Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas geenide mõjutamises peitub pikaealisuse saladus?

Igavese elu otsinguil

Igavese elu otsinguil

„Kõik on ta [Jumal] omal ajal kaunilt teinud. Ta on isegi pannud inimeste südamesse igaviku.” (Koguja 3:11)

NEIS kuningas Saalomoni sõnades peegeldub inimeste igipõline igatsus elada igavesti. Ajaloo leheküljed on täis lugusid ja legende sellest, kuidas inimesed on ikka ja jälle püüdnud leida pika elu saladust.

Võtame näiteks Gilgameši, kes oli Sumeri kuningas. Tema elust on loodud palju värvikaid legende. Üks neist, millest jutustab „Gilgameši eepos”, räägib sellest, kuidas ta läks ohtlikule rännakule, et otsida igavest elu. Tema otsingud nurjusid.

Keskaja alkeemik oma laboris

4. sajandil e.m.a püüdsid Hiina alkeemikud leida niinimetatud elueliksiiri, mis inimese eluiga pikendaks. Nad segasid kokku vedeliku, mis sisaldas muu hulgas elavhõbedat ja arseeni. Arvatavasti leidis nii mõnigi Hiina keiser selle joomise tõttu oma lõpu. Keskaja Euroopas aga üritasid alkeemikud kulda seeditavaks teha, sest nad uskusid, et korrosioonikindluse tõttu pikendab kuld inimese eluiga.

Tänapäevalgi püüavad bioloogid ja geneetikud vananemise põhjustele jälile jõuda. Nagu elueliksiiri otsingud, annavad ka nende püüded tunnistust selle kohta, et ammune unistus vananemise ja surma äravõitmisest elab edasi. Milliste tulemusteni on nad jõudnud?

JUMAL ON „PANNUD INIMESTE SÜDAMESSE IGAVIKU” (KOGUJA 3:11)

PÜÜD VANANEMISE PÕHJUSTELE JÄLILE JÕUDA

Rakuteadlased on esitanud vananemise ja suremise põhjuste kohta üle 300 teooria. Viimastel aastatel on mikrobioloogid geene ja valke mõjutades suutnud laboriloomade ja isegi inimrakkude vananemist aeglustada. Seesugustest saavutustest tiivustatuna on mõned prominentsed isikud olnud valmis rahastama nii-öelda surmaprobleemi lahendamist. Millistes suundades on teadlased oma otsinguil läinud?

Rakusisese kella tagasikeeramine. Mõned bioloogid usuvad, et üks oluline vananemist määrav tegur on seotud kromosoomide otstega, mida nimetatakse telomeerideks. Telomeerid kaitsevad rakkude jagunemise ajal kromosoomide geneetilist sisu. Ent iga korraga, kui rakk jaguneb, telomeerid lühenevad. Viimaks on need nii lühikesed, et rakud lõpetavad jagunemise ning me hakkame vananema.

2009. aasta Nobeli auhinna laureaat Elizabeth Blackburn ja tema töörühm avastasid ensüümi, mis pärsib telomeeride lühenemist ja seega ka raku vananemist. Sellegipoolest möönavad nad oma aruandes, et telomeerid ei pikenda elu võluväel: need ei võimalda meil praegust normaalset eluiga ületada.

Rakkude ümberprogrammeerimine. Kui rakud jäävad liiga vanaks, et jaguneda, võivad nad immuunsüsteemi rakkudele valesid signaale saata, põhjustades põletikku, kroonilist valu ja haigusi. Hiljuti õnnestus Prantsusmaa teadlastel eakatelt, sealhulgas üle 100-aastastelt võetud rakke ümber programmeerida. Töörühma juhi professor Jean-Marc Lemaître’i sõnul näitas nende töö, et rakkude vananemisprotsessi on võimalik ümber pöörata.

KAS TEADLASTE KÄES ON IGAVESE ELU VÕTI?

Mitte kõik teadlased pole seda meelt, et vananemisvastaste ravimeetoditega saaks meie eluiga oluliselt pikendada. Tõsi, inimeste keskmine eeldatav eluiga on 19. sajandist saadik pidevalt tõusnud. Kuid peamiselt on põhjus paremas hügieenis, nakkushaiguste ennetamises ning antibiootikumide ja vaktsiinide kasutuselevõtus. Osa geneetikuid usub, et meie eluiga on enam-vähem saavutanud bioloogilise ülempiiri.

Ligikaudu 3500 aastat tagasi lausus Mooses, üks Piibli kirjutajatest: „Meie elupäevi on seitsekümmend aastat, kui keegi on tugev, siis kaheksakümmend, kuid needki on täis muret ja valu. Need mööduvad kiiresti ja me lendame ära.” (Laul 90:10.) Hoolimata inimeste pingutustest eluiga pikendada on see endiselt umbes sama pikk kui tol ajal.

Samas aga mõned loomad, näiteks punane merisiilik ja islandi hiilakarp, võivad elada rohkem kui 200 aastat ning selline puu nagu hiidsekvoia koguni tuhandeid aastaid. Kui võrdleme oma 70–80 aastat nende ja teiste elusorganismide elueaga, tekib küsimus, kas meil tulebki oma üürikese eluga lihtsalt leppida.