Vanne on pühalik tõotus midagi teha või tegemata jätta. Sageli antakse see Jumala ees. Vanne võib olla kas kirjalik või suuline.

Mõni võib arvata, et vannet anda on vale, kuna Jeesus ütles: „Ärge vanduge üldse ... Teie „jah” olgu „jah” ning teie „ei” olgu „ei”, aga mis on üle selle, on Saatanast.” (Matt. 5:33–37.) Jeesus teadis, et Moosese seaduse järgi tuli teatud olukordades anda vanne. Ja seda olid ustavad jumalateenijad ka teinud. (1. Moos. 14:22, 23; 2. Moos. 22:10, 11.) Samuti ta teadis, et Jehoova ise oli andnud vandeid. (Heebr. 6:13–17.) Seega ei saanud Jeesus pidada silmas seda, et ei peaks üldse vannet andma, vaid pigem, et seda ei peaks tegema iga väikse asja pärast. Tuleks lihtsalt oma sõna pidada.

Mida aga teha, kui sul tuleb anda mõni vanne või tõotus? Kõigepealt peaksid kindlaks tegema, kas sa suudad seda täita. Kui sa pole selles kindel, siis on targem vannet mitte anda. Piiblis öeldakse: „Parem on mitte tõotada kui tõotada ja mitte täita.” (Kog. 5:5.) Mõtleme järgnevalt mõnele piibli põhimõttele, mis võivad aidata sul selles küsimuses otsust langetada.

Vanded, mis on kooskõlas Jumala tahtega. Näiteks annavad Jehoova tunnistajad abielludes teineteisele tõotuse Jumala ja teiste inimeste ees. Nad lubavad elu lõpuni teineteist armastada ja kalliks pidada ning teineteisest lugu pidada. Pärast abielutõotuse esitamist kuulutatakse nad meheks ja naiseks. Nende abielu peaks olema eluaegne liit. (1. Moos. 2:24; 1. Kor. 7:39.) Selline tõotus on Jumala tahtega kooskõlas.

Vanded, mis ei ole kooskõlas Jumala tahtega. Näiteks ei tõota kristlased loobuda usust Jumalasse või võtta kätte relva, et kaitsta oma riiki. Jeesus ütles, et tema järelkäijad ei kuulu maailma, ja seetõttu ei soovi me poliitikasse sekkuda. (Jes. 2:4; Joh. 15:19; Jaak. 1:27.)

Vanded, mille andmist tuleb otsustada südametunnistuse põhjal. Enne kui anname mõne vande, oleks hea mõelda Jeesuse sõnadele „Andke siis keisrile,  mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale”. (Luuka 20:25.)

Oletame, et sa taotled mingi riigi kodakondsust ja saad teada, et selleks tuleb sul anda riigile truudusevanne. Kui sa pead vanduma, et teed midagi, mis läheb vastuollu Jumala seadustega, siis ilmselt ei luba su südametunnistus seda vannet anda. Samas võib valitsus lubada sul vande sõnastust veidi muuta, nii et saad selle siiski puhta südametunnistusega anda.

Sellise kohandatud vande andmine on kooskõlas käsuga, mis on kirjas tekstis Roomlastele 13:1: „Igaüks allugu võimudele.” Kristlane võib mõelda, et pole vale vanduda midagi, mida Jumal oma teenijatelt niikuinii ootab.

Mõnikord võib vande andmine hõlmata mingi eseme kasutamist või teatud žesti tegemist. Näiteks vandusid vanad roomlased ja sküüdid oma mõõkade nimel, kutsudes nii sõjajumala väe tunnistajaks selle kohta, et vande andja on usaldusväärne. Kreeklased tõstsid vannet andes käe taeva poole. Sellega nad näitasid, et tunnustavad sellise kõrgema võimu olemasolu, kes teab, mida nad ütlevad ja teevad, ja kellele inimesed peavad aru andma.

Jehoova teenijad ei anna vannet ühegi riigisümboli nimel, mis on seotud väärusuga või mida sageli kummardatakse. Aga mis siis, kui sul palutakse kohtus panna käsi piiblile ja vanduda, et räägid tõtt? Võib-olla sa otsustad nii teha, kuna piiblis on näiteid, kuidas ustavad jumalateenijad tegid vannet andes teatud žesti. (1. Moos. 24:2, 3, 9; 47:29–31.) Igal juhul tuleb sul meeles hoida, et ka see vanne on antud Jumala ees ja sul tuleb olla valmis vastama kohtus igale küsimusele ausalt.

Niisiis, enne kui annad mõne vande, oleks hea mõelda, et see ei läheks vastuollu piibli põhimõtetega, et see ei rikuks sinu suhteid Jehoovaga ja et saaksid seda teha puhta südametunnistusega. Samuti pead olema kindel, et suudad oma vannet pidada. (1. Peetr. 2:12.)