ÜKS 85-aastane mees otsustas 1987. aasta veebruaris katkestada neeru dialüüsravi, mis hoidis teda elus. Kaks nädalat hiljem suri ta vaikselt oma ainukese poja juures kodus.

See koosoldud aeg andis neile kahele võimaluse rääkida teemal, mida nad olid varemgi arutanud: kas on võimalik elu pärast surma? Isa, kes oli kõrgeltharitud mees, oli skeptiline. Tema suhtumist mõjutas evolutsiooniõpetus ja religioonide silmakirjalikkus. Ta pidas end agnostikuks ja arvas, et Jumalat pole võimalik tunnetada.

Poeg, kes soovis isale julgustust ja lootust anda, selgitas talle, miks elu pärast surma on täiesti võimalik. Surma lähenedes tunnistas isa, et ta tõesti sooviks jälle elada, täis uut elujõudu ja tervist.

Enamik inimesi, kui mitte kõik, sooviks ikka elada, kui neil oleks jõudu ja tervist ning kui maailmas valitseks rahu. Inimesed pole loomad, keda Piibel kirjeldab kui „mõistuseta” olendeid (2. Peetruse 2:12, UT 1989). Me matame oma surnuid, mõtiskleme tuleviku üle. Me ei soovi vananeda, haigeks jääda ega surra. Paraku on need elu tõsiasjad.

Surma lähedus mõjub kainestavalt, olgu siis tegemist meie enda või mõne lähedase surmaga. Piibel aga julgustab meid surmale silma vaatama, öeldes: „Parem on minna leinakotta kui pidukotta.” Ning lisab: „Kes elab, võtku see südamesse!” (Koguja 7:2.) Miks võtta seda südamesse ehk miks tasub tõsiselt mõtiskleda surma üle?

Üks põhjus on see, et me oleme sündinud sooviga elada ning nautida rahulikku ja turvalist elu. Surm, mitteeksisteerimine, on meile loomupäraselt eemaletõukav. Seda, et meil tuleb surra, pole kerge aktsepteerida, tegelikult ei soovi seda keegi. Piibel selgitab, miks see nii on: „[Jumal] on nende südamesse pannud ka igaviku” (Koguja 3:11). Me soovime elada, mitte surra. Kas see soov oleks nii tugev, kui Looja algne eesmärk inimestega poleks olnud igavene elu? Kas tõesti on võimalik jälle kord elada, seda veel igavesti ja õnnelikult täie tervise juures?

Eelmisel aastal avaldas Ameerika Pensionäride Liidu ajakiri artikli „Elu pärast surma”. Intervjuudest üle 50-aastaste inimestega selgus, et „ligi kolm neljandikku (73 protsenti) nõustus väitega „ma usun elu pärast surma””. Teisalt oli ligi neljandiku seisukoht „ma usun, et surm on kõige lõpp”. Kas aga inimesed tõesti soovivad seda uskuda?

Sama artikkel andis edasi New Yorgis elava katoliiklase Tomi sõnad: „Räägitakse ju elust pärast surma. Tõesti, jutlustatakse igasugu asju. Aga me peame ise otsustama, mida uskuda. Mina käin missal ning elan nii, nagu usuks ma elu pärast surma, kuid ma ei usu. Kui see on aga tõsi, on see ju igati tervitatav.”

Paljud inimesed on skeptilised nagu Tom.  Nii ka selle artikli alguses mainitud mees, kes ütles sageli oma pojale, et usku vajavad need, kes ei suuda surma reaalsusele näkku vaadata. Ent nii tema kui teised skeptikud on pidanud tunnistama, et usk kõikvõimsasse Loojasse on vastus muidu täiesti seletamatutele imedele.

Toome näite. Vaid kolm nädalat pärast eostumist hakkavad moodustuma loote ajurakud. Need paljunevad kiirusega kuni veerand miljonit minutis! Üheksa kuud hiljem sünnib beebi, kelle ajul on imepärane õppimisvõime. Molekulaarbioloog James Watson nimetas inimaju „kõige keerukamaks asjaks, mida oleme seniajani universumis avastanud”.

Kas ei täida selliste imede üle mõtisklemine sind aukartusega, nagu on juhtunud paljudega? Kas on see sul aidanud leida vastust küsimusele, mille esitas üks mees juba igiammu: „Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” See mees väljendas oma usaldust Jumala vastu, öeldes talle: „Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd!” (Iiob 14:14, 15).

Niisiis on meil tõepoolest põhjust kaaluda tõendeid, mis annavad alust uskuda elu pärast surma.