Hasmoneid ja nende pärand

AJAL, mil Jeesus elas maa peal, oli judaism jagunenud kildkondadeks, mis kõik püüdsid saavutada rahva üle mõjuvõimu. Seda olukorda kirjeldavad nii evangeeliumijutustused kui ka esimese sajandi juudi ajaloolase Josephuse kirjutised.

Selle tegevusvälja mõjuvõimsad jõud olid variserid ja saduserid, kes olid võimelised kallutama avalikku arvamust isegi sedavõrd, et inimesed hülgasid Jeesuse kui Messia (Matteuse 15:1, 2; 16:1; Johannese 11:47, 48; 12:42, 43). Kuid neid kahte mõjukat rühma ei mainita kordagi Heebrea Kirjades.

Josephus mainib sadusere ja varisere esmakordselt seoses teisel sajandil enne meie aega toimunud sündmustega. Sel perioodil hakkas paljusid juute köitma hellenism ehk kreeka kultuur ja filosoofia. Pinge hellenismi ja judaismi vahel tõusis haripunkti, kui Seleukiididest valitsejad rüvetasid Jeruusalemma templi, pühitsedes selle Zeusile. Juutide võimas juht Juudas Makabeus, kes oli Hasmoneide suguvõsast, juhtis mässuarmeed, mis vabastas templi kreeklaste käest. *

Makabeide ülestõusule ja võidule vahetult järgnevaid aastaid iseloomustas tendents usulahkude tekkimisele. Need põhinesid vastuolulistel ideoloogiatel ja võistlesid üksteisega, et saada oma kontrolli alla suuremat osa juudi ühiskonnast. Ent miks selline tendents tekkis? Miks oli judaism nii killustunud? Vastuse leidmiseks uurigem Hasmoneide ajalugu.

Järjest rohkem sõltumatust ja lahkmeelt

Olles saavutanud oma religioosse eesmärgi taastada kummardamine Jehoova templis, muutus Juudas Makabeuse tegevus poliitiliseks. Seepärast lakkasid paljud juudid teda järgimast. Ent ta jätkas võitlust Seleukiididest valitsejate vastu, tegi lepingu Roomaga ning kavatses rajada sõltumatu Juuda riigi. Pärast seda kui Juudas oli lahingus hukkunud, jätkasid võitlust tema vennad Joonatan ja Siimon. Esialgu seisid Seleukiidid Makabeidele jõuliselt vastu. Kuid aja jooksul nõustusid need valitsejad tegema poliitilisi kompromisse, andes vendadele Hasmoneidele mingil määral iseseisvust.

Hasmoneid olid küll preestrisoost, kuid mitte keegi neist polnud kunagi teeninud ülempreestrina. Paljude juutide arvates pidid sel ametikohal tegutsevad preestrid olema Saadoki soost, sest Saalomon oli määranud tema ülempreestriks (1. Kuningate 2:35; Hesekiel 43:19). Joonatan kasutas sõdimist ja diplomaatiat, et mõjutada  Seleukiide teda ülempreestriks määrama. Ent pärast Joonatani surma saavutas tema vend Siimon veel rohkemgi. Septembrikuus aastal 140 e.m.a anti Jeruusalemmas välja tähtis määrus, mis on säilinud kreeka stiilis pronkstahvlitel. Seal öeldakse: „Kuningas Demeetrios [kreeklasest Seleukiidi soost valitseja kinnitas] talle [Siimonile] ülempreestriameti ning võttis ta oma sõprade hulka ja austas teda suurte austusavaldustega. ... Ja nüüd on juudid ja preestrid otsustanud, et Siimon on igavesti neile juhiks ja ülempreestriks, kuni tõuseb usaldatav prohvet” (1. Makkabite 14:38–41, eestikeelne Piibel 1999, apokrüüfide alla kuuluv ajalooline raamat).

Siimoni positsiooni valitseja ja ülempreestina (nii temale kui tema järglastele) ei kinnitanud seega mitte ainult Seleukiidide võõrvõim, vaid ka tema oma rahva Suurkogu. See oli tähtis pöördepunkt. Ajaloolase Emil Schüreri sõnul ei olnud pärast Hasmoneide poliitilise dünastia rajamist „nende peamine mure enam Toora [Juudi seaduse] järgi elamine, vaid poliitilise võimu säilitamine ja laiendamine”. Püüdes aga hoolikalt mitte haavata juutide tundeid, ei nimetanud Siimon ennast kuningaks, vaid etnarhiks ehk rahvajuhiks.

Sugugi mitte kõik polnud rahul, et Hasmoneid anastasid nii religioosse kui ka poliitilise võimu. Paljude õpetlaste arvates moodustus sel ajaperioodil Kumrani kogukond. Üks Saadoki soost preester, kellele Kumrani kirjutistes viidatakse kui „Õigluse Õpetajale”, lahkus Jeruusalemmast ning juhtis rühma teisitimõtlejaid Surnumere äärde Juuda kõrbe. Üks Surnumere kirjarullidest, Habakuki raamatu kommentaar, neab „Kurja Preestrit, kes algul tõe nimel ametisse seati, kuid kelle süda muutus Iisraeli üle valitsedes ülbeks”. Paljud õpetlased arvavad, et selle usurühmituse kirjeldus „Kurjast Preestrist” käib Joonatani või Siimoni kohta.

Siimon jätkas sõjalisi kampaaniaid, et laiendada enda valduses olevat territooriumi. Ent tema valitsusele tuli järsk lõpp, kui Siimoni väimees Ptolemaios mõrvas tema ja ta kaks poega, kui nad olid Jeeriko lähedal pidutsemas. Ptolemaiose katse saada võim enda kätte aga nurjus. Johannes Hyrkanost, Siimoni ellujäänud poega, oli mõrvakavatsuse eest hoiatatud. Ta vangistas oma potentsiaalsed mõrvarid ning asus isa asemel valitseja ja ülempreestri ametisse.

Jätkub võimupiiride laiendamine ning rõhumine

Johannes Hyrkanost ähvardasid esialgu tõsiselt Süüria väed, kuid siis, aastal 129 e.m.a, kaotas Seleukiidide dünastia olulise lahingu partialaste vastu. Viidates sellele, millist mõju avaldas see sõda Seleukiididele, kirjutas juudi õpetlane Menahem Stern: „Kogu selle kuningriigi struktuur varises kokku.” Hyrkanos oli seetõttu „võimeline taastama Juudamaal täieliku poliitilise iseseisvuse ja alustama mitmes suunas oma piiride laiendamist”. Ning ta tõesti laiendas oma territooriumi.

Kuna süürlased Hyrkanost enam ei ohustanud, hakkas ta tungima väljaspool Juudamaad asuvatele territooriumidele, orjastades sealsed rahvad. Inimesed pidid pöörduma juudi usku, sest vastasel korral oleks nende linnad hävitatud. Üks taoline sõjaretk tehti idumealaste (edomlaste) vastu. Selle kohta märkis Stern: „Idumealaste usule pööramine oli esimene omataoliste seas ning see ei puudutanud ainult väheseid üksikisikuid, vaid kogu rahvast.” Teiste vallutatud alade hulgas oli ka Samaaria, kus Hyrkanos hävitas Gerisimi mäel asuva samaarlaste templi. Märkides ära paradoksi, mis seondub Hasmoneide dünastia jõupoliitikaga rahvaste usule pööramisel, kirjutas ajaloolane Solomon Grayzel: „See oli Mattatiase [Juudas Makabeuse isa] pojapoeg, kes rikkus just seda põhimõtet, mida eelmine põlvkond oli nii üllameelselt kaitsnud – usuvabadust.”

Ilmuvad variserid ja saduserid

Hyrkanose valitsusajast kirjutades mainib Josephus esmakordselt variseride ja saduseride  tugevnevat mõju. (Josephus oli maininud ka Joonatani valitsusajal elanud varisere.) Ta ei räägi midagi nende päritolust. Mõnede õpetlaste arvates kasvas see rühmitus välja hassiididest, vagast usulahust, kes toetas Juudas Makabeust tema usulistes eesmärkides, kuid hülgas Makabeuse siis, kui tolle ambitsioonid muutusid poliitiliseks.

Enamasti arvatakse, et nimetus „variserid” tuleneb heebrea sõna juurest, mille tähendus on „eraldunud”. Ent mõnede arvates on see seotud hoopis sõnaga „tõlgendajad”. Variserid olid tavainimeste seast esile tulnud õpetlased, kes polnud eriti nimeka päritoluga. Nad eraldasid end rituaalsest ebapuhtusest eriliselt vaga filosoofiaga, rakendades preesterliku pühaduse templiseadusi igapäevaelu toimingutes. Variserid arendasid välja Pühakirja uutmoodi tõlgendamise viisi ning mõiste, mis sai hiljem tuntuks kui suuline seadus. Siimoni valitsusajal saavutasid nad suurema mõjuvõimu, kui mõned neist määrati gerousia’sse (vanemate meeste kogusse), mida hiljem tunti süneedriumina.

Josephus mainib, et Johannes Hyrkanos oli algul variseride õpilane ja toetaja. Ent siis mingil ajal sai ta variseride käest noomida selle eest, et ta ei loobunud ülempreestriametist. See põhjustas vapustava muutuse. Hyrkanos kuulutas variseride religioossed kombed ebaseaduslikuks. Lisaks karistas ta neid sellega, et asus variseride usuliste vastaste – saduseride – poolele.

Nimetus „saduserid” on tõenäoliselt seotud ülempreester Saadokiga, kelle järeltulijad olid pidanud preestriametit juba alates Saalomoni ajast. Kuid mitte kõik saduserid ei olnud sellise päritoluga. Josephuse sõnul olid saduserid aristokraadid ja rikkad mehed ning neil polnud rahvahulkade toetust. Professor Schiffman kommenteerib: „Enamik neist ... olid ilmselt preestrid või abiellunud kellegagi, kes oli ülempreestri soost.” Järelikult olid nad olnud kaua aega tihedalt seotud võimulolijatega. Variseride järjest suurenevas avaliku elu rollis ja nende idees, et preesterlik pühadus peab laienema kõigile inimestele, nähti ohtu, sest see võis õõnestada saduseride sünnipärast autoriteeti. Kuid nüüd, Hyrkanose valitsuse viimastel aastatel, said saduserid võimu taas enda kätte.

Rohkem poliitikat, vähem vagadust

Hyrkanose vanim poeg Aristobulos sai valitseda enne oma surma vaid ühe aasta. Ta jätkas iturealaste sunniviisilist usule pööramist ning haaras Ülem-Galilea Hasmoneide kontrolli alla. Ent Hasmoneide dünastia jõudis oma vägevuse tippu tema venna Aleksander Jannai valitsusajal aastatel 103–76 e.m.a.

Aleksander Jannai ei järginud varasemat poliitikat ning  kuulutas end julgelt nii ülempreestriks kui ka kuningaks. Kokkupõrked Hasmoneide ja variseride vahel teravnesid ning viisid isegi kodusõjani, kus hukkus 50 000 juuti. Pärast ülestõusu mahasurumist lasi Jannai naelutada postile 800 mässajat, toimides viisil, mis oli iseloomulik paganlikele kuningatele. Surijate silme all tapeti nende naised ja lapsed, Jannai aga pidutses samal ajal avalikult oma liignaistega. *

Vaatamata oma vaenulikkusele variseride suhtes oli Jannai asjalik poliitik. Ta nägi, et rahvas osutas variseridele järjest suuremat toetust. Surivoodil soovitas ta oma abikaasal Salome-Aleksandral luua nendega võimuliit. Jannai oli otsustanud, et pärast teda hakkab kuningriiki valitsema tema naine, mitte pojad. Naisest sai võimekas valitseja ning see periood (76–67 e.m.a) oli Hasmoneide valitsusajal üks rahulikumaid. Variseride võimupositsioon taastati ning seadused, mis olid nende usukommete vastu, tühistati.

Pärast Salome surma hakkasid tema pojad – Hyrkanos II, kes oli teeninud ülempreestrina, ning Aristobulos II – võimu pärast võitlema. Kummalgi polnud esiisade poliitilist ja sõjalist taipu ning paistab, et kumbki ei mõistnud täielikult, millist mõju avaldas sellele piirkonnale pärast Seleukiidide võimu totaalset kokkuvarisemist järjest suurenev Rooma võim. Aastal 63 e.m.a pöördusid vennad Rooma valitseja Pompeiuse poole, kui see viibis Damaskuses, ning palusid, et ta aitaks neil vaidlust lahendada. Samal aastal marssis Pompeius oma vägedega Jeruusalemma ja võttis selle enda kontrolli alla. Nii algas Hasmoneide kuningriigi lõppjärk. Aastal 37 e.m.a vallutas Jeruusalemma Idumea kuningas Heroodes Suur, kellele Rooma senat oli andnud oma heakskiidu kui „Juudamaa kuningale” ning „roomlaste liitlasele ja sõbrale”. Hasmoneide kuningriik lakkas eksisteerimast.

Hasmoneide pärand

Hasmoneide ajajärk alates Juudas Makabeusest ja lõpetades Aristobulos II-ga rajas aluse religioossele killustatusele, mis valitses Jeesuse maise elu ajal. Esialgu ajendas Hasmoneisid tegutsema innukus jumalakummardamise pärast, kuid see mandus häbiväärseks omakasupüüuks. Nende preestrid, kes oleksid Jumala Seadust rakendades võinud inimesi ühendada, juhtisid rahva hoopis sisepoliitilise võitluse kaosesse. Selline keskkond oli heaks kasvulavaks religioossetele erimeelsustele. Hasmoneisid ei olnud enam, kuid rahvast, kes elas nüüd Heroodese ja Rooma valitsuse all, iseloomustas ikka saduseride, variseride ja teiste vaheline võitlus religioosse võimu pärast.

[Allmärkused]

[Teabegraafika lk 30]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Hasmoneide dünastia

Juudas Makabeus

Joonatan Makabeus

Siimon Makabeus

↓

Johannes Hyrkanos

↓ ↓

Aristobulos

Salome-Aleksandra – abielus – Aleksander Jannai ↓ ↓

Hyrkanos II

Aristobulos II

[Pilt lk 27]

Juudas Makabeus taotles juutidele iseseisvust

[Allikaviide]

The Doré Bible Illustrations/Dover Publications, Inc.

[Pilt lk 29]

Hasmoneid võitlesid, et saada suuremat võimu mittejuudi linnade üle

[Allikaviide]

The Doré Bible Illustrations/Dover Publications, Inc.