Kas Elizabeth I kuldne ajastu oligi nii kuldne?

INGLISMAA kuninganna Elizabeth I oli oma aja legend. Tema kuulsust on põlistanud nii proosa- ja näitekirjanikud, poeedid kui ka meie aja filmitegijad. Viimastel aastatel on temast välja antud hulga raamatuid ning korraldatud tema elu ja tegevust tutvustavaid näitusi. Nagu nähtub ühest rahvusvahelisest küsitlusest, kuulub kuninganna Elizabeth I kuulsate inglaste esikümnesse.

Miks pakub see neitsikuningannana ja hea kuninganna Bessina tuntud valitseja ikka veel inimestele nii suurt huvi? Ja kas tema valitsusaeg ka tegelikult kuldne oli?

Päranduseks küllaga probleeme

Elizabeth Tudor sündis aastal 1533. Tüdruku sünd oli suureks pettumuseks tema isale kuningas Henry VIII-le, kes ootas meeleheitlikult meessoost troonipärijat. Henry teine naine, Elizabethi ema Anne Boleyn, talle aga poega ei kinkinud. Esitanud Anne’i vastu süüdistused, mida paljud peavad alusetuteks, lasi Henry ta tapalaval hukata. Elizabeth oli siis kõigest kahene.

Selleks ajaks oli Henry VIII katkestanud suhted Rooma paavstiga ning kuulutanud end anglikaani kiriku peaks. Pärast Henry surma aastal 1547 püüdsid tema noore poja Edward VI usulised nõuandjad teha Inglismaast tõeliselt protestantlikku maad. Edward aga suri kõigest kuue aasta pärast ning riigis hakkas Elizabethi poolõe Mary I lühikese, ent verise valitsusperioodi ajal taas võimust võtma roomakatoliku usk. * Ajaks, mil Elizabeth 1558. aastal 25-aastaselt Inglismaa troonile tõusis, ei olnud riik mitte üksnes usutülide tallermaaks, vaid ka pankroti äärel. Inglismaa oli kaotanud oma viimased valdused Prantsusmaal ning Hispaania kujutas vägagi reaalset ohtu.

Troonile tõustes ümbritses Elizabeth end tarkade nõunikega, kellest mõned olid ta kõrval peaaegu tema 44 aasta pikkuse valitsusaja lõpuni. Esimene probleem, mille Elizabeth käsile võttis, oli religiooniküsimus. Nagu märgib Briti meremuuseum, otsustas Elizabeth „taas reformatsiooni hoogustada ning rajada anglikaani kirik, mis poleks ei katoliiklik ega ka äärmuslikult protestantlik”. Selle asemel et olla kirikupea, sai kuningannast kiriku kõrgem haldur, lepitamaks neid, kes poleks talunud naissoost kirikupead. Seejärel andis parlament välja akti, mis kehtestas anglikaani kirikule ühtsed uskumused ja tavad, kuid säilitas ka teatud katoliiklikud tseremooniad. Nagu arvata võis, polnud see kesktee ei enamikule katoliiklastele ega ka jäikadele protestantidele puritaanidele siiski meeltmööda.

Elizabethi peas keerles aga teinegi, isiklikumat laadi probleem. Kuidas võita rahva lugupidamine ja toetus, kui see kannatab veelgi Mary I hirmsa valitsusaja tagajärgede all? Ta otsustas kasutada ära enda kui naise võimalusi. Ajaloolane Christopher Haigh selgitab: „Troonil oli  Elizabeth neitsikuninganna, kirikule oli ta otsekui ema, aadlikele tädi, nõunikele näägutav abielunaine ja õukondlastele võrgutaja.” Elizabethi saladuseks oli see, et ta kinnitas rahvale aina, kui väga ta teda armastab. Ja rahvas omakorda armastas teda – või vähemalt oli see kuninganna korduv kinnitus, mida peagi ka uskuma hakati.

Parlament oleks meelsasti soovinud Elizabethi naitumist ja protestandist troonipärija ilmaletulekut. Elizabethi kätt palus üks kuninglikust soost kosilane teise järel. Kuninganna teeskles alul huvi ning pidas läbirääkimisi mitmeid kuid, vahel isegi aastaid, ent ütles kosilasele ära just sel ajal, mil see oli poliitiliselt kõige kasulikum.

Usulise kesktee valiku tõttu sai Elizabeth mõistagi vandenõude märklauaks. Näiteks varitses teda katoliiklasest nõbu Mary Stuart, keda katoliiklik Euroopa pidas Mary I õigusjärgseks troonipärijaks. Maa Elizabethi jalge all läks veelgi tulisemaks, kui Mary Stuart oli aastal 1568 sunnitud loobuma oma troonist Šotimaal ja põgenema Inglismaale. Kuigi Maryt peeti koduarestis, sattus ta kohe katoliiklaste vandenõude keerisesse kukutada protestandist kuninganna. Elizabeth aga keeldus järjekindlalt kaasmonarhile surmaotsust kuulutamast. Aastal 1570 andis paavst Pius V välja bulla Elizabethi kirikuvande alla panemise kohta, vabastades kuninganna alamad tema seadustele allumisest. Järgmine paavst, Gregorius XIII, läks veelgi kaugemale, kui kuulutas, et pole patt tungida Inglismaale ning tõugata kuninganna troonilt. Siis kui paljastati Anthony Babingtoni vandenõu kuninganna tappa ning Mary Stuarti asjasse segatus, pidi Elizabeth hakkama tegutsema. Lõpuks tuli Elizabethil langetada Mary kohta otsus ning parlamendi pealekäimisel nõustus ta aastal 1587 Mary hukkamisega. Katoliiklik Euroopa sattus marru, eriti Hispaania kuningas Felipe II.

Felipe II julge strateegia

Felipe II, tollase Euroopa kõige võimsam valitseja, oli püüdnud Inglismaad katoliku kiriku rüpes hoida, paludes Elizabethi kätt, kui viimane kuningannaks krooniti. Ent Elizabeth oli andnud talle korvi. Lisaks olid Inglise kaaperlaevad rüüstanud aastaid Hispaania laevu ja sadamaid ning nõrgestanud seeläbi Hispaania koloniaalvõimu. Asjaolu tegi veel hullemaks see, et Elizabeth toetas Madalmaid nende püüus Hispaania võimu alt vabaneda. Mary Stuarti hukkamine oli viimane piisk Felipe vihakarikasse. Paavsti toetusel plaanis Felipe saata Madalmaadesse enam kui 130 laevast koosneva laevastiku Võitmatu Armaada, võtta pardale suure maaväe, ületada La Manche’i väina ning rünnata Inglismaad. Enne sõjaväe täielikku mobiliseerimist said aga inglise nuhid asjale jälile. Elizabeth saatis sir Francis Drake’i 30 laevaga Hispaania sadamalinna Cádizisse, kus need hävitasid hulga häid sõjalaevu, lükates niiviisi hispaanlaste vallutusretke aasta jagu edasi.

Kui Võitmatu Armaada 1588. aastal viimaks sadamast väljus, oli Inglise merevägi vaenlaste tulekuks valmis. Kuigi Hispaania laevastik  oli tule all, õnnestus sel läbida La Manche’i väin ilma suuremate kahjustusteta ning jääda ankrusse Prantsusmaa sadama Calais’ lähedal. Järgmisel ööl saatsid aga inglased teele kaheksa süütelaeva. * Tekkinud paanika tõttu pillutati Hispaania sõjalaevad laiali ning pärast mõnda aega kestnud ägedat võitlust kandis edelatuul need Inglismaast eemale põhja suunas Šotimaa ranniku poole. Tormituuled Šotimaa lähistel ja Iirimaa läänerannikul purustasid pooled Hispaania laevadest, ülejäänud pöördusid aga hädiselt Hispaaniasse tagasi.

Kuldse ajastu algus

Elizabethi valitsusaja alguses polnud Inglismaal meretaguseid valdusi. Hispaania oli aga saanud suuri rikkusi hiiglaslikelt vallutatud aladelt Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Inglismaa tahtis sellest magusast suutäiest muidugi osa saada. Niisiis heiskasid ettevõtlikud õnnekütid purjed, et leida teiselt poolt ookeani kuulsust, rikkust ja uusi kaubateid Hiinasse ja Kaug-Idasse. Sir Francis Drake oli esimene merekapten, kes sõitis omaenda laevaga ümber maailma, rüüstates Lõuna- ja Põhja-Ameerika rannikut mööda ülespoole sõites Hispaania aardelaevu. Sir Walter Raleigh püüdis Hispaania monopolile Uues Maailmas lõppu teha, aidates kaasa Inglise koloonia rajamisele Põhja-Ameerika idarannikule. Sealse koloonia nimetas ta Inglismaa neitsikuninganna auks Virginiaks. Kuigi need esimesed koloniseerimiskatsed ebaõnnestusid, oli Inglismaal ärganud huvi edaspidisteks vallutusteks. Pärast Hispaania Võitmatust Armaadast jagusaamist kasvas Inglismaa kindlustunne merel ning Elizabeth hakkas toetama uusi kaubanduskompaniisid teisel pool maakera Kagu-Aasias. Nüüd oli aeg küps rajada Briti impeerium, mis haaraks lõpuks kogu maakera. *

Mis puudutas emamaad ennast, siis siin rõhutati hariduse tähtsust. Avati uusi koole ning see andis üha enamatele võimaluse astuda haritud inimeste maailma. Janu kirjanduse järele ja edusammud trükikunstis tõid kaasa suure hüppe kultuuri arengus. See oli William Shakespeare’i ja teiste suurte näitekirjanike hiilgeaeg. Inimesi tungles vastavatud teatritesse, et näha nende tükke. Luuletajad kirjutasid suurepäraseid sonette ja heliloojad lõid uut laadi muusikat. Andekad kunstnikud maalisid kuningannast ja tema õukondlastest oivalisi miniatuure. Uued piiblitõlked olid auväärsel kohal nii kirikutes kui ka kodudes. Ent kuldsed päevad ei kestnud kaua.

Kuldse ajastu lõpp

Elizabethi viimased aastad olid probleemiderohked. Nüüd, mil tema usaldusväärsed nõunikud olid surnud, hakkas ta oma vähestele soosikutele heldelt privileege jagama. See põhjustas õukonnas raevukat rivaalitsemist ja isegi mässu, mis, tõsi küll, ebaõnnestus. Jällegi rebestas tema riiki religioosne lahkmeel.  Katoliiklased keeldusid osalemast protestantlikel teenistustel ning neid hakati üha enam taga kiusama. Elizabethi valitsusaja lõpuks oli hukatud ligikaudu 200 preestrit ja ilmikut. Ka puritaane vangistati ja hukati. Iirimaal puhkes mäss Inglise ülemvõimu vastu ning sõda Hispaaniaga jätkus. Neli järjestikust kehva saaki põhjustasid suurenevat töötust ja hulkurlust ning vastuhakke kõrgete toiduhindade pärast. Elizabethi sära kustus enne kui ta ise. Inglismaa ei armastanud enam oma neitsikuningannat.

Kuninganna kaotas vaikselt oma eluvaimu ning suri 1603. aasta 24. märtsil kui viimane Tudori soost valitseja. Rahvas vaikis kuninganna surmast kuuldes rabatult, kuid juba õhtul tähistasid nad uue monarhi trooniletõusu tulede süütamise ja tänavatel pidutsemisega. Lõpuks ometi oli neil kauaoodatud kuningas – Šotimaa James VI, Mary Stuarti protestandist poeg. Inglismaa kuninga James I-na tegi ta seda, mida Elizabeth polnud suutnud teha. Ta ühendas Šotimaa ja Inglismaa üheks kuningriigiks. Ent varane vaimustus hajus peagi ning rahvas hakkas igatsema oma hea kuninganna Bessi järele.

Kas Elizabethi ajastu oli tõesti kuldne?

Varased ajaloolased ülistasid Elizabethi. Mõni aasta pärast kuninganna surma kirjeldas William Camden tema valitsusaega kui kuldset progressiajastut, mil Elizabeth oma rahvast suurtele tegudele inspireeris. Seda vaadet ei seadnud sajandeid õieti mitte keegi kahtluse alla. 19. sajandi viimases pooles tõusis Elizabethi maine veelgi, kui tema teeneks hakati pidama alusepanekut Briti impeeriumile, mis hõlmas tolleks ajaks juba neljandikku maakerast.

Mõningate nüüdsete ajaloolaste silmis pole aga Elizabethi valitsusaeg sugugi nii roosiline. Raamat „The Oxford Illustrated History of Britain” ütleb: „Elizabethi postuumne maine on ületanud tunduvalt tema tegelikud saavutused. On selge, et tema enda propaganda, ... pikk eluiga, juhus elada samal ajal Shakespeare’iga ning Armaadast õnnega pooleks jagusaamine on pannud meid selle kiidukooriga ühinema ning pimestanud lihtsa tõiga suhtes, et kuninganna lasi vaikselt Inglismaal valitsematuks muutuda.” Haigh, keda varem tsiteeriti, selgitab, miks mõned ajaloolased kirjutasid just seda, mida kirjutasid: „Aastal 1603 nähti Elizabethis vaid üht rumalat vana naist ning inimesed ootasid pikisilmi Stuarti soost kuningat. Kuna aastaks 1630 olid Stuartitest kuningad rahvale ainult pettumust valmistanud, hakatigi Elizabethi valitseja musterkujuks pidama.”

Pole kahtlustki, et Elizabeth oli erakordne naine kesk meeste maailma. Ta oli intelligentne ja kindlameelne. Ta oli suurepärane diplomaat tänu ministrite abile, kes hoolitsesid osavalt tema kõnede ettevalmistamise, avalikkuse ette ilmumise, riietuse ja portreede tegemise eest, et ülistada tema kuninglikkust ja legendaarset kuldset ajastut.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 22]

„Elizabethi postuumne maine on ületanud tunduvalt tema tegelikud saavutused”

[Kast/pilt lk 22]

JOHN DEE JA BRITI IMPEERIUM

Kuninganna Elizabeth kutsus John Deed (1527–1608/9) oma filosoofiks. See lugupeetud matemaatik, geograaf ja astronoom oli sügavalt huvitatud ka astroloogiast ja okultismist. Ta andis kuningannale nõu, milline on kõige sobivam päev tema kroonimiseks, ning praktiseeris oma kunste kuninganna õukonnas. John Dee, kelle arvele on pandud termini Briti impeerium populariseerimine, õhutas Elizabethis tulevase impeeriumi valitsejanna ambitsioone. Selleks pidi ta saavutama kontrolli ookeanide üle ja koloniseerima uusi maid. Sel eesmärgil õpetas John Dee maadeuurijatele navigeerimisoskusi, eriti aga valmistas ta neid ette Idamaade mereteid avava kirde- ja loodeväila otsinguiks. Ka toetas ta Põhja-Ameerika koloniseerimise plaane.

[Allikaviide]

Photograph taken by courtesy of the British Museum

[Pildid lk 20, 21]

A) Inglise süütelaevad, mis saadeti Hispaania Armaada sekka B) Sir Francis Drake C) Kuninganna Elizabeth D) Teater Globe E) William Shakespeare

[Allikaviited]

A: From the book The History of Protestantism (Vol. III); B: ORONOZ; C: From the book Heroes of the Reformation; D: From the book The Comprehensive History of England (Vol. II); E: Encyclopædia Britannica/11th Edition (1911)

[Pildi allikaviide lk 19]

© The Bridgeman Art Library International