ELULUGU
„Olen teistelt nii palju õppinud!”
OLI kottpime öö Alžeeria mägedes. Teenisin Prantsuse rügemendis ja me olime seal laagris. Lahingud olid läinud õige tuliseks. Olin üksinda, relv käes, liivakottide taga oma vahipostil. Äkitselt lõhestasid vaikuse kellegi lähenevad sammud. Ma lausa tardusin. Olin noor mees ja ma ei soovinud kedagi tappa ega ise surma saada. Hüüatasin: „Oh Jumal, Jumal!”
See hirmutav sündmus muutis mu elu ja tekitas soovi Jumalat tundma õppida. Ent enne, kui ma räägin, mis juhtus tol ööl edasi, jutustan oma lapsepõlvekogemustest, mis mõjutasid minu mõtteviisi ja ajendasid mind hiljem Jumalat otsima.
MIDA MA OLEN ÕPPINUD OMA ISALT
Olen sündinud aastal 1937 Guesnainis, Põhja-Prantsusmaa kaevanduslinnas. Minu isa oli kaevur ja ma õppisin temalt, kui tähtis on teha kõvasti tööd. Mul kujunes sama tugev õiglustunne nagu temal. Isa astus välja kaevurite eest, kel olid väga kehvad töötingimused. Ta liitus ametühinguga ja osales streikides. Samuti ärritas teda kohalike preestrite silmakirjalikkus. Paljud neist elasid üsna luksuslikult, kuid samas küsisid nad toitu ja raha kaevuritelt, kes nägid kõvasti vaeva, et end elatada. Selline toimimisviis oli isale nii vastik, et ta ei rääkinud mulle usuasjadest midagi. Tegelikult ei rääkinud me kunagi Jumalast.
Vanemaks saades hakkasin ka mina ebaõiglust vihkama. Näiteks oli paljudel prantslastel eelarvamusi välismaalaste suhtes. Mina aga mängisin immigrantide lastega jalgpalli ja meil oli koos väga lõbus. Ka minu enda ema ei olnud prantslane, vaid poolakas. Soovisin, et kõik rahvused ja rassid elaksid rahus ja oleksid võrdsed.
HAKKAN TÕSISEMALT ELU ÜLE MÕTLEMA
Aastal 1957 kutsuti mind väeteenistusse. See viiski juhtumini, mida ma sissejuhatuses kirjeldasin. Vahetult pärast seda, kui olin Jumalat appi hüüdnud, seisin silmitsi mitte vaenlase sõduri, vaid hoopis ühe metsiku eesliga. Milline kergendus see küll oli! Siiski pani see sündmus ja kogu sõda mind tõsiselt mõtlema selle üle, mis on elu mõte. Miks me siin oleme? Kas Jumal hoolib meist? Kas kunagi saabub tõeline rahu?
Kui olin sõjaväest kodus puhkusel käimas, kohtusin ühe Jehoova tunnistajaga. Ta andis mulle katoliikliku piibli, mida ma pärast Alžeeriasse naasmist lugema hakkasin. Eriti köitis mu tähelepanu piiblitekst Ilmutus 21:3, 4, mis ütleb: „Jumala telk on inimeste juures! ... Ta pühib ära kõik pisarad nende silmist ja enam ei ole surma ega leinamist, hädakisa ega valu.” Need sõnad üllatasid mind. Mõtlesin, et kas see saab tõesti olla tõsi. Tol ajal ei teadnud ma Jumalast ja piiblist praktiliselt midagi.
Kui minu väeteenistus aastal 1959 lõppes, kohtusin ma Jehoova tunnistajaga, kelle nimi oli François. Ta õpetas mulle palju piiblitõdesid. Näiteks ta näitas mulle piiblist, et Jumala nimi on Jehoova. (Laul 83:18.) Samuti selgitas ta mulle, et Jehoova seab õigluse jalule, muudab maa paradiisiks ja täidab oma tõotuse tekstis Ilmutus 21:3, 4.
Need õpetused olid väga loogilised ja puudutasid mu südant. Samas olin vihane preestrite peale ja süüdistasin neid selles, et nende õpetused ei põhine piiblil. Minu isa mõtteviis mõjutas mind ja ma tahtsin õiglust jalule seada. Olin kannatamatu ja tahtsin kohe tegutseda, et midagi muutuks.
François ja teised Jehoova tunnistajatest sõbrad aitasid mul maha rahuneda. Nad selgitasid, et meie kui kristlaste asi ei ole kohut mõista, vaid rääkida inimestele head sõnumit Jumala kuningriigist. Seda tegi Jeesus ja ta käskis seda teha ka oma järelkäijatel. (Matt. 24:14; Luuka 4:43.) Samuti tuli mul õppida rääkima inimestega lahkelt ja taktitundeliselt, ükskõik millised on nende uskumused. Piibel ütleb, et „meie isanda ori ei tohiks kellegagi tülitseda, vaid peaks olema leebe kõigiga”. (2. Tim. 2:24.)
Tegin oma elus vajalikud muudatused ja lasin end aastal 1959 kokkutulekul ristida. Seal kohtusin ka noore õe Angèle’iga, kes mind kohe kütkestas. Hakkasin käima Õpet. 19:14.)
temaga samas koguduses ja me abiellusime aastal 1960. Ta on suurepärane abikaasa ja imeline naine, kallis kingitus Jehoovalt. (OLEN PALJU ÕPPINUD ARUKATELT JA KOGENUD MEESTELT
Aastate jooksul olen palju õppinud kogenud vendadelt. Kõige olulisem õpetus on olnud see: selleks et saada hakkama keerulise ülesandega, on vaja olla alandlik ja rakendada nõuannet tekstis Õpetussõnad 15:22. Seal öeldakse: „Nõu pidamata nurjuvad kavatsused, aga lähevad korda paljude nõuandjate abiga.”
Aastal 1964 määrati mind ringkonnaülevaatajaks. Eriti just sel ajal hakkasin mõistma, kui paikapidav on see Õpetussõnade nõuanne. Külastasin kogudusi, et vendi ja õdesid julgustada. Samas olin ise vaid 27-aastane ja mul polnud eriti kogemusi. Seega tegin ka vigu. Ent ma püüdsin neist õppust võtta. Eelkõige aga õppisin võimekatelt ja kogenud vendadelt.
Mulle meenub, kuidas ma ringkonnatöö algusaastatel külastasin üht kogudust Pariisis. Seal üks küps vend küsis minult, kas ta võiks mulle nelja silma all midagi öelda. Mina vastasin: „Muidugi!”
Ta küsis: „Louis, kui arst teeb koduvisiite, siis kelle juurde ta läheb?”
„Haigete juurde,” vastasin mina.
Ta ütles: „See on õige. Kuid ma olen märganud, et sina veedad palju aega nendega, kes on vaimselt tugevad, nagu koguduse ülevaatajaga. Meie koguduses on palju vendi ja õdesid, kes on masendunud, tões uued või ujedad. Neil oleks hea meel, kui sa veedaksid aega nendega, näiteks läheksid nende juurde einestama.”
Selle kalli venna nõuanne oli nii asjakohane. Tema armastus Jehoova lammaste vastu puudutas mu südant. Niisiis neelasin ma oma uhkuse alla ja hakkasin kohe seda nõuannet rakendama. Ma olen Jehoovale selliste vendade eest tänulik.
Aastatel 1969 ja 1973 toimus Pariisis kaks rahvusvahelist kokkutulekut, kus mul oli ülesanne hoolitseda toitlustamise eest. 1973. aasta kokkutulekul tuli meil viiel päeval Õpetussõnad 15:22. Pidasin nõu küpsete vendadega, kel oli kogemusi toitlustamisega. Nende hulgas oli lihunikke, köögiviljakasvatajaid, kokkasid ja kokkuostjaid. Üheskoos saime selle mäekõrguse ülesandega hakkama.
toita iga päev umbes 60 000 inimest. Ausalt öeldes oli see üsna heidutav. Ent taas oli edu võtmeks nõuanne tekstisAastal 1973 määrati meid teenima Prantsusmaa peetelisse. Minu esimene ülesanne seal polnud samuti mitte just kergete killast. Pidin toimetama kirjandust meie vendadele Aafrikasse Kameruni, kus meie töö oli aastatel 1970 kuni 1993 keelustatud. Kartsin, et kuidas ma küll selle ülesandega hakkama saan. Tolleaegne Prantsusmaa harubüroo ülevaataja ilmselt märkas minu kõhklusi. Seepärast julgustas ta mind, öeldes: „Meie vennad Kamerunis vajavad väga vaimset toitu. Toidame siis neid!” Ja seda me tegimegi.
Käisin mitmel korral Kameruni naaberriikides kohtumas Kameruni kogudusevanematega. Need julged ja arukad mehed aitasid mul leida viise, kuidas kirjandust korrapäraselt Kameruni toimetada. Jehoova õnnistas meie pingutusi. Kahekümne aasta jooksul ei jäänud meie usukaaslased tollel maal ilma mitte ühestki Vahitornist ega igakuisest teenistusjuhendist.
OLEN PALJU ÕPPINUD OMA KALLILT NAISELT
Juba meie tutvuse alguses märkasin, kui lähedased suhted on Angèle’il Jehoovaga. Kui abiellusime, nägin veelgi selgemini, kui tugev usk tal on. Kohe meie pulmapäeva õhtul palus ta mul Jehoovale rääkida meie soovist teenida teda nii hästi kui vähegi suudame. Jehoova on sellele palvele vastanud.
Heebr. 13:17.) Selle peale polnud mul midagi kosta. Niisiis läksime peetelisse. Kogu meie pika elu jooksul olen näinud, kuidas mu naise arukus, tasakaalukus ja innukus Jehoova teenistuses on tugevdanud meie abielu ja aidanud meil teha häid otsuseid.
Angèle on ka aidanud mul Jehoovat rohkem usaldada. Näiteks kui meid aastal 1973 peetelisse kutsuti, siis ma algul kõhklesin, sest mulle meeldis väga ringkonnatöö. Ent Angèle tuletas mulle meelde, et me oleme pühendunud Jehoovale. Kas me siis ei peaks tegema kõike, mida tema organisatsioon meil teha palub? (Angèle on mulle senini suurepärane ja toetav naine. Näiteks selleks, et osaleda teokraatlikes koolides, millest paljud on inglise keeles, hakkasime koos oma inglise keele oskust parandama. Sel eesmärgil läksime ka ingliskeelsesse kogudusse, kuigi olime sel ajal juba seitsmekümnendates. Oma kohustuste tõttu Prantsusmaa harubüroo komitees polnud mul uue keele õppimiseks lihtne aega leida. Olime aga Angèle’iga teineteisele toeks. Nüüd, kui oleme juba üle kaheksakümne, valmistame endiselt koosolekuteks nii inglise kui ka prantsuse keeles. Samuti püüame jõudumööda koguduse koosolekutel oma osa anda ja teha kuulutustööd. Jehoova on õnnistanud meie pingutusi inglise keele õppimisel.
Aastal 2017 oli meil suurepärane võimalus käia harubüroo komitee liikmete ja nende naiste koolis, mis toimus Pattersoni koolituskeskuses.
Jehoova on tõesti ülim õpetaja. (Jes. 30:20.) Seepärast pole üllatav, et tema rahvas, nii noored kui ka vanad, saavad parima hariduse. (5. Moos. 4:5–8.) Ma olen näinud, et noored, kes kuulavad Jehoovat ning kogenud vendi ja õdesid, edenevad vaimselt ja neist saavad tublid Jehoova teenijad. Tekstis Õpetussõnad 9:9 öeldakse: „Anna targale juhatust ja ta saab veel targemaks, õpeta õiget ja ta õpib üha edasi.”
Mõtlen vahel sellele kottpimedale ööle Alžeeria mägedes 60 aastat tagasi. Tookord polnud mul aimugi, kui õnnelik elu mind ees ootab. Olen teistelt nii palju õppinud! Jehoova on tõesti andnud mulle ja Angèle’ile mõtteka elu ja palju rõõmu tema teenistuses. Seepärast oleme alati valmis õppima oma taevaselt isalt ning arukatelt ja kogenud vendadelt-õdedelt, kes teda armastavad.