Tõeline turvalisus nüüd ja igavesti

MIKS on turvatunnet sageli raske saavutada? Ja kui see ka saavutatakse, miks üksnes ajutiseks? Kas põhjus võib olla selles, et meie turvatunne põhineb kujutlusel – millelgi, mida me igatseme, kuid mida polegi võimalik saavutada? Seda võiks nimetada fantaasiamaailmas elamiseks.

Kujutlusvõime laseb mõistusel heita kõrvale reaalse elu koos selle ebakindlusega, siseneda imeilusasse turvalisse keskkonda ja eirata kõike, mis seda unelmat rikkuda võiks. Sageli tungivad aga tegeliku elu probleemid äkitselt sellesse unistuste maailma ja pühivad õndsustunde halastamatult minema, tuues unistaja kainestavasse reaalsusse.

Uurigem üht valdkonda, millest inimesed turvatunnet otsivad. Selleks on elukoht. Näiteks võib suurlinn paista paljutõotavana ning tekitada kujutluspildi lõbusast elust, suurtest palgatšekkidest ja uhkest korterist. Näib, et see kõik rahuldaks kauaigatsetud soovi turvalisuse järele. Kas selline kujutelm on aga realistlik?

Suurlinn – turvapaik või pettekujutelm?

Arengumaades tuleneb suurlinnade lumm sageli reklaamidest, mis võivad äratada suuri unistusi. Nende reklaamide toetajad ei pruugi aga sugugi olla huvitatud inimeste turvalisusest, vaid pigem oma läbimüügist. Nad jätavad tagaplaanile tegeliku elu raskused, maalides pilte edukusest, mis tagab turvatunde. Seetõttu hakatakse turvatunnet seostama nende reklaamitud toote ja suurlinnaga.

Mõtle järgnevale näitele. Lääne-Aafrikas seadsid ühe linna ametnikud üles reklaamtahvlid, mis näitasid ilmekalt, et suitsetamine on tegelikult sama kui vaevaga teenitud raha põletamine. See oli üks osa selles linnas korraldatud suitsetamisvastasest kampaaniast. Sigaretitootjad ja -müüjad andsid aga vastulöögi, pannes üles läbimõeldult koostatud reklaamplakateid, millel kujutati suitsetajaid meeldivates olukordades, kust õhkus õnne ja edukust. Lisaks sellele varustas üks sigaretikompanii oma töötajad uhkete vormiriiete ja stiilsete nokkmütsidega ning saatis nad tänavale noortele sigarette pakkuma ja innustama igaüht lihtsalt „proovima”. Paljud noortest olid tulnud maalt ja, tundmata kavalaid reklaamivõtteid, lasid end pakkumisest petta. Neist said tubakasõltlased. Külanoored  olid tulnud suurlinna turvalisust otsima, et pidada ülal oma peret ja jõuda majanduslikult paremale järjele. Selle asemel nad aga justkui põletasid suure osa teenitud rahast, mida oleks saanud kasutada hoopis parematel eesmärkidel.

Edukat linnaelu ei propageeri üksnes kaupmehed. Seda võivad teha ka inimesed, kes on linna kolinud ning kellel on häbi oma kodukülla tagasi pöörduda. Et mitte hädavarestena näida, hooplevad nad oma rikkuse ja saavutustega, mis nad linnas olevat leidnud. Kui aga nende olukorda lähemalt uurida, siis selgub, et nende praegune elutase pole endisest külaelust sugugi parem ja et nad tulevad vaevaliselt ots otsaga kokku nagu enamik teisigi linnakodanikke.

Eriti suurlinnades langevad äsjasaabunud turvalisuse otsijad jultunud petiste ohvriks. Miks? Tavaliselt pole nad jõudnud veel häid sõpru leida ja ka pereliikmed on neist kaugel. Nii ei ole neil kedagi, kes võiks neile head nõu anda ja aidata neil hoiduda materialistliku linnaelu püünistest.

Josué ei langenud suitsetamise lõksu. Ta mõistis ka, et linnas edu saavutamine käib tal lihtsalt üle jõu. Ainus, mida linn talle pakkuda võis, olid vaid suured ja täitumatud unistused. Josué sai aru, et ta ei leia linnast tõelist turvatunnet – linnaelu pole lihtsalt tema jaoks. Tühjus-, alaväärsus- ja saamatusetunne võtsid temas võimust, nii et ta surus lõpuks oma uhkuse alla ja läks kodukülla tagasi.

Ta kartis, et teda hakatakse pilkama, kuid perekond ja sõbrad võtsid ta avasüli vastu. Tänu pereliikmete südamlikkusele, tuttavale ümbrusele ja kristlikus koguduses olevate sõprade armastusele tundis ta peagi märksa suuremat turvatunnet kui suurlinnas, kus paljude unistused muutuvad õudusunenägudeks. Tema üllatuseks tõi koos isaga põllul töötamine talle ja ta perele lõpuks rohkem sisse, kui oli olnud tema puhastulu linnas.

Raha – milles seisneb tegelik probleem?

Kas raha võib anda turvatunde? Liz Kanadast räägib: „Noorena uskusin, et raha kõrvaldab kõik mured.” Ta armus mehesse, kes oli majanduslikult kindlustatud. Peagi nad abiellusid. Kas Liz oli leidnud turvatunde? Ta jätkab: „Kui me abiellusime, oli meil ilus kodu ja kaks autot ning meie majanduslik seis võimaldas meil osta peaaegu kõike, mida soovisime, reisida, meelt lahutada. Kummalisel kombel aga muretsesin ma ikkagi raha pärast.” Ta selgitab põhjust: „Meil oli nii palju kaotada. Tundub, et mida rohkem inimesel on, seda ebakindlamalt ta ennast tunneb. Raha ei vabastanud meid murest ega vaevast.”

Kui sinu meelest pole sul piisavalt raha, et end turvaliselt tunda, küsi endalt: „Milles minu probleem tegelikult seisneb? Kas asi on tõesti rahapuuduses või hoopis oskamatuses rahaga targalt ümber käia?” Minevikku meenutades ütleb Liz: „Tagantjärele mõistan, et minu lapsepõlves põhjustas meie peres probleeme halb rahaasjade korraldamine. Me ostsime kaupu järelmaksuga ja seepärast olime alati võlgades. See tõi palju muret.”

Praegu tunnevad Liz ja tema abikaasa end palju turvalisemalt, kuigi neil on vähem raha. Kui nad õppisid Jumala Sõnast tõde, lakkasid nad kuulamast ahvatlevaid väiteid raha kohta ning hakkasid kuulda võtma hoopis Jumala tarkust, muu hulgas sõnu: „Kes mind kuulab, võib julgesti elada ja olla muretu,  kurja kartmata!” (Õpetussõnad 1:33). Nad tahtsid, et nende elu mõte seisneks milleski enamas kui soliidses pangaarves. Nüüd teenivad Liz ja tema abikaasa misjonäridena kaugel maal, kus nad õpetavad nii rikastele kui vaestele, et Jehoova Jumal toob peagi kogu maailmale tõelise turvalisuse. Selline õpetustöö pakub neile sügavat rahulolu ja kindlust, mis tuleneb ülevatest eesmärkidest ja väärtustest, aga mitte rahalisest tulust.

Pea meeles üht põhitõde: olla rikas Jumalas on palju väärtuslikum kui omada materiaalseid rikkusi. Kogu Pühakirjas pannakse rõhku mitte materiaalsele rikkusele, vaid heale nimele Jehoova ees, mille me säilitame vaid siis, kui täidame ustavalt Jumala tahet. Kristus Jeesus õhutas meid olema ’rikkad Jumalas’ ning koguma „varandust taevasse” (Luuka 12:21, 33).

Positsioon – kuhu see viib?

Kui kaldud arvama, et turvatunde võib tagada kõrge ühiskondlik positsioon, küsi endalt: „Kes on ühiskonnaredelil saavutanud  tõelise turvatunde? Kui palju ma peaksin sel redelil veel tõusma, et seda saavutada?” Edukas teenistuskäik võib tekitada sinus võltsi kindlustunde, mis viib pettumuseni või mis veelgi hullem – valusa kukkumiseni.

Tõsielu kogemused näitavad, et hea nimi Jumala ees pakub palju enam kaitset kui hea kuulsus inimeste keskel. Vaid Jehoova võib anda inimestele igavese elu. See tähendab meie nime kirjutamist mitte mingisse ühiskonnaelu kajastavasse aastaraamatusse, vaid hoopis Jumala eluraamatusse (2. Moosese 32:32; Ilmutuse 3:5).

Kui jätad unelmad kõrvale, siis kuidas sa hindad oma praegust olukorda ja mida sa võiksid tulevikult tegelikult oodata? Mitte keegi meist ei saa elus kõike. Nagu üks elukogenud kristlane ütles: „Pidin endale selgeks tegema, et elu ei ole kunagi see JA teine, vaid see VÕI teine.” Peatu hetkeks ja loe kasti „Lugu, mida räägitakse Beninis”.

Nüüd mõtle küsimustele: mis on minu elu peamine eesmärk? Milline on kõige sirgem tee, mis selleni viib? Kas olen ehk pikal ja ohtlikul kõrvalteel ning seda, mida ma tegelikult soovin ja mis tegelikult on võimalik, võib saavutada palju lihtsamat teed mööda minnes?

Kui Jeesus oli rääkinud materiaalsete asjade suhtelisest väärtusest võrreldes vaimsete asjadega, käskis ta hoida kuulajail silm „terve” ehk fookuses (Matteuse 6:22). Ta näitas selgelt, et kõige tähtsamad on vaimsed väärtused ja eesmärgid, mille keskmes on Jumala nimi ja tema Kuningriik (Matteuse 6:9, 10). Muud asjad on vähemtähtsad või teisisõnu fookusest väljas.

Paljud nüüdisaegsed fotoaparaadid seavad automaatselt fookusesse nii kaugemaid kui ka ligemaid objekte. Kas sinulgi on kalduvus samamoodi tegutseda? Kas võtad fookusesse peaaegu kõik, mida näed – see tähendab, pead neid tähtsaks, ihaldusväärseks ja veidi kujutlusvõimet appi võttes ka kättesaadavaks? Kui see on kas või osaliselt nii, võib Kuningriik, mis peaks kristlase elu keskmes olema, jääda kergesti tagaplaanile muude asjade virvarris, millest igaüks püüab meie tähelepanu haarata. Jeesus manitses tõsiselt: „Otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Matteuse 6:33).

Turvalisus nüüd ja igavesti

Me kõik võime unistada enda ja oma lähedaste paremast elust. Ent kuna me oleme ebatäiuslikud, elame ebatäiuslikus maailmas ja meil on piiratud eluiga, siis me oleme sunnitud arvestama tõsiasjaga, et iga eesmärk ei ole saavutatav. Üks piiblikirjutaja täheldas tuhandeid aastaid tagasi: „Taas nägin ma päikese all, et jooks ei olene kärmeist ega sõda sangareist; samuti ei olene leib tarkadest, rikkus mõistlikest ega menu osavaist, vaid aeg ja saatus tabab neid kõiki!” (Koguja 9:11).

Mõnikord me oleme oma igapäeva tegevustesse nii süvenenud, et unustame vaadata suuremas plaanis, kes me oleme ja mida me tegelikult vajame, et end tõeliselt  turvaliselt tunda. Mõtle nende muistsete tarkusesõnade üle: „Ei küllastu iialgi rahast, kes armastab raha, ja tulust, kes armastab rikkust. Seegi on tühi töö! Töötegija uni on magus, söögu ta pisut või palju; aga rikka üliküllus ei lase teda magada!” (Koguja 5:9, 11). Niisiis, kust võib leida turvatunnet?

Kui sa kipud Josué sarnaselt unistama, kas võiksid muuta oma plaane? Need, kes sind tõeliselt armastavad, toetavad sind, nagu seda tegid ka Josué pereliikmed ja sõbrad kristlikust kogudusest. Sa võid leida suurema turvatunde tagasihoidlikemas tingimustes koos nendega, kes sind armastavad, kui suurlinnas koos nendega, kes võivad püüda sind ära kasutada.

Kui sul juba on külluslikult vara, nagu oli Lizil ja tema abikaasal, kas võiksid kohandada oma elustiili ning suunata rohkem aega ja energiat sellele, et aidata nii rikastel kui vaestel inimestel omandada teadmisi Kuningriigist, mille abil saavutatakse tõeline turvalisus?

Kui sa oled püüdnud ühiskonna- või ametiredelil tõusta, tasuks sul ehk mõelda ausalt järele, mis on sinu ajendid. Muidugi võivad mõned mugavused su elu mõnusamaks teha. Kas sa aga suudad sealjuures hoida fookuses Kuningriiki, mille abil saavutatakse püsiv turvalisus? Meenuta Jeesuse sõnu: „Õndsam on anda kui võtta!” (Apostlite teod 20:35). Osaledes kristliku koguduse mitmekülgses tegevuses, võid kogeda rahuldusttoovat turvatunnet.

Need, kes loodavad täielikult Jehoovale ja tema Kuningriigile, kogevad südantsoojendavat turvatunnet juba praegu ning ootavad täielikku turvalisust tulevikus. Laulukirjutaja ütles: „Ma pean Jehoovat alati oma silma ees, sest tema on mu paremal pool, ma ei kõigu! Sellepärast rõõmutseb mu süda ja mu hing ilutseb; ka mu ihu võib julgesti elada!” (Laul 16:8, 9).

[Kast/pilt lk 6]

Lugu, mida räägitakse Beninis

Seda lugu on jutustatud tuhandeid kordi paljudes variantides. Hiljuti rääkis eakas Benini (Lääne-Aafrika) külamees mõningatele noortele järgmise versiooni.

Kalamees tuleb oma lootsikuga koju ja kohtab sellel arengumaal töötavat väliseksperti. Ekspert küsib kalamehelt, miks see nii vara merelt tagasi tuleb. Mees vastab, et ta oleks võinud kauemakski jääda, kuid ta oli juba püüdnud küllalt kala, et oma pere eest hoolitseda.

„Ja mida sa nüüd oma vaba ajaga pihta hakkad?” tahab ärimees teada.

Kalamees vastab: „No, ma õngitsen natuke. Mängin lastega. Kui palavaks läheb, siis peame koos siestat. Õhtupoolikul einestame koos. Pärast saan sõpradega kokku, me teeme muusikat ja nii edasi.”

Ekspert katkestab teda: „Kuule, ma olen ülikoolis käinud ja neid asju uurinud. Ma tahan sind aidata. Sa peaksid jääma kauemaks kala püüdma. Siis teeniksid sa rohkem raha ja saaksid peagi osta suurema paadi. Suurema paadiga saaksid veelgi rohkem raha teenida ja varsti oleks sul terve kalatraalerite firma.”

„Ja edasi?” pärib kalamees.

„Siis saaksid sa selle asemel, et vahendaja kaudu kala müüa, pidada läbirääkimisi otse kalavabrikuga või rajada koguni oma kalatöötlusettevõtte. Sa võiksid külast lahkuda ja kolida kas Cotonousse, Pariisi või New Yorki ning juhtida kogu oma äritegevust sealt. Sa võiksid koguni kaaluda oma firmaga aktsiaturule minna ja teenida miljoneid.”

„Kui palju see kõik aega võtaks?” küsib kalamees.

„Umbes 15–20 aastat,” vastab ärimees.

„Ja mis saab edasi?” jätkab kalamees.

„Siis alles elu läheb huvitavaks,” selgitab ärimees. „Sa saad pensionile jääda, kogu selle sagimise selja taha jätta ja mõnda väikesesse külla kolida.”

„Ja siis?” küsib kalamees.

„Siis on sul küllalt aega õngitseda, lastega mängida, päeva kõige kuumemal ajal siestat pidada, perega õhtust süüa ja sõpradega muusikat teha.”

[Pildid lk 7]

Kas ametikõrgendus toob turvatunde?

[Pildid lk 8]

Kaaskristlased on sinu turvalisusest väga huvitatud