Kirikuisad – kas nad olid Piibli tõe kaitsjad?

Tõenäoliselt on nad mõjutanud sinu arusaamist Piibli Jumalast, Jeesusest ja kristlusest, ükskõik kas sa pead end kristlaseks või mitte. Üht neist nimetati Kuldsuuks, teist Suureks. Nende kui grupi kohta on öeldud, et nad olid „Kristuse elu ülimad kehastused”. Kellest on jutt? Need on kirikuisad – vanaaja religioossed mõtlejad, kirjutajad, teoloogid ja filosoofid, kes on mõjutanud tänapäeval paljude end kristlasteks nimetavate inimeste mõtteviisi.

„PIIBEL ei ole kogu Jumala sõna,” väidab Kreeka õigeusu religiooniprofessor Dimitrios Konstantelos. „Püha Vaim, mis teeb Jumala sõna avalikuks, ei saa piirneda vaid ühe raamatu lehekülgedega.” Mis võiks olla siis teine usaldusväärne jumaliku ilmutuse allikas? Konstantelos sõnab oma raamatus „Understanding the Greek Orthodox Church”: „Püha Traditsioon ja Pühakiri on otsekui ühe mündi kaks eri külge.”

See „Püha Traditsioon” kujutab endast kirikuisade õpetusi ja kirjutisi. Need mehed olid tuntud teoloogid ja „kristlikud” filosoofid, kes elasid teisel kuni viiendal sajandil m.a.j. Kui suurt mõju on nad avaldanud tänapäeva „kristlikule” mõtteviisile? Kas nad pidasid oma õpetustes kinni Piiblist? Mis peaks olema Jeesuse Kristuse järelkäija jaoks kristliku tõe usaldusväärne alus?

Ajalooline taust

Teise sajandi keskel kaitsesid need, kes väitsid end olevat kristlased, oma usku nii Rooma tagakiusajate kui ka ketserite ees. Ometi oli see aeg, kui võis kuulda äärmiselt palju teoloogilisi seisukohti. Religioossed väitlused Jeesuse jumalikkuse ning püha vaimu olemuse ja tegevuse üle tekitasid enamat kui vaid lõhesid haritlaste seas. Ägedad lahkarvamused ja parandamatud lõhed „kristlikus” doktriinis kandusid edasi poliitikasse ja kultuuri, põhjustades aeg-ajalt mässe, ülestõuse, sisekonflikte ja isegi sõdu. Ajaloolane Paul Johnson kirjutab: „[Ärataganenud] kristlus algas segaduse, sõnasõja ja kirikulõhega ning nõnda see ka jätkus. [––] Vahemere maade piirkonna kesk- ja idaosa kihas esimesel ja teisel sajandil pärast Kristust lugematust hulgast religioossetest ideedest, mida püüti kõva võitlusega levitada.  [– – –] Seega oli kristlusel juba algusest peale rohkesti variante, millel oli vähe ühist.”

Sel ajaperioodil hakkasid õitsema kirjamehed ja mõtlejad, kelle arvates oli hädavajalik tõlgendada „kristlikke” õpetusi filosoofiliste terminitega. Et rahuldada kõrgelt haritud paganausulisi, kes olid pöördunud „kristlusesse”, tuginesid need religioossed kirjutajad peamiselt varasemale kreeka ja juudi kirjandusele. Alates Justinus Märtriga (u 100–165 m.a.j), kes kirjutas kreeka keeles, hakkas end kristlasteks nimetavate inimeste mõtteviis järjest rohkem segunema kreeka kultuuri filosoofilise pärandiga.

Selle suundumuse vilju oli näha Aleksandriast pärit kreeka kirjamehe Origenese (u 185–254 m.a.j) kirjutistes. Origenese teos „Peri archon” („Põhialustest”) oli esimene süstemaatiline pingutus selgitamaks „kristliku” teoloogia peamisi doktriine kreeka filosoofia terminitega. Nikaia kirikukogu (325 m.a.j), kus püüti seletada ja sisse seada Kristuse jumalikkust, oli verstapostiks, mis andis uue hoo „kristliku” dogma tõlgendusele. Selle kirikukoguga algas ajajärk, mil üldkirikukogud püüdsid veelgi täpsemalt seda dogmat defineerida.

Kirjamehed ja oraatorid

Eusebios Kaisareast, kes tegi kirjatööd umbes samal ajaperioodil, kui toimus esimene Nikaia kirikukogu, käis läbi keiser Constantinusega. Veidi rohkem kui 100 aastat pärast Nikaiat koostasid teoloogid, kellest enamik kirjutas kreeka keeles, pika ja ägeda vaidluse tulemusena kolmainuõpetuse, millest pidi saama ristiusu põhidoktriin. Nende peamehed olid agressiivne Aleksandria piiskop Athanasios ning kolm kirikujuhti Väike-Aasiast Kapadookiast: Basileios Suur, tema vend Gregorios Nysses ja nende sõber Gregorios Nazianzenos.

Selle aja kirjamehed ja jutlustajad saavutasid suurepärase kirja- ja kõneosavuse. Gregorios Nazianzenos ja Johannes Chrysostomos (Kuldsuu), kes rääkisid kreeka keelt, ning samuti ka Ambrosius Milanost ja Augustinus Hippost, kes rääkisid ladina keelt, olid täiuslikud oraatorid – oma aja kõige austatuma ja populaarsema kunstiliigi meistrid. Selle perioodi kõige mõjuvõimsam kirjamees oli Augustinus. Tema teoloogilised kirjutised on tugevalt vorminud tänapäevast „kristlikku” mõttelaadi. Hieronymus, kes oli tolle aja silmapaistvaim õpetlane, seisis peamiselt selle eest, et valmiks ladinakeelne Piibel Vulgata, mis tõlgiti algkeeltest.

Ent üles kerkivad tähtsad küsimused: kas need kirikuisad pidasid ustavalt kinni Piiblist? Kas nad hoidsid oma õpetustes kõvasti kinni inspireeritud Pühakirjast? Kas nende kirjutised on usaldatavad juhised, mille abil saab Jumala kohta täpseid teadmisi omandada?

Kas Jumala õpetus või inimeste õpetus?

Hiljaaegu kirjutas Kreeka õigeusu metropoliit Methodios Pisiidiast raamatu pealkirjaga „The Hellenic Pedestal of Christianity” („Kristluse hellenistlik alus”). Tema  eesmärgiks oli näidata, et tänapäeva „kristliku” mõtteviisi vundamendiks on kreeka kultuur ja filosoofia. Selles raamatus väidab ta kõhklematult: „Peaaegu kõik tuntud kirikuisad pidasid kreeka algmõisteid kõige kasulikumateks; nad võtsid need kreeka klassikalisest antiikajast ning tarvitasid neid abivahenditena kristlike tõdede mõistmiseks ja korrektseks väljendamiseks.”

Võtkem näiteks idee, et Isa, Poeg ja püha vaim moodustavad kolmainsuse. Paljudest kirikuisadest said pärast Nikaia kirikukogu kolmainsuse veendunud pooldajad. Nende kirjutised ja seletused olid määrava tähtsusega, et kolmainsusest sai ristiusu nurgakivi. Ent kas kolmainsusest räägitakse Piiblis? Ei räägita. Aga kust siis kirikuisad selle võtsid? Teos „A Dictionary of Religious Knowledge” märgib, et paljude sõnul on kolmainsus „moonutis, mis on laenatud paganauskudelt ning poogitud kristliku usu külge”. Väljaanne „The Paganism in Our Christianity” kinnitab samuti: „[Kolmainsuse] päritolu on täiesti paganlik.” (Johannese 3:16; 14:28.) *

Või mõelgem hinge surematuse õpetusele, uskumusele, mille kohaselt mingi osa inimesest elab pärast keha surma edasi. Jällegi olid kirikuisad need, kes aitasid kaasa selle arusaama levimisele religiooni, kus algselt polnud mingit õpetust selle kohta, et hing võiks pärast surma edasi elada. Piibel näitab selgelt, et hing võib surra: „Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Hesekiel 18:4). Millele tugines kirikuisade uskumus surematust hingest? Teos „New Catholic Encyclopedia” ütleb: „Kristlik  käsitus Jumala loodud vaimsest hingest, mis antakse kehasse eostumishetkel, et inimene saaks elavaks tervikuks, on kristliku filosoofia pika arengutee vili. Alles Origenes idas ja Püha Augustinus läänes formuleerisid hinge vaimse olemuse ja selle filosoofilise käsituse. ... Tema [Augustinuse] doktriin ... võlgnes palju (kaasa arvatud mõned puudused) uusplatonismile.” Ning ajakirjas „Presbyterian Life” öeldakse: „Hinge surematus on kreeka mõiste, mis kujunes välja vanaaja müsteeriumikultustes ja millele andis lõpliku kuju filosoof Platon.” *

Kristliku tõe kindel alus

Kui oleme nüüd uurinud kirikuisade ajaloolist tausta ja nende õpetuste päritolu, siis oleks kohane küsida: kas siira kristlase usk peaks rajanema kirikuisade õpetustel? Laskem Piiblil vastata.

Kõigepealt välistas Jeesus Kristus ise religioosse tiitli „Isa” kasutamise, öeldes: „Ärge te kutsuge kedagi maa peal oma isaks, sest üks on teie Isa, kes on taevas” (Matteuse 23:9). Tiitli „Isa” kasutamine viitamaks mõnele religioossele isikule on ebakristlik ega põhine Pühakirjal. Jumala Sõna kirjapanek lõppes umbes aastal 98 m.a.j apostel Johannese kirjutistega. Seega ei peaks tõelised kristlased otsima inspireeritud ilmutust üheltki inimeselt. Nad on hoolikad, et nad ei ’teeks Jumala sõna tühjaks’ inimeste pärimuse pärast. Kui laseme inimeste pärimustel asuda Jumala Sõna asemele, siis võib see olla vaimses mõttes surmav. Jeesus hoiatas: „Kui pime pimedat juhib, langevad mõlemad auku!” (Matteuse 15:6, 14).

Kas kristlane vajab veel mingit ilmutust peale Jumala sõna, mida sisaldab Piibel? Ei vaja. Ilmutuse raamat hoiatab midagi lisamast inspireeritud ülestähendusele: „Kui keegi neile midagi juurde lisab, siis paneb Jumal tema peale nuhtlused, mis selles raamatus on kirja pandud!” (Ilmutuse 22:18).

Kristlik tõde on kirjas Jumala Sõnas Piiblis (Johannese 17:17; 2. Timoteosele 3:16; 2. Johannese 1–4). Õige arusaamine ei sõltu ilmalikust filosoofiast. Pidades silmas inimesi, kes püüdsid kasutada inimtarkust selgitamaks jumalikku ilmutust, on sobiv korrata apostel Pauluse küsimusi: „Kus on targad? Kus kirjatundjad? Kus selle ajastu arutlejad? Eks Jumal ole selle maailma tarkuse teinud jõleduseks?” (1. Korintlastele 1:20).

Pealegi on „tõe sammas ja alustugi” tõeline kristlik kogudus (1. Timoteosele 3:15). Selle ülevaatajad kaitsevad koguduses õpetuse puhtust ning ei lase sisse hiilida mingil dogmaatilisel rüvedusel (2. Timoteosele 2:15–18, 25). Nad hoiavad kogudusest eemal ’valeprohvetid, lahkõpetajad ja hukutavad valeõpetused’ (2. Peetruse 2:1). Pärast apostlite surma lasid kirikuisad kristlikus koguduses juurduda „eksitavatel inspireeritud väljendustel ja deemonite õpetustel” (1. Timoteosele 4:1, UM).

Selle ärataganemise tagajärjed on selgelt näha tänapäeva ristiusumaailmas, mille uskumused ja teod erinevad väga Piibli tõest.

[Allmärkused]

 [Kast/pilt lk 18]

KAPADOOKIAST PÄRIT KIRIKUISAD

„Õigeusu kirik ... austab eriliselt neljanda sajandi kirjamehi ning eelkõige „kolme suurt usujuhti”. Need on Gregorios Nazianzenos, Basileios Suur ja Johannes Chrysostomos,” väidab kirjutaja ja munk Kallistos. Kas need kirikuisad rajasid oma õpetused inspireeritud Pühakirjale? Basileios Suure kohta öeldakse raamatus „The Fathers of the Greek Church” järgmiselt: „Tema kirjutistest ilmneb, et kogu oma elu jooksul oli tal kiindumus Platoni, Homerose ning teiste selliste ajaloolaste ja kõnemeeste vastu ning need kindlasti mõjutasid tema stiili. ... Basileios jäi „kreeklaseks”.” Sama võis öelda Gregorios Nazianzenose kohta. „Tema arvates näitas kiriku võitu ja üleolekut parimal viisil see, et kirik võttis täielikult omaks klassikalise kultuuri traditsioonid.”

Nende kolme mehe kohta kirjutab professor Panagiotis K. Cristou: „Ehkki vahetevahel nad hoiatavad „mõtteteaduse ja tühja pettuse” eest [Koloslastele 2: 8] – et olla kooskõlas Uue Testamendi käsuga –, uurivad nad siiski innukalt mõtteteadust ja sellega seotud õpetusi ning soovitavad isegi teistel neid uurida.” On ilmselge, et selliste kirikuõpetajate arvates ei toetanud Piibel nende ideid vajalikul määral. Kas see, et nad otsisid teisi autoriteete, võis tähendada, et nende õpetused ei olnud seotud Piibliga? Apostel Paulus hoiatas heebrea kristlasi: „Ärge laske endid vintsutada mitmelaadiliste ja võõraste õpetustega” (Heebrealastele 13:9).

[Allikaviide]

© Archivo Iconografico, S.A./CORBIS

[Kast/pilt lk 20]

KYRILLOS ALEKSANDRIAST – POLEEMILINE KIRIKUISA

Üks kõige poleemilisemaid isikuid kirikuisade hulgas on Kyrillos Aleksandriast (u 375–444 m.a.j). Kirikuajaloolane Hans von Campenhausen kirjeldab teda nõnda: „Dogmaatiline, vägivaldne ja riukalik; tundis uhkust oma õilsa kutsumuse ja ametikoha väärikuse üle; pidas õigeks vaid seda, millest oli kasu oma võimu ja autoriteedi suurendamiseks ... Mitte kunagi ei tundnud ta muret oma meetodite julmuse ja häbituse pärast.” Ajal, mil Kyrillos tegutses Aleksandria piiskopina, kasutas ta altkäemaksu ja laimu, et kõrvaldada ametist Konstantinoopoli piiskop. Teda peetakse vastutavaks kuulsa filosoofi Hypatia jõhkras tapmises, mis toimus 415. aastal m.a.j. Viidates Kyrillose teoloogilistele kirjutistele, ütleb Campenhausen: „Tema viis sisse tava, mille kohaselt pole usuküsimuste lahendamise aluseks ainult Piibel, vaid ka tuntud mõjuvõimsate isikute tsitaadid ja tsitaatide kogumikud.”

[Pilt lk 19]

Hieronymus

[Allikaviide]

Garo Nalbandian