Paul: Me olime nii elevil. Oli 1985. aasta novembrikuu ja me olime teel Lääne-Aafrikasse Libeeriasse, esimesse riiki, kuhu meid oli määratud misjonäridena teenima. Meie lennul oli vahepeatus Senegalis. Anne ütles mulle: „Vaid tunni aja pärast olemegi Libeerias.” Siis aga tehti teade: „Reisijad, kes suunduvad Libeeriasse, peavad lennukilt maha minema, kuna riigipöörde tõttu ei saa me sinna lennata.” Järgmised 10 päeva olime Senegalis misjonäride juures ja kuulasime uudiseid. Saime teada, et paljud inimesed olid tapetud, kehtib liikumiskeeld ja neid, kes õhtul ringi liiguvad, tulistatakse.

Anne: Me pole üldse sellised inimesed, kes januneksid seikluste järele. Otse vastupidi. Näiteks mind hüüti lapsepõlves Ärevaks Annieks. Ma kartsin isegi teed ületada. Ent kuigi me teadsime, et Libeerias on ohtlik, oli meil siiski suur soov asuda oma ülesannet täitma.

Paul: Ma olen sündinud Lääne-Inglismaal, vaid 8 kilomeetri kaugusel Anne’i sünnikohast. Me mõlemad alustasime kohe pärast keskkooli pioneerteenistust. Anne’i innustas seda tegema tema ema ja mind minu vanemad. Nad olid väga rõõmsad, et tahtsime Jehoovat täisajaliselt teenida. 19-aastaselt kutsuti mind peetelisse ja kui me Anne’iga 1982. aastal abiellusime, tuli ka tema peetelisse.

Anne: Meile meeldis peetelis väga, kuid olime alati tahtnud teenida kuskil, kus on suurem vajadus hea sõnumi kuulutajate järele. Peetelis töötasime koos vendade-õdedega, kes olid varem olnud misjonärid, ja see ainult kasvatas meie soovi misjonäriks saada. Palvetasime selle pärast kolm aastat järjest igal õhtul. Ja kui meid siis aastal 1985 Gileadi kooli 79. kursusele kutsuti, olime ülirõõmsad. Sealt määratigi meid Libeeriasse.

Paul: Olime esimesel lennul, mis pärast riigipööret Libeeriasse suundus. Olukord oli pinev ja õhtuti kehtis endiselt liikumiskeeld. Inimesed  elasid nii suures hirmus, et kui mõni auto järsku valjemat häält tegi, hakkasid kõik karjuma ja põgenesid. Lugesime enda rahustamiseks igal õhtul Laulude raamatut. Kõigest hoolimata meeldis meile seal teenimine väga. Anne käis kuulutamas ja mina olin peetelis, kus töötasin koos John Charukiga a. Tal oli suur kogemustepagas, ta tundis hästi kohalikke olusid ning teadis, millega vennad-õed peavad rinda pistma. Õppisin temalt palju.

Anne: Meile hakkas Libeerias üsna pea meeldima, sest sealsed vennad ja õed olid nii soojad, sõbralikud ja Jehoovale ustavad. Saime nendega väga lähedaseks ja nad olid meile pere eest. Nad andsid meile head nõu ja julgustasid meid. Ja kuulutustöö oli muidugi imeline. Inimesed said pahaseks, kui sa ei jäänud nende juurde nii kauaks, kui nad oleksid soovinud. Tänavanurkadel võis kuulda piiblilisi arutelusid ja sa võisid lihtsalt ligi astuda ja sõna sekka öelda. Meil oli nii palju piibliõpilasi, et oli päris raske leida aega nende kõigiga uurida. Selline „probleem” meeldis meile aga väga.

Paul: Umbes neli aastat oli olukord üsna rahulik. Kuid aastal 1989 puhkes kodusõda. 2. juulil 1990 võtsid mässulised oma kontrolli alla piirkonna, kus asus peetel. Kolmeks kuuks kadus meil igasugune kontakt välismaailmaga, sealhulgas meie perede ja peakorteriga. Riigis valitses täielik anarhia, toitu polnud piisavalt ning vägistamised olid tavapärased. See kõik kestis kokku 14 aastat.

Anne: Mõned hõimud olid omavahel sõjajalal ja tapsid üksteist. Tänavatel kondasid veidras riietuses ja hambuni relvastatud võitlejad. Nad astusid sisse igasse majja ja võtsid sealt, mida tahtsid. Mõnede jaoks oli inimese tapmine sama tavaline kui kana tapmine. Nad panid ka teedele kontrollpunkte ja sageli lasti need, kes tahtsid neist läbi minna, lihtsalt maha. Kontrollpunktide juurde tekkisid laibahunnikud ja mõned neist olid peeteli läheduses. Surma sai ka meie usukaaslasi, nende hulgas kaks misjonäri.

Vennad-õed, sealhulgas peetellased ja misjonärid, riskisid eluga, et peita usukaaslasi, kes olid teisest hõimust ja kellele peeti jahti. Peetelis magasid mõned põgenikud allkorrusel ning teised koos peetellastega ülakorrusel. Näiteks meie toas elas seitsmeliikmeline pere.

 Paul: Iga päev püüdsid võitlejad sisse saada, et näha, kas me peidame kedagi. Meil oli neljast inimesest koosnev turvasüsteem: kaks olid akna peal valves ja kaks seisid värava juures. Kui viimased käsi enda ees hoidsid, tähendas see, et kõik on hästi. Kui nad aga käed selja taha panid, oli see märgiks, et võitlejad on agressiivsed. Siis jooksid need, kes akna peal olid, ruttu vendi-õdesid ära peitma.

Anne: Nädalaid hiljem tungis üks vihane jõuk peetelisse. Lukustasin end koos ühe õega vannituppa, kus oli kapp, millel oli topeltpõhi ja kuhu sai varjuda. Õde pressis end sinna peitu. Automaatidega võitlejad tulid ülakorrusele ja tagusid vastu vannitoa ust. Paul püüdis mulle aega võita ja ütles: „Mu naine on tualetis.” Topeltpõhja tagasi panemine tekitas müra ja riiulite korrastamine võttis päris kaua aega. Olin väga närvis ja hakkasin pealaest jalatallani värisema. Mõtlesin, et kuidas ma neile küll sellises seisundis ukse avan. Tegin väikse palve ja palusin, et Jehoova mind aitaks. Siis tegin ukse lukust lahti ja kuidagimoodi õnnestus mul olla rahulik ja neid tervitada. Üks neist tormas kohe minust mööda ja läks otsejoones kapi juurde. Ta tegi selle lahti ja tuhlas riiulid läbi. Ta ei suutnud uskuda, et seal pole mitte midagi. Mehed otsisid läbi ka teised toad ja isegi pööningu, kuid jäid tühjade kätega.

Paul: Kuude kaupa nappis meil toitu. Kuid tänu vaimsele toidule pidasime vastu. Sageli oli meie ainsaks hommikusöögiks peeteli hommikune piibliarutelu. See andis meile palju jõudu.

Kui toit ja vesi oleksid täiesti otsa saanud ning meil oleks tulnud peetelist lahkuda, oleks need vennad-õed, kes seal peidus olid, ilmselt tapetud. Jehoova aga andis meile alati just õigel ajal kõik, mida vajasime, ja vahel tegi ta seda lausa imelisel moel. Ta hoolitses meie eest ja aitas meil rahu säilitada.

Mida süngemaks olukord muutus, seda eredamalt põles tõeleek meie südames. See andis meile jõudu ja hoidis meie lootuse elavana. Vennad-õed pidid korduvalt põgenema, et oma elu päästa. Kuid nad jäid rahulikuks ja nende usk püsis tugevana. Mõned ütlesid, et sõda oli nagu suure viletsuse peaproov. Kogudusevanemad ja noored vennad tegutsesid julgelt, et usukaaslasi aidata. Ja ka siis, kui vendadel-õdedel tuli oma kodud maha jätta, hoidsid nad kokku. Nad kuulutasid uutel territooriumitel ja tegid metsa lihtsad kuningriigisaalid, et seal koosolekuid pidada. Koosolekud olid sel tormisel ajal rahusadamaks ja kuulutustöö aitas neil vastu pidada. Mind liigutas väga see, et kui jagasime humanitaarabi, siis küsiti meilt rohkem kuulutustöökotte kui riideid. Inimesed, kes olid sõjakoledusi näinud,  olid altid head sõnumit kuulama. Neid hämmastas see, kui rõõmsad ja positiivsed Jehoova tunnistajad on. Vennad-õed olid otsekui valguskiir pilkases pimeduses. (Matt. 5:14–16.) Tänu nende innukusele said isegi mõnedest võitlejatest Jehoova teenijad.

Paul: Vahel tuli meil riigist lahkuda: kolm korda lühikeseks ajaks ja kaks korda terveks aastaks. Üks misjonärist õde võttis meie tunded hästi kokku. Ta ütles: „Gileadis õpetati meile, et meil tuleb armastada oma ülesannet ja vendi-õdesid. Seda me tegimegi. Niisiis oli südantlõhestav Libeeriast lahkuda, teades, milliseid raskusi meie usukaaslastel seal on.” Õnneks saime ka naaberriikides olles nende heaks nii mõndagi ära teha.

Anne: 1996. aasta mais sõitsime neljakesi harubüroo autoga 16 kilomeetri kaugusele linnaossa, kus oli veidi turvalisem. Meil olid kaasas tähtsad paberid harubüroost. Ent just siis sattus piirkond, kus me olime, rünnaku alla. Vihased võitlejad tulistasid õhku, peatasid meid kinni, tirisid kolm meist autost välja ja sõitsid koos Pauliga minema. Seisime seal ja olime täielikus šokis. Järsku aga nägime Pauli rahvasummast meie poole kõndimas. Tema otsmikult tilkus verd. Esialgu arvasime, et teda on tulistatud, kuid siis saime aru, et sel juhul ta enam ei kõnniks. Üks võitlejatest oli teda löönud ja ta autost välja lükanud. Õnneks sai Paul vaid kergemaid vigastusi.

Lähedal seisis üks sõjaväele kuuluv veoauto, mis oli täis paanikas inimesi, kes lootsid kaose keskelt minema pääseda. Otsustasime samuti auto peale minna, kuid seal polnud meile ruumi. Niisiis püüdsime kuidagi auto kere külge klammerduda. Juht vajutas gaasi põhja ja me oleksime äärepealt maha kukkunud. Karjusime talle, et ta peatuks, kuid ta kartis seda teha. Kuidagimoodi jõudsime siiski kohale, närvid krussis ja lihased suurest pingutusest värisemas.

Paul: Seisime seal, seljas määrdunud ja katkised riided. Silmitsesime üksteist ja mõtlesime, et kuidas me küll elus oleme. Ööbisime põllul, millel seisis üks kuuliauke täis helikopter, mis pidi meid järgmisel päeval Sierra Leonesse viima. Meil oli hea meel, et ellu jäime, kuid olime väga mures vendade-õdede pärast, kes maha jäid.

Anne: Kui jõudsime Freetownis asuvasse Sierra Leone peetelisse, olime väljaspool ohtu ja meie eest hoolitseti hästi. Kuid siis hakkasid mind painama kohutavad mälupildid Libeerias kogetust. Päeval olin väga ärevil ja hirmul ning elasin otsekui mingis udus. Öösiti ärkasin üles värisedes ja külma higiga kaetult ning tundsin, et kohe juhtub midagi kohutavat. Mul oli raske hingata. Paul hoidis mind enda käte vahel ja palvetas koos minuga. Laulsime koos kuningriigilaule, kuni värisemine lakkas. Tundsin, et olen hulluks minemas ja arvasin, et ei saa enam misjonärina teenida.

Siis aga juhtus midagi, mida ma kunagi ei unusta. Selsamal nädalal saime kätte kaks uut ajakirja. Üks oli 1996. aasta 8. juuni Ärgake!, milles oli artikkel „Toimetulek paanikahoogudega”. Tänu sellele sain aru, mis minuga toimub. Ja teine oli sama aasta 15. mai Vahitorn, kus ilmus artikkel „Kust nad oma jõu saavad”. Artiklis oli pilt vigastatud liblikast ja seal öeldi, et justnagu liblikas jätkab toitumist ja lendamist ka siis, kui tema tiivad on kõvasti kahjustada saanud, võime meie tänu Jehoova vaimule aidata teisi isegi siis, kui tunneme hingevalu. Need artiklid tulid just õigel ajal ja Jehoova andis mulle nende kaudu jõudu. (Matt. 24:45.) Tegin lisauurimistööd ja panin ühte kausta kõik sarnased artiklid. Need olid mulle suureks abiks ning aja jooksul minu olukord paranes.

Paul: Iga kord, kui koju Libeeriasse naasime, olime väga rõõmsad. 2004. aasta lõpuks olime seal olnud juba pea 20 aastat. Sõda oli lõppenud ja harubüroos plaaniti ehitust. Järsku aga küsiti meilt, kas oleksime valmis vastu võtma uue ülesande.

See oli suur usuproov. Libeeria vennad-õed olid meile pere eest ja me ei tahtnud mõeldagi,  et peaksime nad maha jätma. Ent Gileadi minnes olime kord juba pidanud oma lähedaste juurest lahkuma ning olime näinud, et see, kui usaldame end Jehoova hoolde, toob suuri õnnistusi. Niisiis otsustasime selle ülesande vastu võtta ja see viis meid lähedal asuvasse Ghanasse.

Anne: Valasime palju pisaraid. Meil oli nii raske Libeeriast lahkuda. Meid üllatas see, mida üks eakas vend Frank meile ütles. Ta sõnas: „Te peate meid unustama.” Ja siis ta selgitas: „Muidugi me teame, et te ei unusta meid kunagi, kuid nüüd peate keskenduma oma uuele ülesandele. See ülesanne on teile Jehoovalt. Seega tehke sealsete vendade-õdede heaks kõik, mis suudate.” Tema sõnad julgustasid meid ja andsid meile jõudu. Me vajasime seda väga, kuna pidime nullist alustama kohas, kus vähesed meid teadsid ja kus kõik oli uus.

Paul: Ent juba väga varsti hakkasime oma uut usuperet Ghanas armastama. Seal oli nii palju õdesid-vendi ning nende ustavus ja tugev usk olid meile eeskujuks. Olime Ghanas 13 aastat ja siis tabas meid järgmine üllatus. Meilt küsiti, kas oleksime valmis teenima Ida-Aafrika harubüroos, mis asub Keenias. Ja kuigi alguses me küll igatsesime sõpru Libeerias ja Ghanas, saime peagi ka Keenia vendade-õdedega väga lähedaseks. Keenias on kuulutustööpõllul teha väga palju tööd ja meil on hea meel, et saame siin teenida.

Anne: Aastate jooksul on olnud palju kordi, kui olen hirmust värisenud. Ohtlikud või pingelised olukorrad mõjutavad meid nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Jehoova ei kaitse meid selliste asjade eest ime läbi. Kui kuulen laske või kahuripauke, hakkab mul kõhus keerama ja mu käed lähevad tuimaks. Kuid olen õppinud Jehoovale toetuma ja võtma vastu kogu abi, mida ta pakub nii vendade-õdede kaudu kui muudel viisidel. Olen ka näinud, et kui püüan hoida kinni heast vaimsest tegevuskavast, aitab Jehoova mul oma ülesannet täita.

Paul: Mõned on meilt küsinud: „Kas teile meeldib seal, kus te teenite?” Muidugi on igas riigis kauneid paiku, kuid mistahes paigas võib olukord üleöö ohtlikuks muutuda. Niisiis pole me kiindunud mitte ühtegi riiki, vaid hoopis vendadesse-õdedesse, kes seal elavad. Kuigi meie kultuur ja taust on erinevad, oleme ühtsed ja me kõik armastame Jehoovat. Iga kord, kui saime mõne ülesande, arvasime, et lähme oma usukaaslasi julgustama, kuid tegelikult julgustasid hoopis nemad meid.

Meie ülemaailmne usupere on tõeline ime. Niikaua kui oleme Jehoova rahva seas, on meil igal pool kodu ja pere ees ootamas. Me oleme kindlad, et kui loodame ka edaspidi Jehoovale, annab ta meile jõudu vastu pidada, mis ka ei juhtuks. (Filipl. 4:13.)