KINDLASTI sooviksid sa teise inimese kannatusi leevendada. Tavapäraselt tõttavad päästetöötajad loodusõnnetuse korral appi täiesti võõrastele inimestele, et kergendada nende kannatusi ja päästa elusid. Võiks siis küsida: miks Jumal pole kiirustanud hävitama Kuradit, kes on süüdi inimeste lõpututes kannatustes?

Et sellele oleks kergem vastata, kujutlegem väljapaistvat kohtulugu. Meeleheitlikult kohtulikku menetlust takistada püüdev mõrvar väidab, et kohtunik ei juhi protsessi ausalt ning on vandekohtunikud koguni ära ostnud. Seepärast lastakse astuda ette lugematul hulgal tunnistajatel.

Kohtunik teab, et venima kippuv menetlus tekitab palju ebamugavusi, ning soovib, et kohtulugu saaks lahendatud ilma mõttetu viivituseta. Ent ta mõistab, et jõudmaks kohtuotsuseni, mis oleks pretsedendiks võimalikele tulevastele kohtuotsustele, tuleb kummalegi poolele anda küllaldaselt aega, et vaidluses oma seisukohad välja tuua.

Kuidas seondub see näide süüdistusega, mille paiskas Kurat – keda kutsutakse ka loheks, maoks ja Saatanaks – Jehoova vastu, kes on „Kõigekõrgem üle kogu ilmamaa” (Ilmutus 12:9; Laul 83:19)? Kes siis on Kurat? Milliseid süüdistusi on ta Jehoova Jumala vastu esitanud? Millal Jumal temast vabaneb?

Algul oli indiviid, kellest sai Kurat, täiuslik vaimolend, üks Jumala inglitest (Iiob 1: 6, 7). Temast sai Kurat, kui teda valdas isekas soov, et inimesed teda jumalana kummardaksid. Nii kuulutaski ta küsitavaks Jumala valitsemisõiguse, vihjates pahatahtlikult koguni sellele, et Jumal polegi kuuletumist väärt. Ta väitis süüdistavalt, et inimesed teenivad Jumalat vaid siis, kui nad on õnnistustega ära ostetud. Saatana väitel neaks oma Loojat iga inimene, kui teda peaks tabama viletsus (Iiob 1:8–11; 2:4, 5).

Sellised Saatana süüdistused nõudsid vastuseid, mida pelgalt jõudemonstratsioon poleks andnud. Oleks ju Kuradi hävitamisest Eedeni aias võidud järeldada, et Kuradil oli õigus. Niisiis algatas absoluutset võimu omav Jumal õigusliku menetluse, et lahendada need kõigi pealtnägijate meeles mõlkuvad küsimused.

Kooskõlas oma põhimõtete ja täiusliku õigusega pidas Jehoova Jumal vajalikuks, et kumbki pool toob esile tunnistajad, kes oma tunnistustega toetaks vaidluses enda seisukohta. Selleks antud aeg on võimaldanud Aadama järglastel elada ja tunnistada ka omalt poolt Jumala kasuks seeläbi, et säilitavad armastusest tema ees laitmatuse kõigist raskustest hoolimata.

Jehoova Jumal teab väga hästi, et ajal, mil see õiguslik menetlus käimas on, kogevad inimesed kannatusi. Kuid ta on otsustanud kohtuasja lahendada niipea kui võimalik. Piibel iseloomustab teda kui „hella halastuse Isa ja kogu lootuse Jumalat” (2. Korintlastele 1:3). Kindlasti ei luba „kogu lootuse Jumal” elada Kuradil kauem kui hädavajalik, ka ei luba ta Kuradi mõju tagajärgedel püsima jääda. Kuid siiski ei kõrvalda Jumal Kuradit enne õiget aega, ilma et see kõikehõlmav kohtuasi oleks täiesti lõpule viidud.

Kui tüliküsimused saavad lõpuks lahendatud, on Jehoova valitsemisõigus igasugustest süüdistustest vabastatud. Sellest kohtuasjast Saatana vastu kujuneb õiguslik standard kogu igavikuks. Juhul kui taoline vaidlusküsimus peaks taas kunagi tekkima, saab osutada Saatana näitele kui pretsedendile, mida pole tarvis korrata.

Tuleb aeg, mil ülesäratatud Poeg kaotab Jehoova Jumala korraldusel Kuradi ja kõik ta teod. Piibel räägib ajast, mil Kristus annab „kuningriigi üle oma Jumalale ja Isale, kui ta on kõrvaldanud kogu valitsuse ja kogu võimu ja väe. Sest ta peab valitsema kuningana, kuni Jumal on pannud kõik vaenlased tema jalgade alla. Viimse vaenlasena peab kõrvaldatama surm” (1. Korintlastele 15:24–26).

Piibel tõotab õnnelikku aega, mil kogu maakeral valitsevad paradiislikud tingimused. Nagu Jumal algselt oli eesmärgiks seadnud, elavad inimesed siis rahurikkas paradiisis. „Alandlikud pärivad maa ja tunnevad rõõmu suurest rahust!” Jah, „õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt” (Laul 37:11, 29).

Mõelda vaid, kui võrratu tulevik ootab Piibli kirjelduse kohaselt ees jumalateenijaid: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures, ja tema asub nende juurde elama ja nemad on tema rahvad. Ja Jumal ise on koos nendega. Ja ta pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega hädakisa ega valu ei ole enam. Endised asjad on möödunud” (Ilmutus 21:3, 4).