RÄNDROHUTIRTSUD liiguvad sedavõrd tihedas parves, et ühe ruutkilomeetri kohta tuleb kuni 80 miljonit rändrohutirtsu. Siiski ei põrka nad üksteisega kokku. Mis on nende saladus?

Mõtteainet. Rändrohutirtsu mõlema liitsilma taga paikneb liikumistundlik neuron. Juhul kui tekib kokkupõrkeoht, edastavad need neuronid teate tiibadele ja jalgadele, pannes rohutirtsu viivitamatult tegutsema. Putuka reaktsioon on lausa viis korda kiirem kui silmapilgutus.

Inspireerituna rändrohutirtsu silmadest ja neuronitest, on teadlased töötanud välja arvutisüsteemi, mis võimaldab liikuval robotil tajuda ja vältida lähenevaid objekte, ilma et oleks tarvis keerukaid radar- või infrapunadetektoreid. Teadlased rakendavad seda tehnoloogiat autode juures, varustades neid kiire ja täpse hoiatussüsteemiga, mis vähendab kokkupõrkeohtu. „Selliselt lihtsalt putukalt nagu rändrohutirts on palju õppida,” ütleb Ühendkuningriigi Lincolni ülikooli professor Shigang Yue.

Mida sina arvad? Kas rändrohutirtsu liikumistundlikud neuronid tekkisid evolutsiooni teel või on need kellegi kavandatud?