Kui tähtis on pidada puhtust?

PUHTUSEL on eri inimestele erinev tähendus. Näiteks kui ema käsib poisijõmpsikal käed ja näo puhtaks pesta, võib see mõelda, et sellest on küll, kui ta oma näppe veidi jooksva vee all hoiab ja suu korraks märjaks teeb. Ema teab aga asja paremini. Ta viib poisi tagasi vannituppa ning peseb ta käed ja näo ohtra vee ja seebiga puhtaks, hoolimata poisi valjust protestist.

Muidugi pole kogu maailmas ühesugused puhtusenormid ja inimesed kasvavad üles erisuguste arusaamadega puhtusest. Minevikus aitas paljudes maades kooliõpilastel häid puhtuseharjumusi arendada puhas ja heas korras kooliümbrus. Praegusel ajal on mõned kooliterritooriumid risu ja prügi niivõrd täis, et need sarnanevad rohkem prügimäe kui mängu- või õppimispaigaga. Kuidas on lood klassiruumidega? Austraalia ühe keskkooli kojamees Darren märkis: „Nüüd on isegi klassiruumid rämpsu täis.” Mõnele õpilasele kõlab soovitus „Võta see üles” või „Korista see ära” nagu karistus. Probleem ongi selles, et mõned õpetajad karistavad õpilasi sellega, et panevad nad koristama.

Teisest küljest ei anna ka täiskasvanud alati puhtusepidamises head eeskuju, seda nii igapäevaelus kui ärimaailmas. Näiteks on paljud avalikud kohad räpased ja koledad. Mõned ettevõtted saastavad keskkonda. Reostust ei tekita aga mitte mingi anonüümne tööstus või äri, vaid inimesed. Kuigi tõenäoliselt on ahnus ülemaailmse saastamise ja selle halbade tagajärgede peamine põhjus, aitavad probleemile osaliselt kaasa ka inimeste ebapuhtad harjumused. Austraalia Ühenduse üks endisi kindralkubernere toetas seda järeldust sõnadega: „Kõik tervishoiuküsimused taanduvad ühe mehe, ühe naise ja ühe lapse puhtuseharjumuste tasandile.”

Siiski arvavad mõned inimesed, et puhtusepidamine on igaühe enda, aga mitte teiste asi. Kas see on tõesti nii?

Puhtust pole võimalik üle tähtsustada, kui tegemist on toiduga – ostame seda siis turult, sööme restoranis või sõbra juures külas olles. Toidu valmistajailt või serveerijailt oodatakse rangetest puhtusenõuetest kinnipidamist. Meie või nende mustad käed võivad põhjustada mitmeid haigusi. Ja kuidas on lood  haiglatega – paikadega, kus me kõige enam ootame puhtusepidamist? Ajakirjas „The New England Journal of Medicine” teatati, et tohtrite ja õdede pesemata käed võivad olla põhjuseks, miks haiglate patsientidel tekivad infektsioonid, mille ravimiseks kulub kuni kümme miljardit USA dollarit aastas. Me ootame õigusega, et keegi ei seaks oma ebapuhaste harjumustega meie tervist ohtu.

Väga tõsine asi on ka see, kui keegi kas tahtlikult või tahtmata saastab meie veevarusid. Ja kui turvaline oleks jalutada paljajalu rannal, kust võib leida süstlaid, mille on sinna maha jätnud narkomaanid ja teised? Veelgi suuremat tähtsust omab vist aga küsimus: kas meil on harjumus pidada puhtust oma kodus?

Suellen Hoy küsib oma raamatus „Chasing Dirt”: „Kas me oleme sama korralikud kui varem?” ning vastab ise: „Tõenäoliselt mitte.” Peamise põhjusena mainib ta muutuvaid ühiskondlikke väärtushinnanguid. Kuna inimesed veedavad järjest vähem aega kodus, palkavad nad kellegi teise enda eest koristama. Seetõttu ei pea inimesed enam enda ümbruse puhtanahoidmist tähtsaks. „Ma ei pese dušši, ma pesen ennast,” ütles üks mees. „Isegi kui mu kodu on must, siis vähemalt mina ise olen puhas.”

Puhtusepidamine tähendab aga midagi enamat kui vaid korralikku väljanägemist. See on tervisliku elu igat valdkonda hõlmav eetika. See puudutab ka inimese meele- ja südameseisundit, mis on seotud moraali ja jumalateenimisega. Vaadelgem, kuidas kõik need asjad on omavahel seotud.