Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kuidas moodne põllumajandus on muutnud maailma

Kuidas moodne põllumajandus on muutnud maailma

Kuidas moodne põllumajandus on muutnud maailma

KUST sina endale toitu hangid? Kas ostad poest või kasvatad ise? Sellest pole mitte kaua aega möödas, mil enamik inimkonnast kasvatas oma pere tarbeks ise toitu. Nüüd aga tegeleb mõnes tööstusriigis talupidamisega vaid iga viiekümnes inimene. Kuidas on selline muutus aset leidnud?

Põllumajanduse areng oli alguses aeglane, kuid võttis siis järjest hoogu juurde. Iga samm tõi kaasa suuri muutusi miljonitele peredele ning ümberkorraldused pole ka tänaseks lõppenud. Pilguheit sellele, kuidas põllumajanduse areng on inimesi mõjutanud, aitab mõista, miks elame praegu just sellises maailmas.

Revolutsiooni algus

On üllatav, et suurim samm vaid iseenda ülalpidamist tagava põllumajanduse juurest edasi leidis Euroopas aset juba 12. sajandil, mil võeti kasutusele hoburangid. Tänu rangidele sai rakendada hobust tööle, ilma et ta põllutööriistade vedamisega end pooks. Rangidega varustatud hobuse veojõud, kiirus ja vastupidavus ületasid härja oma, keda varem põllutöödel kasutati. Tänu hobustele oli võimalik saagikust suurendada. Nüüd said põllumehed kasutada metallatrasid, et künda maad, mida varem polnud võimalik kultiveerida. Edasi võeti kasutusele mullaviljakust parandavad kultuurid, nagu uba, hernes, ristik ja lutsern, mis rikastavad mulda lämmastikuga. Toitainerikkam pinnas andis suuremat saaki.

Niisugune areng võimaldas mõningatel talupidajatel hakata kasvatama toitu ka müügiks. See omakorda andis tõuke linnade kasvule, kus inimesed võisid endale toitu osta ning töötada käsitööliste ja kaupmeestena. Mõned neist jõukatest käsitöölistest, kaupmeestest ja talupidajatest leiutasid ka esimesed põllutöömasinad.

1700. aasta paiku leiutas inglise talupidaja Jethro Tull hobukülviku, mis päästis inimesed käsitsi külvamisest, mille tõttu osa seemneid raisku läks. 1831. aastal leiutas Cyrus McCormick USA-st hobusega veetava viljalõikusmasina, millega oli võimalik lõigata vilja viis korda kiiremini kui käsivikatiga. Samuti hakati umbes tol ajal Lõuna-Ameerika läänerannikult Euroopasse väetist tooma. Põllutöömasinate ja väetise kasutuselevõtt tõstis saagikust märgatavalt. Kuidas see aga inimeste elu mõjutas?

Põllumajanduse areng tõi kaasa tööstusrevolutsiooni, sest nüüd oli linnade tarbeks suures koguduses odavat toitu. Tööstusrevolutsioon sai esmalt alguse Suurbritannias aastatel 1750–1850. Tuhanded pered olid sunnitud kolima tööstuslinnadesse, et hakata tööle söekaevandustes, valukodades, laevatehastes ja tekstiilivabrikutes. Neil ei olnud suurt valikut. Väiketalupidajad, kellel polnud võimalik hakata kasutama uusi põlluharimismeetodeid, said oma toodangu eest vähem raha ning seega ei suutnud nad oma renti ära maksta. Nad pidid talupidamise maha jätma ning asuma elama ülerahvastatud linnaagulitesse, kus levisid kõiksugu haigused. Varem koos perega talu pidanud meestel tuli nüüd kodunt väljas tööl käia. Lapsedki olid sunnitud vabrikutes pikki päevi töötama. Samasugused muutused leidsid peagi aset ka teistes maades.

Teaduslik põllumajandus toob kaasa veel muutusi

1850. aastateks olid mõned riigid juba nii jõukal järjel, et võisid endale lubada maaviljeluse teaduslikku uurimist. Selline uurimistöö on toonud ja toob siiani kaasa muutusi põlluharimises. Näiteks on sordiaretajad uurinud geneetikat ning aretanud suurema saagikusega ja haigustele vastupidavamaid taimi. Samuti on saadud teada, millise vahekorraga nitraatide ja fosfaatide segu läheb tarvis erisuguste põllukultuuride ja muldade puhul. Ja kui varem andsid umbrohud põllutöölistele terveks kasvuhooajaks kõvasti tööd, siis pärast umbrohtude kasvu pärssivate herbitsiidide väljatöötamist kaotasid paljud neist oma elatise. Peale umbrohtude on põlluharijate igipõlised vaenlased olnud ka kärsakad, muud putukad ja ussid. Ent nüüd pole põllumeestel kahjuritest jagusaamiseks tarvis muud kui vaid valida kemikaalide arsenalist välja õige pestitsiid. *

Ka loomapidaja elu pole enam see mis enne. Tänu lüpsimasinatele ja automatiseeritud söödajaoturitele võib üks loomapidaja koos oma abilisega hoolitseda ligi 200 lehma eest. Vasikaid ja põrsaid ei kasvatata enam väljas lahtise taeva all, vaid laudas, kus on kergem hoolitseda nende temperatuuri ja sööda eest, et nad kiiremini kaalus juurde võtaksid.

Teadusliku põllumajanduse saavutused olid tihtipeale märkimisväärsed. Mõningate talupidajate toodang kasvas endiste aegadega võrreldes ühe töölise kohta sada või isegi tuhat korda. Kuidas on aga selline areng inimeste elu mõjutanud?

Muutunud on talupidaja elulaad

Põllutöömasinad on muutnud talupidajate elu paljudes maailma paikades. Enamik talupidajaid ja nende abilisi peab nüüd oskama kasutada ja hooldada keerukaid masinaid. Ja üha rohkem talupidajaid töötab üksi. Enam ei minda üheskoos külvama, rohima ega vilja koristama.

Paljudes maades tegutseb nüüd uut tüüpi talupidaja: kõrgelt haritud ärimees, kes on spetsialiseerunud mõne üksiku või siis ainult ühe põllukultuuri kasvatamisele. Ta on investeerinud suuri summasid maasse, hoonetesse ja põllutöömasinatesse. Vaatamata sellele on talupidaja teistest sõltuv. Hiigelsuured toidutöötlemisettevõtted ja supermarketite ketid dikteerivad lisaks hindadele ka saaduste valiku, suuruse ja värvuse. Põllumajandusinsenerid kavandavad talupidaja tootmissüsteemi ning kindlad firmad varustavad teda vajalike väetiste, pestitsiidide ja hübriidseemnetega, mis just tema maaviljelusoludele sobivad. Niisiis on põllumajandus esiisade ajast tundmatuseni muutunud. Kuid ikkagi tuleb tal muredega heidelda. Samuti on osa inimesi mures teatud põlluharimismeetodite tagajärgede suhtes.

Talupidajate mured pole kadunud

Jõukates riikides on ka praegu paljud talupidajad sunnitud oma talumaad maha müüma, sest nad ei jaksa võistelda suurte põllumajanduskoondistega. Mõned talupidajad suudavad end ära elatada üksnes tänu sellele, et on laiendanud oma tegevust, näiteks pakkudes turistidele majutust ja golfimängimise võimalusi ning müües käsitööd. Teised aga on hakanud tegelema millegi eripärasega, kas siis mahetoidu, lillede, jaanalindude või alpakade kasvatamisega.

Ka vaesemates maades, kus 80 protsenti elanikkonnast elatub maaviljelusest, kogevad valulikke muutusi paljud, kes iseenda tarbeks põldu harivad. Rahvusvahelised firmad, kes kasutavad tööstusliku põllumajanduse meetodeid, võivad ära osta suurema osa parematest maadest, et kasvatada vilja kaugemate turgude tarbeks. Niisiis on oma pere tarbeks toitu kasvatavatele talupidajatele jäänud vaid viljatud või üliväikesed maalapid ning neil ei pruugi olla ühtegi põllutöömasinat.

Seega on paljudes riikides massiline maalt linna kolimine selle protsessi tagajärg, mis algas juba sajandeid tagasi. Põllumajandusliku elulaadi asendumine linlikuga on mõnele tulus, teistele toob aga häda kaela. Vähesed valitsused, kui üldse mõni, on raskustesse sattunute muresid mõistnud ja neile tõhusat abi andnud. On selge, et inimkond vajab hädasti Jumala kuningriiki, mis aitab pöörduda parema eluviisi juurde (Jesaja 9:5).

[Allmärkus]

^ lõik 10 ”Ärgake!” ei propageeri ühtki põlluharimismeetodit.

[Kast/pildid lk 23]

KAKS PÕLLUHARIMISVIISI

Eusebio elab Andides, kus ta kasvatab vilja ja hoolitseb 14-pealise karja eest. „Kõigil meie loomadel on nimed,” ütleb ta. „Mulle meeldib maatöö. Me kasvatame kõik vajalikud köögiviljad ise. Aitame naisega oma naabritel künda ja vilja koristada ning nemad aitavad meid. Kellelgi meist pole mingisuguseid põllutöömasinaid. Me künname maad härgadega, järskudel mäenõlvadel kaevame aga maad labidaga.

Kord võttis mingi tõbi ära suurema osa meie karjast. Seetõttu käisin lühikesel veterinaariakursusel. Pärast seda pole meil ükski loom mingisse haigusesse surnud ning nüüd võin saadud teadmistega olla abiks ka naabritele. Müüme küla turul kodus valmistatud juustu, kuigi me ei teeni sellega palju. Siiski oleme alati suutnud oma kuus last ära toita.”

Richardil on üle 500 hektari suurune farm Kanada preerias. Tal on vaid üks tööline, kes aitab teda külvi- ja viljakoristusperioodil.

„Praegusel ajal pole farmi pidamine mitte niivõrd füüsiliselt kui just emotsionaalselt raske,” ütleb Richard. „Nii minu traktoril kui ka kombainil on kliimaseadmega kabiin, mis kaitseb tolmu ja putukate eest. Kuna minu põllutöömasinad on üheksa meetrit laiad, võin külvata ja lõigata vilja ühe päeva jooksul 65 hektari suurusel maa-alal. Kuid ma sõltun väga palju oma masinatest ja sellega ongi minu pinged enamasti seotud. Nende väljavahetamiseks on mul vaja laenu võtta. See, kas saan raha tagasi maksta, sõltub tingimustest, mis ei olene minust, ehk siis vihmast, temperatuurist, turuhindadest ja laenuintressidest. Maatööst tulenevad pinged on farmerite seas tekitanud palju pereprobleeme ning viinud mõne farmeri isegi enesetapuni.”

[Pilt lk 21]

Viljalõikusmasin, mille McCormick leiutas 1831. aastal, aitas farmeritel lõigata vilja viis korda kiiremini kui varem

[Allikaviide]

Wisconsin Historical Society, WHi-24854