Püsige täielikud ja kindlalt veendunud

Konvendid – rõõmurikkad tõendid meie vendlusest

VIIEKÜMNEAASTANE, peaaegu aastapikkuse ülekohtuse vangistuse tõttu viletsaks jäänud tervisega Joseph F. Rutherford teenib õnnelikult jooksupoisina. Täis energiat, kannab ta kohvreid ja aitab kaaskristlastel jõuda oma hotellitubadesse. Tema kaks endist kaasvangi, kes on ka piibliuurijad, jagavad tubasid paljudele majutamist ootavatele inimestele. Sagin vaibub alles pärast keskööd. Suur elevus on vallanud kõiki. Mis toimub?

Käes on aasta 1919 ja piibliuurijad (keda tänapäeval tuntakse Jehoova tunnistajatena) hakkavad toibuma pärast tigeda tagakiusamise ajajärku. Et kosutada oma ridasid, peavad nad 1.–8. septembrini 1919 Cedar Pointis Ohio osariigis USA-s konvendi. Selle viimasel päeval kuulab 7000-liikmeline elevil rahvahulk tähelepanelikult, kui vend Rutherford õhutab kõiki kohalviibijaid sõnadega: „Te olete kuningate Kuninga ja isandate Isanda saadikud, kes kuulutavad inimestele ... meie Issanda aulist kuningriiki.”

Jehoova rahva hulgas on konvente peetud muistse Iisraeli ajast saadik (2. Moosese 23:14–17; Luuka 2:41–43). Sellised kokkusaamised olid rõõmurikkad sündmused, mis aitasid kõigil kohalviibijail hoida oma mõtteid Jumala Sõnal. Niisamuti on tänapäeval Jehoova tunnistajate konventide keskmes vaimsed huvid. Erapooletuile kõrvaltvaatajaile annavad need rõõmsad koosviibimised vaieldamatu tõendi selle kohta, et tunnistajad on kokku liidetud kristliku vendluse tugevate sidemetega.

Pingutused kohaletulekuks

Tänapäeva kristlased mõistavad, et konvendid on selleks, et saada Jumala Sõnast vaimset värskendust ja juhatust. Nad peavad taolisi suuri koosolekuid asendamatuiks abivahendeiks, mis aitavad neil ’püsida täielikud ja kindlalt veendunud kõiges Jumala tahtes’ (Koloslastele 4:12, UM). Seega toetavad tunnistajad kogu südamest neid koosviibimisi ja teevad kohaletulemiseks suuri pingutusi.

Mõnel tuleb sellisele konvendile tulekuks ilmutada usku ja ületada mäesarnaseid takistusi. Näiteks mõelgem ühe eaka Austria tunnistaja peale. Kuigi tal on suhkruhaigus ja ta peab iga päev insuliinisüste saama, hoolitses ta selle eest, et saaks oma kodumaal toimuval piirkonnakonvendil iga päev kohal olla. Üks vaesuses elav suurpere Indias arvas, et konvendist osavõtt on neile peaaegu täiesti võimatu. Üks pereliige tuli aga appi. „Ma ei tahtnud sellest konvendist ilma jääda,” ütles ta, „ja seepärast müüsin ma maha oma kullast kõrvarõngad, et reisi eest maksta. See oli seda ohvrit väärt, sest suhtlemine sõpradega ja nende kogemused kinnitasid meie usku.”

Paapua Uus-Guineas otsustas rühm ristimata huvilisi pealinnas toimuvale piirkonnakonvendile minna. Nad läksid oma külas mehe juurde, kes oli ühissõiduki omanik, ja küsisid, millise tasu eest ta neid konvendile viiks. Kuna nõutud summa oli liiga suur, tegid nad kokkuleppe, et töötavad mehe majas ja kujundavad ümber tema köögi. Nii oli neil võimalik piirkonnakonvendil käia ja saada kasu tervest programmist.

Pikad vahemaad pole samuti ületamatuks takistuseks  neile Jehoova tunnistajaile, kes kõigest hingest konvendil olla tahavad. Aastal 1978 sõitis üks noor delegaat Poolast kuue päeva jooksul jalgrattaga 1200 kilomeetrit, et võtta osa konvendist Prantsusmaal Lille’is. 1997. aasta suvel võtsid kaks Mongoolia tunnistajat ette 1200 kilomeetri pikkuse teekonna, et käia kokkutulekul Irkutskis Venemaal.

Tõeline vendlus

Ühtsus ja vendlus, mis tunnistajate konventidel ilmnevad, on eelarvamuseta vaatlejale ilmselged. Paljudele avaldab muljet see, et konvendil olijate keskel ei ole erapoolikust ja soojad suhted eksisteerivad koguni nende inimeste vahel, kes teineteist esimest korda näevad.

Hiljutise rahvusvahelise konvendi ajal Austraalias tahtis giid, kes nädal aega konvendi külalisdelegaate saatis, olla koos nendega veidi kauem, et nautida nende seltskonda. Nende armastusest ja ühtsusest hämmastununa ei suutnud ta uskuda, et nad omavahel nii hästi läbi saavad, sest enamik neist olid üksteisele võõrad. Kui tema äraminekuaeg kätte jõudis, palus ta tunnistajate tähelepanu. Pöördudes nende kui „vendade ja õdede” poole, alustas ta tänusõnadega, kuid ei suutnud lõpetada, sest tunded nöörisid kurku ja ta silmad täitusid pisaratega.

1997. aastal peeti Sri Lankal suurel staadionil esimene kolmekeelne piirkonnakonvent. Kogu programm esitati samal ajal inglise, singali ja tamili keeles. Maailmas, mida iseloomustavad järjest kasvavad etnilised pinged, ei jäänud taoline kolme keelerühma kogunemine märkamatuks. Üks politseinik küsis ühelt vennalt: „Kes korraldab seda konventi – singalid, tamilid või inglased?” „Mitte ükski neist keelerühmadest ei korralda konventi,” vastas vend, „me teeme seda kõik koos.” Politseinik ei tahtnud seda uskuda. Kui kõik kolm keelerühma olid üheskoos lõpupalve pidanud ja ühehäälne „Aamen” oli staadionil kaikunud, puhkes spontaanne aplaus. Publiku hulgast oli raske leida inimest, kelle silmis poleks olnud pisaraid. Konvendid on tõepoolest rõõmurikkad tõendid meie vendlusest (Laul 133:1). *

[Allmärkus]