KIRJAKOHAS 1. Moosese 22:6 räägitakse, mida Aabraham tegi, kui Jehoova käskis tal minna kaugesse paika ohverdama. See salm ütleb: „Seejärel võttis Aabraham põletusohvri puud ja pani need oma pojale Iisakile selga. Ise võttis ta tule ja noa ning nad läksid edasi.”

Pühakiri ei räägi täpsemalt sellest, kuidas inimesed muistsel ajal tuld süütasid. Kõnealuse piiblijutustuse kohta on vähemalt üks õpetlane öelnud, et tõenäoliselt ei saanud Aabraham ja Iisak niivõrd pika rännaku jooksul tuld põlemas hoida. Seega võidakse selle piiblisalmi sõnastusega mõelda tuletegemisvahendite kaasavõtmist.

On aga teisi, kes ütlevad, et muistsel ajal polnud sugugi lihtne tuld süüdata. Selle asemel et püüda ise tuld läita, mindi võimaluse korral hõõguvat sütt naabrite juurest tooma. Seepärast on paljud õpetlased seda meelt, et Aabraham võis kanda kaasas mingit anumat, võib-olla keti küljes rippuvat potti, kus ta hoidis eelmisel õhtul tuleasemelt võetud hõõguvaid söetükke. (Jes. 30:14.) Niisuguste süte abil võis mistahes ajal retke jooksul tule üles teha, lisada oli vaja vaid mõni kuivem puutükk.