Mul on hea meel teenida karjasena

Jutustab Alõmbek Bekmanov

Karjatasin lambaid juba kolmeaastaselt ja kiindusin sellesse töösse. 17-aastaselt olin juba kogenud karjus. Hiljem sain teada, et on olemas ka teistsugused karjased, kes hoolitsevad vaimsete lammaste eest. Selgitan nüüd, miks sedalaadi karjasetöö on mulle veelgi suuremat rõõmu pakkunud.

OLEN sündinud 1972. aastal. Meie suur kirgiisi pere elas Tšõrpõktõ külas kauni Õsõk-Köli järve kaldal. Kõrgõzstani (endine Nõukogude Liidu vabariik) külastavate turistide seas on järve ümbrus populaarne. Elan koos abikaasa Gulmiraga praegu Kõrgõzstani pealinnas Biškekis, mis asub 200 kilomeetri kaugusel mu sünnipaigast.

Karjus ja lambad

Mäletan, et kui olin laps, oli meil tavaks viia lambad kevade hakul mägikarjamaadele. Pidime ronima enam kui 3000 meetri kõrgusele ja rännak kestis sageli mitu päeva. Mõned karjused valisid lühema tee ja jõudsid karjamaale kiiremini. Kuid nende tee kulges mäekurude ja kuristike lähedal, ning lambad, kes rajalt veidigi kõrvale kaldusid, said vahel viga või isegi surma.

Lühemate teede kohta oli teada, et seal kipuvad hundid lambaid hirmutama või ründama, ajades neid karjast eemale, et nad maha murda. Seepärast valis mu onu tee, mis oli lihtsamini läbitav ja turvalisem, kuigi see tähendas, et teekond pikenes päeva või enama võrra. Mõnikord kippusin kiirustama, kuid siis tõmbas onu mind tagasi, öeldes: „Alõmbek, mõtle lammastele, mitte iseendale.”

Kaunitel mägikarjamaadel ehitasime lammastele ajutise tarandiku, et neid öösel kaitsta. Mõni karjus armastas hommikul pikalt põõnata ja lasi lambad karjamaale alles keskhommikul. Ajaks, mil lambad karjamaal rohtu näkitsema said hakata, oli päev juba kõrvetavalt kuum.

Ei läinud kaua, kui lambad seisid kobaras, pea langetatud ja hingamine raske. Kuna neil polnud jõudu kõhtu täis süüa, jäid nad nõrgaks ja kõhnaks. Minu onu aga tõusis lausa enne koitu, kell neli hommikul. Päikesetõusu ajaks olid tema lambad juba väljas heal karjamaal. Seal oli neil aega hommikukarguses rohtu näkitseda. Inimesed tavatsesid öelda: „Vaata lambaid ja sa tead, milline on karjus.”

 Hea aeg lambaid üle vaadata ja ravida on siis, kui nad pärast söömist puhkavad. Lammaste põhiprobleemiks on kärbsed, kes oma munad nende nabasse munevad. Naba muutub siis põletikuliseks ja läheb paiste. Kui probleemi piisavalt varakult ei avastata, võib valu muutuda nii tugevaks, et lammas eemaldub karjast ja hukkub. Kontrollisime oma lambaid peaaegu iga päev, et neile vajadusel abi osutada. Kuigi see nõudis palju aega ja tööd, võisime tunda uhkust, et meie lambad on terved ja rahulikud.

Lugesime lambad üle igal õhtul, kui tarandiku juurde naasime. Lambad sisenesid tarasse kitsa värava kaudu, vahel kolme-neljakesi korraga. Meie kari oli mitmesajapealine, kuid me olime nii vilunud, et suutsime lugeda 800 lammast üle 15–20 minutiga. Seda pidi küll kõvasti harjutama, aga peagi sujus kõik nagu õlitatult!

Kui avastasime, et üks lammas on puudu, võttis onu püssi ja kepi ning läks kadunud lammast otsima – ta tegi seda ka siis, kui oli vihmane või pime. Onu kutsus lammast kõva häälega, et metsloomi eemale peletada. Niipea kui lammas kuulis tuttavat häält, tundis ta end turvaliselt.

Andsime igale lambale nime tema välimuse või iseloomu järgi. Alati paistis karjas olevat mõningaid tõrksaid lambaid. Mingil põhjusel ei tahtnud nad kuidagi karjusele alluda. Vahel kippusid teised lambad sõnakuulmatule lambale järgnema. Seepärast püüdis karjus põikpäist hoolealust õpetada ja kasvatada. Näiteks võis ta jätta sellised lambad üksi tarasse. Aja jooksul võtsidki mõned neist õppust ja hakkasid karjuse juhtnööridele alluma. Tõrksaks jäänud lambad aga jõudsid lõpuks meie söögilauale.

Teist laadi karjasetöö

1989. aastal huvitusin võitluskunstidest ja sain sellel alal väga osavaks. Järgmisel aastal võeti mind Nõukogude armeesse. Ajal, mil ma Venemaal sõjaväes teenisin, moodustasid mu võitluskunstidega tegelevad kaaslased kuritegeliku jõugu. Kui ma koju Kõrgõzstani naasin, ütlesid nad, et nendega liitudes saan kõik, mida süda ihkab. Samal ajal aga kohtasin Jehoova tunnistajaid.

Tunnistajad vastasid mu küsimustele, mis mind väikesest peale olid vaevanud, nagu näiteks, miks inimesed surevad. Mõistsin meie vestluste põhjal, et surm on esimese inimese Aadama patu tagajärg (Roomlastele 5:12). Samuti sain Piiblist teada, et tõeline Jumal Jehoova saatis oma poja Jeesuse meid lunastama, ning et kui me usume Jehoovasse ja tema Pojasse, võib see meie päritud patud kinni katta. Sel juhul võime Jumala algse eesmärgi kohaselt elada igavesti paradiisis maa peal (Laul 37:11, 29; 83:19; Johannese 3:16, 36; 17:1–5; Ilmutus 21:3, 4).

Vastused, mida tunnistajad mu küsimustele Pühakirja abil andsid, olid nii selged ja üheselt mõistetavad, et ma tõdesin: „Just nõnda see peabki olema!” Mul polnud enam mingit soovi oma endiste sõpradega tegemist teha. Mitmel korral püüdsid nad mind veenda nende kampa naasma. Kuid minu soov õppida Piibli tõdesid ja nende järgi elada oli nii tugev, et see aitas mul seista vastu nende ahvatlevatele pakkumistele ning saada vaimseks karjaseks.

Umbes samal ajal külastas mu ema üks meie kandi tuntud ravitseja. Ühel päeval, kui ma koju jõudsin, viis see naine meie pool läbi spiritistlikku seanssi. Naine sõnas, et mul on eriline anne, ja ergutas mind, et ma läheksin mošeesse ja hangiksin sealt endale amuleti. Ta väitis, et see amulett aitab mind ja annab mulle ravitsemisvõime. Jäin tema juttu peaaegu uskuma.

Järgmisel päeval läksin tunnistajate juurde, kellega Piiblit uurisin, ja rääkisin neile selle naise külaskäigust. Nad näitasid mulle Piiblist, et Jehoovale on vastumeelne igasugune spiritism, kuna see on seotud kurjade vaimudega (5. Moosese 18:9–13). Mitmel  ööl ei suutnud ma deemonite mõju tõttu magada. Kui tunnistajad õpetasid mulle, kuidas kooskõlas Jehoova tahtega palvetada, lõppesid painajalikud unenäod. Veendusin, et olen leidnud tõelise Karjase Jehoova.

Sain teada, et Taavet, paljude psalmide autor, oli samuti nooruses karjus. Ta ütles Jehoova kohta „mu karjane” ja ta tunded tema vastu said mulle väga südamelähedaseks (Laul 23:1–6). Tahtsin jäljendada Jehoova Poega Jeesust, keda nimetatakse „lammaste suureks karjaseks” (Heebrealastele 13:20). 1993. aasta algul toimunud kokkutulekul Biškekis sümboliseerisin oma pühendumist Jehoovale veeristimisega.

Märkimisväärne kokkusaamine

Suur hulk mu sugulasi ja naabreid hakkas piibliuurimiseks koos käima. Umbes 70 inimest meie külast sai Õsõk-Köli järve lähistel kokku. Üks sugulane, külanõukogu esimees, oli tõest väga huvitatud. Ta ütles, et kutsub kokku palju rahvast, et saaksime oma äsjaleitud uskumusi selgitada. Kohalikud usujuhid aga ässitasid inimesi, et nad meie kuulutustegevusele vastu seisaks. Nad pidasid salaja plaani kasutada seda kogunemist, et inimesi meie vastu üles keerata.

Kindlaksmääratud päeval tuli kokku umbes tuhat inimest, kaasa arvatud inimesed kolmest lähikülast. Kohal olid mõned tunnistajad, üks neist hakkas meie Piiblil põhinevaid uskumusi selgitama. Vend polnud kõnelnud veel viit minutitki, kui üks inimene tõusis püsti ja hakkas hõikuma provokatiivseid küsimusi. Meid paisati üle süüdistuste ja ähvardustega, nii et rahvas oli sedavõrd üles köetud, et oli valmis meile kallale tulema.

Siis aga tõusis meie kaitseks püsti üks mu vanematest vendadest, kes oli hiljuti hakanud Piiblit uurima. Kõik kartsid teda ja hoidsid temast eemale, kuna ta oli tuntud löömamees. Ta seisis julgelt ründajate ja tunnistajate vahele, nii et saime vägivalda kogemata lahkuda. Järgnevatel aastatel võtsid tõe vastu mitmed neist, kes olid tol koosolekul viibinud. Praegu on meie küla tuhatkonnast inimesest rohkem kui 50 Jehoova tunnistajad.

 Karjuse tütar

Mõni kuu enne Jehoova tunnistajate suurt konventi 1993. aasta augustis Moskvas tutvusin Gulmiraga, ühest kirgiisi külast pärit tunnistajaga. Ka tema pereliikmed olid olnud karjused. 1988. aastal, kui Jehoova tunnistajate tegevus oli Nõukogude Liidus veel keelatud, hakkas Gulmira ema uurima Piiblit Aksamaiga, kellest oli 1970. aastatel saanud esimene kirgiislannast Jehoova tunnistaja selles piirkonnas.

Peagi hakkas Gulmira nagu emagi koos Aksamaiga Piiblit uurima. 1990. aastal lasid nad mõlemad end ristida. Varsti tärkas Gulmira südames soov alustada täisajalist pioneerteenistust.

Kohtusin Gulmiraga järgmise kahe aasta jooksul vaid juhuslikult, kuna elasin tema külast 160 kilomeetri kaugusel. 1995. aasta märtsis otsustasin aga temaga lähemalt tutvust teha ja seepärast sõitsin ühel hommikupoolikul tema poole koju. Olin rabatud, kui kuulsin, et ta lahkub järgmisel päeval, et teenida rohkem kui 5600 kilomeetri kaugusel asuvas Venemaa harubüroos.

Selleks ajaks olin juba alustanud täisajalist teenistust ja vene keele õpinguid, kuna meil ei olnud veel omakeelset kirjandust. Kolm aastat pidasime Gulmiraga kirjavahetust ja lugesime samu piiblisalme, et vahetada neil teemadel mõtteid. Samal ajal teenisin esimeses kirgiisikeelses koguduses Balõktšõ linnas.

Teenin Jehoovat koos Gulmiraga

1998. aastal tuli Gulmira Kõrgõzstani puhkusele ja me abiellusime. Ka mind kutsuti teenima koos temaga Venemaa harubüroosse. Kui õnnelik ma küll olin, et olin teinud algust vene keele õpingutega! Mõne aja pärast määrati mind tööle kirgiisi tõlkemeeskonda, mis varustas kirgiise piiblikirjandusega. Palvetasin Jehoova poole ning anusin talt tarkust ja kannatlikkust. Loomulikult oli suureks abiks see, et sain töötada koos Gulmiraga.

2004. aastal kolis meie tõlketiim Biškekki, kus mind määrati komiteesse, mis tegeleb Jehoova tunnistajate töö organiseerimisega Kõrgõzstanis. Tollal oli meie riigis seitse kirgiisikeelset ja rohkem kui 30 venekeelset kogudust. Praegu on aga rohkem kui 20 kirgiisikeelset kogudust ja palju gruppe, kes kokku moodustavad umbes 40 protsenti Kõrgõzstani 4800-st Jehoova tunnistajast.

Otsustasime Gulmiraga õppida inglise keelt, kuna selle keele oskus aitaks meid teenistuses. Tänu sellele saime kutse tulla Jehoova tunnistajate peakorterisse Ameerika Ühendriikides 2008. aastal. Seal võtsin osa koolist, mis on mõeldud neile, kes on oma riigis kuulutustöö eestvedajad.

Tunneme Gulmiraga, et oskame nüüd veel paremini teenida Kõrgõzstani elanike vaimseid huve. Oleme isiklikult saanud kogeda, et Jehoova on tõepoolest armastav karjane, ja olen näinud täitumas piibliteksti: „Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust! Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind; tema kosutab mu hinge! Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast!” (Laul 23:1–3).

[Pilt lk 23]

Meie lambad karjamaal

[Pilt lk 23]

Lugesime lambad üle igal õhtul, veendumaks, et mitte ükski pole kaduma läinud

[Pilt lk 24]

Koos Gulmiraga praegu