahvustest töölised vedasid kohale vett ning segasid seda kõblaste abil savi ja õlgedega kokku. Ristkülikukujulistest vormidest kummutati telliskivid välja ja laoti virna. Seejärel tarisid töölised päikese käes kuivanud telliskivid kaelkookude abil ehitusplatsile, milleni jõudmiseks kasutati mõnikord kaldteed. Keppidega varustatud egiptlastest ülevaatajad jälgisid töötegemist kas juures istudes või tööliste kõrval vantsides.

Üks iidne aruanne näitab, et ühe vahetuse jooksul valmistas 602 töölist 39 118 telliskivi, mis teeb ühe mehe kohta 65 kivi. Ja teine dokument 13. sajandist e.m.a ütleb: „Mehed valmistavad iga päev ettenähtud määra telliskive.” Kõik see sarnaneb täpselt tööga, mida nõuti iisraellastelt, nii nagu seda 2. Moosese raamatus kirjeldatakse.

Kuid rõhumine ei vähendanud heebrealaste arvukust. Vastupidi, „mida rohkem nad neid rõhusid, seda rohkem neid sai ... ja Iisraeli laste ees hakati hirmu tundma” (2. Moosese 1:10, 12). Seepärast käskis vaarao esmalt kõigil heebrealaste ämmaemandatel ja hiljem kogu rahval surmata kõik iisraellaste vastsündinud poeglapsed. Tol hirmuärataval ajal sündis Jookebedile ja Amramile ilus poeglaps Mooses (2. Moosese 1:15–22; 6:20; Apostlite teod 7:20).

Peidetakse, leitakse ja lapsendatakse

Moosese vanemad ei allunud vaarao mõrtsukalikule käsule ja peitsid oma väikest poega. Kas neil õnnestus seda teha, hoolimata ringiluusivatest salakuulajatest ja majade läbiotsijatest, kes jahtisid vastsündinuid? Me ei tea seda täpselt. Igal juhul ei olnud Moosese vanematel pärast kolme kuud enam võimalik teda varjata. Niisiis punus Moosese meeleheitel ema papüüruslaeka, muutis selle maapigiga veekindlaks ja pani oma lapse sinna sisse. Seega allus Jookebed vaarao käsule visata kõik heebrealaste vastsündinud poeglapsed Niiluse jõkke, kuigi ta tegi seda vaid formaalselt. Moosese vanem õde Mirjam valvas eemal, et vaadata, mis juhtub (2. Moosese 1:22–2:4).

Me ei tea, kas Jookebed tõesti soovis, et vaarao tütar leiaks jõe äärde kümblema tulles Moosese, kuid nii see läks. Kuningatütar mõistis, et tegemist on heebrea poeglapsega. Mida ta ette võttis? Kas ta käskis sõnakuulelikkusest oma isale lapse tappa? Ei, ta tegi seda, mida enamik naisi harilikult teeks. Ta osutas kaastunnet.

Mirjam oli kohe tema kõrval ja küsis, kas ta peab kutsuma heebrea naise talle last  imetama? Mõnede arvates peitub selles tekstilõigus sügav iroonia: Moosese õde vastandatakse vaaraoga, kes koos oma abilistega on töötanud välja plaani heebrealastest „kavalasti” jagu saada. Loomulikult oli Moosese heakäekäik tagatud alles siis, kui kuningatütar nõustus tema õe plaaniga. „Mine!” vastas vaarao tütar, misjärel Mirjam kutsus kohe oma ema. Seejärel sõlmiti tähelepanuväärne leping, mille kohaselt Jookebed palgati kasvatama omaenda last kuningliku kaitse all (2. Moosese 2:5–9).

Vaieldamatult vastandub printsessi kaastunne tema isa julmusele. Ta ei olnud lapse suhtes ükskõikne ega reetnud teda. Teda ajendas Moosest lapsendama südamlik kaastunne, ja kuna ta nõustus mõttega hankida heebrealannast amm, osutab see sellele, et ta ei olnud eelarvamuste küüsis nagu ta isa.

Kasvatus ja haridus

Jookebed „võttis lapse ning imetas teda. Kui laps oli kasvanud, siis ta tõi selle vaarao tütrele ja see võttis selle enesele pojaks” (2. Moosese 2:9, 10). Piibel ei ütle, kui kaua Mooses oma pärisvanemate juures elas. Arvatakse, et see aeg pidi kestma vähemalt nii kaua kui ta võõrutati – kaks kuni kolm aastat –, kuid see võis olla veelgi pikem periood. Teise Moosese raamatu aruanne ütleb lihtsalt, et ’ta kasvas’ oma vanemate juures, seepärast ei saa tema tolleaegset vanust täpselt kindlaks määrata. Igal juhul kasutasid Amram ja Jookebed seda aega kindlasti selleks, et teha oma pojale teatavaks tema heebrea päritolu ja õpetada teda tundma Jehoovat. Ainult aeg pidi näitama, kui hästi neil õnnestus kasvatada Moosese südames usku ja õiglusearmastust.

Kui Mooses vaarao tütre juurde tagasi viidi, „õpetati talle kõike egiptlaste tarkust” (Apostlite teod 7:22). See võis hõlmata Moosese ettevalmistamist riigiametis teenimiseks. Suur egiptuse tarkus hõlmas matemaatikat, geomeetriat, arhitektuuri, ehituskunsti ja ka teisi kunsti- ja teadusharusid. Tõenäoliselt soovis kuningakoda, et Moosesele õpetataks ka egiptuse religiooni.

Arvatavasti sai Mooses sellist erakordset haridust koos teiste kuningliku perekonna järeltulijatega. Sellist eliidile mõeldud haridust said ka „võõramaa valitsejate lapsed, kes olid kas Egiptusesse saadetud või vangi viidud, et nad saaksid tsiviliseerituks ja pöörduksid siis vaaraole ustavate vasallvalitsejatena tagasi”. („The Reign of Thutmose IV”, autor Betsy M. Bryan.) Ilmselt valmistasid vaarao kojaga ühendatud lastetoad noorukeid ette teenima õukonnaametnikena. * Raidkirjad Egiptuse Keskmise ja Uue riigi ajast näitavad, et paljudel vaarao isiklikel teenritel ja kõrgetel valitsusametnikel säilis ka täiskasvanuna auline tiitel „Lastetoa Laps”.

Õukonnaelu paneb Moosese proovile. See tõotab rikkust, luksust ja võimu, kuid samas kätkeb endas ka moraalseid ohte. Kuidas Mooses sellesse suhtub? Kellele ta lojaalseks jääb? Kas ta osutub Jehoova kummardajaks ja rõhutud heebrealaste vennaks või hakkab eelistama kõike seda, mida paganlikul Egiptusel on pakkuda?

 Suure tähtsusega otsus

Neljakümneaastaselt – vanuses, mil Mooses oleks võinud juba olla läbi ja lõhki egiptlane – läks ta ’välja, et näha oma suguvendade teoorjust’. Tema pärastine tegevus näitas, et teda ei ajendanud pelgalt uudishimu – ta igatses neid aidata. Kui ta nägi üht egiptuse meest peksmas heebrea meest, astus ta vahele ja tappis rõhuja. Surmasaanu oli ilmselt keegi ametnik, kes oli parajasti oma kohustusi täitmas. Selle teoga näitas Mooses, et südames oli ta koos oma vendadega. Egiptlaste silmis oli Moosesel igati põhjust olla vaaraole lojaalne, kuid Moosest ajendas tegudele õiglusearmastus. Seda omadust ilmutas ta uuesti järgmisel päeval, kui ta nägi üht heebrealast ebaõiglaselt oma suguvenda peksmas. Mooses soovis tuua heebrealastele vabastuse nende raskest orjatööst, kuid vaarao, kes kuulis, et Mooses on ta hüljanud, proovis teda tappa, nii et Mooses oli sunnitud põgenema Midjanimaale (2. Moosese 2:11–15; Apostlite teod 7:23–29). *

Moosese soov vabastada Jumala rahvas ei sobinud ühte Jehoova ajakavaga. Ent oma tegutsemisviisiga ilmutas ta usku. Heebrealastele 11:24–26 öeldakse: „Usu läbi keeldus Mooses, kui ta suureks sai, kandmast vaarao tütrepoja nime, pidades paremaks ühes Jumala rahvaga kannatada viletsust kui üürikest aega nautida paturõõmu”. Miks? Sest ta „arvas Kristuse teotust suuremaks rikkuseks kui Egiptuse aarded; sest ta tõstis oma silmad tasu poole”. Siin erakordselt kasutatud väljend „Kristus” tähendusega ’võitu’ sobib hästi Moosese kohta, kuna hiljem sai ta otse Jehoovalt ühe erilise ülesande.

Mõelda vaid! Sellist kasvatust, nagu sai Mooses, anti vaid Egiptuse ülikutele. Tema seisus võimaldas tal suurepärast karjääri teha ja kõikvõimalikke elumõnusid nautida, kuid ta hülgas selle kõik. Tema, kes armastas Jehoovat ja õiglust, ei suutnud leppida eluga rõhujast vaarao kojas. Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile antud Jumala tõotuste tundmine ja nende üle mõtisklemine ajendas Moosest taotlema Jumala soosingut. Selle tulemusena oli Jumalal võimalik kasutada oma eesmärkide täideviimisel Moosest väga erakordses rollis.

Me kõik peame tegema valikuid selles suhtes, mis on meile kõige tähtsamad asjad. Moosese sarnaselt seisad sinagi ehk silmitsi tõsise otsusega. Kas ka sinul tuleks loobuda teatud tavadest või näilistest eelistest, ükskõik mida see ka maksta võiks? Kui sa seisad sellise valiku ees, siis pea meeles, et Mooses pidas sõprust Jehoovaga tähtsamaks kui kõiki Egiptuse aardeid, ja tal ei tulnud seda kahetseda.

[Allmärkused]

[Kast lk 11]

Ammedega sõlmitud lepingud

Tavaliselt imetasid emad ise oma lapsi. Kuid nagu ütleb õpetlane Brevard Childs ajakirjas „Journal of Biblical Literature”, „võidi [Lähis-Idas] mõningatel juhtudel palgata ülikute perekonda amm. Seda tehti tavaliselt ka siis, kui emal endal ei olnud võimalik last imetada või kui ema oli teadmata. Amm võttis endale kohustuse kokkulepitud perioodi vältel last kasvatada ja imetada”. Lähis-Ida muinsuste hulgas on säilinud mitu ammega sõlmitud lepingut, mis on talletatud papüürusele. Need dokumendid tõendavad, et selline komme oli Egiptuses sumerite ajast kuni hilis-hellenistliku ajani laialt levinud. Tavapäraselt on neis dokumentides kirjas asjaosaliste avaldused, lepinguline ajaperiood, töötingimused, lapse toitmisega seotud üksikasjad, trahvid lepingu rikkumise korral, töötasu ja selle maksmise viis. Üldiselt „kestis lapsehoidmise periood kaks-kolm aastat”, selgitab Childs. „Amm kasvatas last oma kodus, kuid vahetevahel pidi ta viima lapse kontrollimiseks omaniku juurde.”

[Pildid lk 9]

Nagu on näha sellelt iidselt maalingult, ei ole telliskivide valmistamise meetod Egiptuses kuigi palju muutunud

[Allikaviited]

Ülal: Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.; all: Erich Lessing/Art Resource, NY